Update

Kuidas meil läinud on?

Suvi läks väga töiselt mööda. Peale lõpetamist leidsin oma tee tagasi Benitasse. Nüüd on mul homme viimane tööpäev siin ning edaspidi võib mind näha Keila Tervisekeskuse administraatori laua taga. 

Ülikooli ma ei läinud. Kes on pikemalt minu blogi jälginud, teavad, et ma olin juba väga ammu paanikas, kuna ma ei teadnud, mis ma edasi tahan teha. Ma ei suutnud ka kooli lõpuks seda välja mõelda. SAISi avalduse tegin nii psühholoogia kui ka ajaloo erialale. Soov ajalugu õppida tuli alles avalduse esitamise ajal, kuid enam ma sellest soovist lahti pole saanud. Tekkis see nii, et olin teinud just ajaloo koolieksami ning jõudis äkitselt kohale, et miks mitte minna oma lemmik õppeainet õppima?  

Sisseastumiskatse läks küll halvasti. Polnud piisavalt ettevalmistust. Mina olin eksami raames keskendunud just 20 sajandi sündmustele ning Eesti ajaloole alates Liivi sõjast. Sisseastumiskatsetel ma neid teadmisi kasutada ei saanud, sest seal oli pigem juttu kunstiajaloost ja eKr ajastust. Ma tundsin end kõige lollima inimesena üldse. Sisse ma ei saanud, kuid testil sain üllatavalt palju punkte. Kuid nüüd vähemalt tean, milleks järgmisel aastal end ette valmistada. Väga löödud ma ei olnud, sest olin tegelikult juba ammu arvestanud, et sel aastal ma ilmselt kooli ei lähe. Mul ei ole ju kunagi ühte kindlat ainet olnud ning ajaloo avastasin ka alles mõned päevad enne katseid. 

Psühholoogia katsetele ma kohale ei läinud. Mulle tundus see mõttetu, sest jõudsin järeldusele, et seda nkn õppima ei läheks. Kuigi kogemus oleks ära kulunud. 

Ronn on endiselt G4S'is ning talle väga meeldib seal. Ta on end seal aina kõrgemale positsioonile upitanud ning ega see ainult sellega ei piirdu. Ta sooritas eile veel ühe koolituse ning teda võib näha üsna pea ka abipolitseiniku radades. Lisaks on tegemisel ka relvaluba. Kuid kahjuks sel aastal jäi 1 kohaga alla ega saanud Sisekaitsesse sisse. Kuid järgmisel aastal tuleb kasuks juba abipolitseiniku kogemus. 

Ja nagu te juba teate, võtsime me endale juulis esimese kassi ning augusti lõpus teise.


Muidugi ei olnud me terve suvi ainult tööl. Käisime mitu korda Võsul, nii seltskonnaga kui ilma. Positivusele küll ei jõudnud töö tõttu, kuid Käsmus sai siiski käidud. Käisime väga palju muidugi Ristnal jne. Kuid kahjuks selliseid trippe nagu eelmisel aastal tegime, sel aastal teha ei jõudnud.

Selleks korraks kõik. Üsna pea tuleb postitus meie kodu kohta.

Saage tuttavaks- Albert

2. septembril liitus meie perekonnaga üks lumepallist flegma- Albert. Nüüdseks on ta küll üks paras tegelane, sest Kusti õpetab talle ainult lollusi.

Mul on tunne, et see kass on meil päris kaua olnud, aga tuleb välja, et ta pole meie juures isegi kuu aega veel olnud.. 

Algus oli päris jube. Kusti oli väga solvunud ja tige. Ühte tuppa ei saanud neid jätta ja tekkis tunne, et nad ei lepigi kunagi ära. Kuid Kusti võttis ta üks hetk ilusti omaks. Nüüd nad pesevad üksteist, magavad üksteise kaisus ning teevad koos pahandust.

Minu jaoks oli suur üllatus, et ma endale üldse kassi võtsin ja nüüdseks on mul juba kaks kassi.. Ma ausalt ei tea, mis minuga juhtus. Seda kassi ei saanud lihtsalt võtmata jätta. Luban, et kolmandaks loomaks tuleb koer. :D Kodu on juba kodu moodi, kui kaks pisukest sind kodus ootavad. Muidugi on produktiivsus kõvasti langenud, sest kui nad kahekesi sülle magama tulevad, ei taha neid üldse äratada. Üldiselt jään ma nendega koos siis juba magama..

Saage tuttavaks- Kusti!

Meie perel on nüüd ka kolmas liige. Jah, me oleme ametlikult perekond.

Ma olin üleeelmisel reedel tööl ja nägin õhtul kuulutust ühest armsast kassipojast. Ma ei oska öelda, mis mul juhtus, et mu süda nii härdaks läks. Ma olen totaalne koerainimene ning olin kindel, et kassi mina never ei võta. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus. Kuid kui ma Kusti pilti nägin, tuli mul ülimalt suur kassiisu ja ma tahtsin teda nüüd kohe ja praegu endale saada. Õnneks oli ta veel saadaval ning pühapäeval saime talle järgi minna. Tänaseks on ta meil juba kaks nädalat olnud. 

