
tunnen end kui puuris. nii piiratuna. nagu oleks ma mingi koer, kes keti otsas jookseb.. minu puhul on see maailma jubedaim tunne. ma ei saa nii olla. aga ma olen hetkel tupikus. ma ohverdan end teiste eest, taaskord.. astun vastu millegile, mis on mind eluaeg kujundanud, kuna ei taha teistele haiget teha. mis mul muud üle jääb? ma ei suuda haiget teha ja ma vihkan seda enda juures. ma annan alati andeks. ma ei suuda kedagi piinata. võtan alati kogu valu endale. ma tahan tagasi oma sõltumatust, oma vabadust.. ennast!