Tema lemmikuteks mänguasjadeks/lõbustajateks on osutunud laadijate küljes olevad krõpsukesed ja muidugi minu sukad/sokid. Just täpselt, ainult minu omad.. Tegelikult olen üleüldse mina tema lemmik mänguasi. Nimelt on hea mind igast võimalikust kohast närida, minu otsas aeleda ja minu valuvälja proovile panna. 

Lisaks on ta meil täielik kiskja. Kui tema sööb, ei tohi sa kuskil läheduses viibida. Nii pisike, aga uriseb nagu isalõvi. 

Kuna ta on nii krutskeid täis kutt, siis pilti temast väga teha ei õnnestu, seega saate selle sama reklaamipildi, mis me 2 nädalat tagasi tegime. 

Niisiis on mul nüüd kaks meest kodu valvamas. :)

Elsa lõpetamine

Lõpetamise hommik oli rohkem kui kohutav. Mul oli tunne, et ma hakkan üsna pea enda sisikonda välja oksendama. Juba jõudsin emmele helistada, et ma ei lähe kuskile ning tema käsutas Ronni apteeki. Isa pani selle juba hommikuiivelduse arvele.. Hiljem tuli välja, et asi oli vist närvides. Ise ma küll närvis ei olnud, aga võib-olla alateadvus oli selles süüdi?

Teema, mida tahaksin käsitleda, on Paldiski mnt teeremont. Vanemate juurde pääsemine on ikka päris hull mu närvide ja auto proovilepanek. Lõpuks parkisime auto Harju Elektri juurde ja jalutasime sealt koju.

Sättimine sai viimasel minutil valmis ning teetööde tõttu tekkis tunne, et jään lõpetamisele ikkagi hiljaks. Õnneks jõudsin siiski kohale. Minu saatja oli mu kõige armsam klassivend- Jan. Sobis ideaalselt gümnaasiumile punkti panemiseks. Läksin temaga koos esimesse klassi, saatsime üksteist ka põhikooli lõpus ja nüüd siis lõpetasime koos gümnaasiumi.

Ma tegin piltite seast väikse valiku. Peamiselt need, mida ma otsima ei pidanud. Kõik lõpetamise pildid on mööda arvutit ja internetti laiali, seega kui ma teiega koos pilti üles ei pannud, ärge võtke südamesse. :) Mainin veel ära, et kleidi õmbles minu emme.

Tänan veel teid kõiki, kes te mulle häid sõnu, lille ja soove jagasite! Muah!

"Näidake oma ilusat hammastega naeratust"

Kõige armsam juhtum sellel päeval oli see, kui üks armas pisike tüdruk tuli oma emaga minu juurde ning ema küsis, kas laps saaks minuga pilti teha. Ta tahtvat Elsaga pilti saada. Hiljem selgus, et see tüdruk oli Jani sugulane. Ta oli pärast minu kleiti veel joonistanud. No nii armas!

Ma ei üritanud üldse Elsa moodi olla, aga selgus, et lõpptulemus tuli selline. Väga paljud kommenteerisid minu sarnasust Elsaga. 

 Kleiri tegi passipilti..

JA ONGI 12 AASTAT LÄBI!!

Ma tunnen end siiski väikse tatina, kes ei ole valmis veel ellu astuma. 

Puhkus

Ma olen vist suht done selle blogimisega..

See ei ole enam väga lõbus, pigem nagu kohustus. Iga kord siia tulles on tunne nagu veaksin kedagi alt ja see ei meeldi mulle. See, et aski postkastis on u 10 kirja, kuidas ja millal ma lõpuks blogin, ei aita väga kaasa. Ilmselt mõne aja pärast muutub blogimine jälle toredaks sündmuseks ning siis naasen teie juurde.

Praeguseks kõik. 

PS! Võimalik, et Ibiza postitan lõpuks siiski ära,sest olen selle kallal aeg-ajalt nokitsenud ja ka teie olete seda oodanud.

Tige tikker

Ma ei mõista ega salli inimesi, kes elavad teiste elusid.

Tra kust võtavad inimese sellise õiguse? Saadavad veel terve öö sõnumeid ja loevad moraali, et teiste elusid ei tohiks elada, aga kas ei ole irooniline, et täiesti kõrvaline inimene arvab, et kui tema seda teeb, siis on nagu okei? Mina ei tohi oma purjus meest keelata, aga mingi suvaline inimene võib mulle selle kohta moraali lugeda? 

Kõige lollim selle juures on fakt, et see inimene kuulis osa jutust, ehk seda keelamise osa. Seda miks ma seda tegin ei ole mõtet kuulata eks? Aga nüüd võib ju kõikidele tuttavatele minna rääkima, kuidas mina olen mingi vangivalvur. 

Ka teised inimesed kuulsid, mis toimus, aga nemad mõistsid, et ei ole mõtet paari tüli vahele astuda. Nemad ei saatnud mulle sõnumeid, kuidas "Nagu Marksism, üks asi viib teiseni" jne. Well, kuid see on nagu üllatus, et kui sina mulle mingit sitta ajad ja minu asjades sorgid, et ma tigedaks võin saada? Eriti kui see inimene teab väga hästi, kui temperamentne ma olen.

Ükski normaalne inimene ei topi end teiste probleemidesse. Mõistan, et uudishimust tahetakse teada, mis toimub, kuid kui ma olen inimesele mitu korda öelnud, et tegelegu oma asjadega, siis võiks nagu sellest aru saada. Kas enda elu on tõesti nii igav, et on vaja teiste elu elama hakata?Tüli/probleem/vaidlus oli minu ja Ronni vaheline, kuid see inimene võttis selles tülis endale Ronni positsiooni. Pärast tulevad sõnumid, et oleks võinud arutada asjad ju läbi. Ma üritasingi. Kuid ma üritasin seda teha Ronniga. Kuid kõrvalisel isikul oli nii kuradi raske vait jääda, et lasta minul ja minu mehel vestlust arendada.

Kõige haigem on see, et see vend käitub, nagu ma hoiaksin Ronni vangis. Sorri, et kell kolm öösel ma ei tahtnud, et mu purupurjus mees läheks kuskile linna peale hulkuma, kuigi meil oli juba koju minek käsil. Sorri ka seetõttu, et täna oli vaja vara ärgata, et emmedele koogid lõpuni viimistleda ja neile külla minna. Kui ma oleks Ronnil lasknud teise purjus inimesega kuskile lällama minna, siis ei oleks Ronn hommikul kuskile läinud ja lisaks veel terve päev virisenud.

Kuigi Ronn tõesti karjus mu peale ja läksime veidi riidu, siis see ei olnud mingi uus asi. Me oleme varemgi karjunud üksteise peale. :D No tõesti.. Me oleme mõlemad üsna iseloomukad inimesed ja meie jooksva 3 aasta jooksul, tuleb seda ikka ette. Hommikul oli Ronn väga rahul eilse õhtuga. Arvestades kui hull pohmakas tal oli, oli ta õnnelik, et ma teda kuskile edasi ei lasknud.

Asi ei ole ju selles, et Ronn ei tohiks kuskil käia. Ma käin ka lennupidudel, ta võib vabalt samal ajal midagi teha. Point on selles, et sel hetkel oli ta juba niigi purjus ja oli vaja koju magama minna. Ma ei ole keelanud Ronnil oma sõpradega suhelda. Ma pigem olen ise talle pinda käinud, et ta nendega suhtleks ega pelaks nii palju. Aga egas midagi, ma olen harjunud, et minust sitta räägitakse ja, et mina igas olukorras see paha olen.

Ehk moraal teile. Kui paarike tülitseb, siis jumala eest ärge sekkuge. Ärge minge rääkima, kuidas kumbki neist käitub valesti ega moraali lugema. Võõral inimesel ei ole mingit õigust sinna "rahu looma minna". Paarid peavad ise oma konflikte lahendama ja võõras võib tavapärase nääklemise vägagi üle võlli keerata. Muidugi ei meeldi mulle Ronniga möliseda või teda keelata, kuid ma tegin seda meie mõlema huvides. Ma arvan, et iga naine teab enda meest ja ta käitumist veidi paremini, kui mingi kutt, kellega ta väga tihedalt ei suhtle. Ma tean, et purjus Ronn kisub vahel tüli üles, kuid ma kannatan õhtu ära ja hommikul on ikka parem, et mees magab kodus mitte kuskil pargipingi all. 

Vähemalt sain end nüüd enam-vähem välja elada. Loodan, et ka see isik saab ka lõpuks aru, et ta ei ole kolmas liige meie suhtes.

*

Ma tean, et ma ei ole siiani Ibiza ega kolimise postitust teinud, kuigi ma lubasin, et eksamiperioodil on mul rohkem aega sellega tegeleda. Ilmselt kui uudiseid olete lugenud, siis teate ka mis mured meie peret vaevasid/vaevavad.

Esmaspäeval sain peale eksamit teada, et Ronni isa on Nepalis. Sel hetkel oli ta veel paari teise eestlasega teadmata kadunud. Ainuke, mis lohutas oli see, et teadsime, et tema ei olnud see, kes surma sai, kuid samas ei teadnud me ju ikkagi, kas ta on elus või ei.

Kui juba selgus, et nad jäid lihtsalt kopterist maha ja nendega on kõik okei, kuid lihtsalt ühendus puudus, sai juba veidi rahulikumalt hingata. Kuigi nad jäeti ekstreemsesse olukorda, teadsime, et ta saab seal hakkama. Ta oli kunagi päästja ja on varemgi maavärina koldes operatsioonil käinud.

Nüüdseks on nad juba Nepali pealinna jõudnud ning varsti tulevad koju. Ronni isa intervjuud võite kuulata siit.

Asi mis mind häiris selle juures oli see, et Ronaldile räägiti olukorrast alles kaks päeva hiljem. Kuulasime ja vaatasime uudiseid toimuva kohta, ma isegi tõin selle teema oma eksami kirjandisse sisse, aga me ei teadnud, et keegi nii lähedane oli samal ajal seal. What? Kui raske oli telefon kätte võtta ja ohvri pojale(!) midagi öelda. Laupäeval olid juba katastroofist uudised ja esmaspäeva lõunal suvatses keegi talle lõpuks helistada ja teatada, et ta isa võib sama hästi, et surnud olla.

Häirib ka see, kuidas sellistes olukordades, kus keegi viga või surma saab, tahavad järsku kõik selle osaks olla. Milleks?! Tõsi, on neid, kes perekonda üritavad toetada, aga on ka neid, kes kaudselt teavad ühte pereliiget ning hakkavad käituma, nagu nende peret oleks tragöödia tabanud. 

Mina ei ole näiteks vajalikuks pidanud fb's kõiki Ronni ja Riine postitusi laikida. Toetus ei avaldu minu jaoks mingites numbrites, isegi kui sa nagu loll igat sõna selle kohta laigid. Muidugi ma elan ka toimuvale kaasa. Tegemist on siiski minu äiaga. Kuid ma toetan pigem Ronni kui Facebooki.

Ronniga oleme arutanud, et veider on veel näiteks see, et nii palju kui meie näinud oleme ja teame, näidatakse toetust just Ronni isale. Ronni empsiga tehakse intervjuusid ja igal pool on kirjad "ootame teda koju". Me pole näinud kuskil ühtegi sõna päevakangelase naise kohta, kellega ta seal üldse viibib. Päris täbar olukord. Kui neile koju tulles pidu tehakse, käitutakse ka nii, nagu oleks mees üksi selle katsumuse läbinud?

MIDAAAAAH?!

Ronn hakkas eile päeval mulle kirjutama ja vihjama, et tal on mulle koolilõpu puhul kingitus. Kui ta koju jõudis, pidi ta kuskile minema. Ma tahtsin nkn korraks kodust välja saada ja läksin kaasa tingimusel, et Ronn peab mu silmad kinni siduma.

Sel hetkel lõi mu sisemine Sherlock juba välja. Kõik mu teooriad viisid välja selleni, et me saame korteri varem kätte (me teadsime juba pikemat aega, et saame korteri, aga jutt oli, et kolime alles 1. mail). 

Igatahes.. Ronn sidus mu silmad kinni ja hakkas autoga tiirutama. Kuna ma Keilat nii hästi tean, siis isegi kinnisilmi sain ma aru, kus me viibisime. Lõpuks jäi Ronn seisma ja andis mulle väikse paki. Tegin paki lahti ja voilaa, võtmed! 

JA MEIL ON TÄITSA OMA KORTER!

to be continued..

Minu vabandused, et ma siiani ei ole Ibiza postitust valmis teinud. 

Koolis on veidike liiga palju tegemist olnud, sest käes on siiski viimane nädal(!). Esmaspäeval tulevad kõik hinded välja ja nüüd olen viimast kahte nädalat (tegelikult ikkagi ainult viimast) kasutanud enda kokkuvõtmiseks ja usinaks koolitööks. 

Mis puutub korterisse, siis mul on ilmselt komme etteheisata ja see ei ole väga kasulik olnud. Seega edaspidi ma ei tee enam ühtegi postitust ega lase endal õnnelik olla asjade üle, mis pole veel minu. Samas ei ütle ma ka, et kogu lootus läinud oleks. 

Ibizalt tagasi tulles mõtlesin pikalt, kuidas Benitaga ühendust võtta. Hakkasin ka vaikselt teistele töökohtadele mõtlema, juhul kui mind sel aastal enam ei taheta. Eile siiski helistasid nad mulle ise ja kutsusid tööle. Kuigi ma oleksin juba varem saanud tööle asuda, on neil mind vaja alles 1. juulist. Ma ei jõua ära oodata.

Mul ei jõua endiselt kohale, et ma lõpetan juba gümnaasiumit. Peaks tulevikku planeerima hakkama..

Follow-up

Üks pank ei andnud ja teisele on taotlus esitatud. Vastuse saame 3 päeva jooksul. 

Pöidlad pihku..

Tulemas on unetu öö?

Ilmselt küll.. Homme selgub, kas me saame laenu või ei. 

Pls universum, pls!

Unistused siiski täituvad!

 Ma olen viimasel ajal väga muserdunud koju kolimisest ning üks hetk hakkasin ma ärkama hommikul pöördumisega universumi poole ning laususin mõttes oma soovid. Täpselt nii nagu me kunagi ühel koolitusel õppisime. 

Üleeile käisime Kätliniga ilma nautimas ning läksime ka uut uuskasutuskeskust uudistama. Riietest ei leidnud ma midagi ja hetk enne väljumist silmasin ma diivanit. Ühte imeilusat tumesinist korralikku diivanit. Ma reaalselt ahhetasin ja istusin(loe: vajusin) sellesse. Ma teadsin kohe, et selle viin ma koju, sest kuskilt ei saa sellist iludust vaid 65€-ga. Ma ei saanud seda ostmata jätta, sest kunagi on meil nkn diivaniost käsil ja nende hinnad on poodides meeletud. Eile käsime Kätlini Defekaga sellel järgi, mis oli muidugi omaette ooper, aga saime ta ilusti kuuri paigutatud.

Täna..
Täna hommikul ärkasin suhteliselt vara, sest läksin kell 11 trenni. Ärgates oli esimene uudis ämmalt, et kell üks lähme mingit korterit vaatama. Kui ma seda linki vaatasin... See korter on nii ilus!! Veidi pisike on, sest ühetoalisest on tehtud kahetoaline korter. Pildid on juba ilusad, aga päriselt oli see ideaalne! Kuna see, kes seda renoveeris ja müüb on Ronni empsi sõbranna, siis juba peale 5 minutit seal olemist surus ta meie kätt ja õnnitles ostu puhul. Esmaspäevaks maksame broneeringu kinni, mis on üpris kopsakas summa, kuid saame hakkama. Ühtlasi soovitas ta meile ka head laenuhaldurit, kelle jutule pääseme järgmisel nädalal ja kui kõik hästi läheb, saame juba aprillis sisse kolida!

Ma teadsin, et see diivan viib heade asjadeni. Usaldage alati oma sisetunnet ja saatke oma soovid universumile! Ma tean, et ma kõlan nagu räme hipi, aga see töötab! 

Kas ma olen ainuke naine, kes arvab, et need "Tell your girlfriend I'm sorry for being prettier than her" pildid on väga kohatud? Kas väärtustega inimesi on tõesti nii vähe? Või ongi mingi uus mood sebida võetuid mehi? 

Ei, keegi ei ürita minult Ronni üle lüüa ning ma ei muretse sellepärast. Mind lihtsalt tohutult häirivad nii ennasttäis naised, kellel pole mingeid piire. Tegelikult on see isegi hale. Kas tõesti ei leia mujalt mehi või muud tegevust kui võtta ette võetud mees ja üritada seal kiilu lüüa tema ja ta naise vahel? Ma mõistan, kui tõesti on tunded tekkinud, aga miks seda nii upsakal moel peab tervele maailmale näitama? 

Teil endal ei ole häbi taolised pilte jagada? Teie olete ju kaotajad selles olukorras. Mees kellele üritate muljet avaldada on ju siiski teise naisega, mitte teiega. 

*slap

Olge lohakad endasugustega või leidke endale mingidki väärtused, aitäh!

Ma olen alati uskunud, et kõik juhtub põhjusega. Kui saatus tahab, siis see ka juhtub. Vahet ei ole, mis valikuid sa elus teed, lõpuks jõuad sa ikka sinna, kus sa olema peaksid. Teekond sinna on täis kas õppetunde või lihtsalt seiklusi. Samas vahepeal ma kahtlen selles ja vahel ei saa ma kohe aru, mida see tähendas.

Ma ei ole pikalt bloginud, sest kuidagi nukker on olla. Nii kurb on oma kodus end külalisena tunda. Üleüldse ei tahtnud me koju tulla juba seetõttu, et me peaksime kogu aeg edasi-tagasi sõitma. Päris raske on asju lahtipakkida, kui sa ei tea kuhu mida panna. Äkki peaksin kogu varandust kaasas kandma? Muidugi see nukrus ei piirdu nüüd enam ainult sellega.

Mul tekkis vahepeal tunne, et inimesed kohe üldse ei salli mind. No ilmselt tõesti, kui mu suhtlusringkond piirdub kahe inimesega. Ok, kui Ronni arvestada, siis kolmega. Eriti loll tunne oli pidusid korraldada ning keegi ei taha väga kohale tulla. Hiljem tuli välja, et samal ajal oli mu klassiõe üllatuspidu, kuhu oli kutsutud terve klass v.a mina. Ausalt öeldes ei olnud just parim tunne. Kui ma teid häirin, siis võite mulle seda öelda. Kui oma nime alt ei julge, siis mul on ask, kus saab end anonüümselt väljendada. Lisaks saab siin kommenteerida.

Sellel päeval, kui mind valdasid vaid need tunded, mida eelmises lõigus näete, läksime õhtul Kloogale. Seal oli nii tore! Õhkkond oli nii sõbralik ja ma tundsin seal end nii aktsepteerituna ja armastatuna. Eriti siis, kui Ronn hiljem ütles, et nii mõningad isikud käisid talle rääkimas, kuidas tal minuga vedanud on. Paar head sõna ja kõik need mõtted, et inimesed vihkavad mind, olid kadunud. Kes teab, äkki ma olin lihtsalt natuke liiga palju joonud.. :D

Kuid koju minnes juhtus väike õnnetus. Sõitsime kraavi. Hetk enne seda tundsime, et must jää on maas, kuid kuna kohe tuli kurv, siis ei olnud enam väga midagi teha. Ronn suutis avarii asjaolusid veidi leevendada, aga vältida seda enam sel hetkel ei saanud. Õnneks oli õnnelik õnnetus ning me kõik jäime terveks. Auto suutis ka ise kraavist välja sõita ja saime ilusti inimese koju transporditud.

Muidugi oli see minu jaoks suur märk, et me peaksime end kokku võtma. Lisaks hakkasin Ronnil veel rohkem turjas elama, et me laseks auto kellelgi üle vaadata, kuna ilmselt avarii ikka mõjutas meie beebikest. Ma ise suutsin tuvastada, et kõrvalistuja poolne esirehv oli töss.

Naistepäeval üllatas Ronn mind Pärnusse minekuga.

Muidugi polnud ta autot veel kuskile viinud ning me polnud kindel, kas me üldse kohale jõuame. Naljakas on see, et ma olen Ronnile kogu aeg pinda käinud, et ta auto eest hoolitseks. Eriti intensiivselt hakkasin talle närvidele käima selle jutuga, kui ma load sain. Siis sai Ronn lõpuks aru, et autoga ei ole kõik korras ning lubas järgmisel päeval lõpuks selle kuskile viia. Ilmselgelt jäi ta sellega hiljaks, sest tagasi sõite istusime Statoilis, mis asus umbes 50-60km kaugusel Keilast ja ootasime puksiiri..

Meie muidugi muretsesime, et me ei jõua koju, kuna meil äkki läheb rehv katki, kuid katki läks hoopis mootoririhm. Õnneks kui tossu hakkas tulema, saime kiirelt seisma jäädud ja mootori väljasuretatud ning alles siis läks mootoririhm. Kui mootor oleks samal ajal veel käinud, siis ei oleks selle autoga enam midagi muud teha, kui romulasse toimetada. 

Ma olen aru saanud, et kõik keerleb meie auto ümber. Järjest on märgid, et me kas peaksime tema eest rohkem hoolitsema või siis lõpetama ta piinad?  Kõigepealt rott autos, siis avarii ja nüüd mootoririhm.. Lõpuks saime ta ilusti remonti.

Peale remonti see jama muidugi jätkus.

Ma olin 200m sõitnud töökojast ja pidin juba teeäärde pidama jääma, sest õlirõhu tuli hakkas vilkuma. Ma sõitsin lõpuks töökojast koju u 1h, sest üks probleem tuli teise järgi. Esiteks tuli välja, et õli oli otsas. Õnneks üks abiline aitas mind sellega. Ostsime õli, panime mootorisse ning sõitma hakates oli sama jama. Kuid seekord tuli ka hais salongi. Muidugi oli see ilmselt seetõttu, et me olime just valanud. Varasemalt olin õppinud, et selle tulega võid sõita kuni haisuni, sest kui juba õlihais salongi tuleb, on järelikult midagi väga halvasti. Kuidagi (umbes 6 peatusega) jõudsin lõpuks Statoilini. Mul olid närvid jumala läbi ning järsku läks auto pimedaks. Jee.. Kuna ükski elektroonikaseade ei töötanud, oli viga akus. Mu abiline tuli mulle jälle järgi ning keeras aku klemmid kinni, sest need olid lahti.. Mul ei ole sõnu.. Mina ei osanud oodata, et ma tulen autoga remondist ja ma jään kohe teepeale.

Muidugi mina ju ei tea, mis käsk neile anti. Võib-olla öeldigi, et tehke lihtsalt mootoririhm korda ja kõik. Mina eeldasin, et vaadatakse kõik vead üle, teavitatakse meid nendest ja siis parandame kas kohe ära või veidi hiljem. 

Oh seda häda ja viletsust.. Hetkel tundub kõik tagasi normis olevat. Ilmselt see õlirõhu tuli jäi ka peale seda põlema, kuna aku jamas elektroonikaga. Hetkel on see jama läbi. Kuid mul on ikkagi tunne, et me peaks uuesti remonti minema ja laskma diagnosti vms teha. See auto on juba vaikselt pensionieas ja tema eest tuleb paremini hoolt kanda. 

Mul on viimasel ajal väga imelikud ja muutlikud meeleolud. 

Ma olen nüüd päris palju pakkinud ja kui hetkel on köök juba täiesti kastides, hakkab olevik mulle kohale jõudma. Nii kurb on koju minna..Samas ei ole ka. Meile endale on rahaliselt kasulikum ja me saame lõppude lõpuks reisimisega alustada. Ma olen oma 19 aasta jooksul käinud ühe korra Jurmalas ja see oli u 10 aastat tagasi. Kahel Rootsi kruiisil olen ka käinud ehk kokku olen veetnud mõned tunnid Stockholmis. Muud midagi. Asi on paranemas, sest meid ootab üsna pea päikseline Ibiza! Kui ma lendamisega sõbraks saan, siis järgneb Ibizale palju teisigi sihtkohti.

Korterist endast ei ole samuti kurb lahkuda, pigem kergendus. Kurb on aga seetõttu, et me oleme juba nii harjunud kahekesi olema. Nüüd on valida, kas lähme majja, kus oleks koos meiega 8 inimest, kellest 3 on väiksed põngerjad või majja, kus on meiega koos 4-5 inimest ja ainult üks on väike põngerjas. Kuid selge on see, et hakkab jälle ühest kohast teise jooksmine. 

Veel kurvem on see, et kuigi vanemad ootavad meid tagasi (nemad üldse käisid meile peale selle jutuga, et meil pole mõtet raha raisata) on tunne, et ikka lähme koju ainult külalistena, mitte pereliikmetena. Kumbki meist ei saa oma tuba tagasi. Juba ainuüksi see teeb mind nii kurvaks. Minu tuba on minu oma olnud üle 10 aasta. Nüüd kõrvaltuppa kolida on nii.. veider(?). Vähemalt kõrvaltuba pole väga palju väiksem minu omast. Ronni juures peame tema väikse venna tuppa kolima, sest Ronni toast sai ta venna tuba/ema kodune käsitöösalong. See tuba, kuhu me läheme on nii tilluke. Sinna mahub meie voodi ja telekas. Natuke saame liikuda ka vist..

Kuid jah.. kolime juba teisipäeval ning võtmed anname üle pühapäeval. Esimene läheb ikka aia taha, järgmine kord oleme korteri valikuga veidi targemad. Teile kõigile: õppige meie veast ja ärge kunagi võtke elektriküttega korterit! Te maksate end lolliks.. Lisaks on sellel ka teisi tagajärgi.

Kolimine on tüütu!!

Sünnipäev

Ma olen ikka üks väga õnnelik inimene!

Mu sünnipäev algas praktiliselt juba sõbrapäeval, ehk mu väikse õe sünnipäeval, kes sai juba 7(!!).. Aeg lendab. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma tulin ujumistrennist ja issi oli saatnud mulle sõnumi: "Me lähme haiglasse. Küta ahju." Veel paremini mäletan, kuidas ma tahtsin terva riietusruumis kisada ja karjuda õnnest, aga pidin seda tagasi hoidma. Ja what.. sellest on juba 7 aastat möödas!

Peale Grete sünnipäevahommikut tulin tagasi koju. Pidin küll pakkima hakkama ja koristama, kuid magasin hoopis ja läksin õhtul tagasi Keilasse, sest nii Gretsi kui ka minu sünnipäeva puhul tulid meile külalised. Ronn tuli töölt otse sinna ning mingi hetk läksime järgmisele peole/istumisele. Koju jõudsime alles peale südaööd, seega jäime valentinipäeva tähistamisega veidi hiljaks, kuid siiski oli väga mõnus päev/öö.

 Me ei olegi tegelikult kunagi väga valentinipäeva tähistanud, sest meie peres on see pigem Grete sünnipäev. Nii palju oleme üldiselt teinud, et kingime Ronniga üksteisele kommi või lilli. Seekord kinkisin ma talle käsitöö õllenauti (mis oli ikka kohutavalt rõve, kuid see selleks) ja õllesnäksi.

Mina sain natuke liiga palju šokolaadi ja kaelakee.

Pühapäeval pakkisin ja nautisin ilma. Esmaspäeval käisin koolis ja kuna Ronnil oli öövahetus, siis tulid õhtul Helina ja Kätlin mulle külla ja vaatasime The Theory of Everything'i.

Jõudis kätte teisipäev!

Meie peres on traditsiooniks hommikul sünnipäevalast äratada laulu, kinkide ja koogiga, ehk meie peres on sünnipäevahommikul kõige suurem rõhk. Kuna mina hetkel kodus ei ela, siis pidi Ronn selle järgi talitama.

Ma ei suutnud silmigi veel lahti hoida, kui ma selle pildi tegin. 

Tere hommikust unimütsist piripiiga!

Jah, ma nutsin õnnest. Ma olin juba koogi üle õnnelik+ ma sain ka uue sõrmuse.

 Kui Ibiza uudis tuli, olin ma veel eriti šokis. Tegelikult ei jõua see mulle siiani kohale.

Koolis kallistati mind nii palju, et mu juuksed olid enneolematul moel elektrit täis. Mu armas Hugo pere õnnitles mind nii päriselt, kui ka läbi uudiste. MUAH!

Peale kooli tegime Ronniga väikse power napi ja siis läksime lasteaeda, et kolm põngerjat koju viia. Ausalt öeldes lootsin ma, et lapsed toovad mulle sünnipäeva tunde tagasi, sest üldiselt kui mina neile järgi lähen, jooksevad nad mind kallistama ja on üldse väga rõõmsad. Eile olid nad kõik niii tuimad. Üldiselt on lapsed ka need, kes loevad, mitu päeva kellegi sünnipäevani on jäänud ja kuigi nad hommikul laulsid mulle läbi telefoni, lootsin ma ikka, et nad tulevad jooksevad mind kallistama ja mulle õnnitlema, aga ei. Grete ütles, et tal oli päeval nii palju tegemist, et ega tema enam ei mäletanud, et mul sünnipäev on. Lisaks oli Laura ainuke, kes mulle kaardi joonistas.. Nojah.

Igatahes sain ka kodus küünlaid puhuda.

Jaaa hakkasime Tallinnasse sõitma. Jõudsime poole seitsme ajal Saku Suurhalli. 

Kohe järjekorda minnes tuli keegi mind seljatagant kallistama ja õnne soovima- Ainar ja Annabel. Olime terve kontserdi aja nendega. 

Soojendus esineja meenutas mulle väga Ben Howardit ja seega mulle meeldis. Enne Sheerani tulekut lauldi talle sünnipäeva laulu, kuid sama hästi laulsid nad seda mulle. :D Potato, patato.

Ed oli suurepärane. Peaaegu kõik laulud, mida ma ootasin tulid ära. Runaway oleks ka võinud olla ja mõni laul veel, kuid ma jäin väga rahule.

Inimesed mulle küll sellises koguses ei meeldi ja eriti ajasid närvi meie taga olevad soomlased, kes lihtsalt aelesid seljas ja laulsid nii mööda kui võimalik. No see oli nii mööda, et ma ei julgenud ise enam laulda, sest meie ees olevad inimesed vaatasid ka imeliku näoga taha ja ma kartsin, et nad arvavad, et mina laulan nii. :D Selg ja jalad väsisid ka ära, aga see oli seda väärt. 

Kokkuvõttes oli mul suurepärane sünnipäev! 

Ainult et..

Sünnipäeva puhul võib sellest mööda vaadata?

Palju õnne mulle!
30. märts lähme Ibizale!

Mul on nii hea tuju! Eile oli nii hea päev ja täna on nii ilus päike ja mul on ülehomme sünnipäev!! WUHU!

Tegelikult on mul nii suvine tuju, sest pakkimine tekitab minus alati suve tunde ning lisaks saadavad mind nii mõnusad ja armsad suve laulud!

14.02:

Termin road rage on minuni jõudnud ikka väga-väga selgelt. Päris ilusti on näha, et vanemast põlvkonnast on vähemalt pooled endale load ostnud. Kes kurat näitab suunatuld ringteele sõites????!?!?!??!(ei räägi parempöörde sooritamisest)  Jah, mul oli just äärepealt avarii. Ma tahaks lihtsalt sellele inimesele lõuga anda. 

Kõige pealt ütlen, et täna on Keilas teed üpris libedad. Jobusid autojuhte jagub ka. See ei ole kusjuures esimene kord, kui ma ringteel olles tahaksin kõigi näod läbi sõimata. Inimestel on nii pohhui suunatulest. Neil pole õrna aimugi vist mille jaoks on see vajalik.

On nelja sorti inimesi: 

1.  näitavad ringteel korrektselt suunda 
2.  ei näita üldse suunda 
3.  näitavad ringteele sõites suunda(ei mõtle parempöörde oma, vaid nad reaalselt näitavad, et nad lähevad nüüd ringteele)                              
4. näitavad täiesti valesti ja tekitavad eriti ohtlikke olukordi k.a need, kes  mõtlevad vahepeal ümber

Keilasse sõites on Selveri juures 70-alaga maanteel üks ringtee.  Seal olen ma õppinud juba kohe alguses, et suunatulesid ei saa usaldada ning lähen alati alles siis, kui kellelgi pole mulle võimalust ette sõita ning mind avariis süüdi jätta (mina olen ju see, kes pidi teed andma ning kuidagi ei saa ma tõestada, et teine juht näitas eksitavalt suunatuld).

Igatahes, tagasi tänase juurde. Ma tahtsin sõita politsei maja eest ringteele ning olin valmis teed andma ringteel olevale autole, kuid kui ta näitas suunaga, et ta nüüd pöörab ise keska poole, oli minul võimalus ringteele minna. Üldiselt ma ei usalda teisi autojuhte ega hakka sõitma enne kui nad on tõesti ära pööranud, kuid seekord ma isegi ei kahelnud selles, et ta ära pöörab.  Muidugi see kuradi * seda ei teinud ja sõitis mulle ette.

 Libeda tee tõttu oli mul raskusi pidurdamisega. Lisaks oli mul ka auto taga, kes sõitis napilt minule otsa, sest ilmselt nägi ka tema teise auto märguannet pöördeks ning rohkem kedagi ringteel polnud. See kuradi * nägi, et ta eksitas, võttis suuna korraks välja ja siis pani jälle sisse, nagu ta oleks kogu aeg tahtnud raudtee suunas väljasõitu teha. :) Muidugi kohe mul ei tulnud meelde, et see olukord oli küll signaali väärt.

Signaalitajate rääkides.. No täiesti pekkis kuidas neile meeldib iga väikse asja pärast tuututada. Kui ma alles load sain ning harjusin alles Ronni autoga, vahemaadega ja sellega, kui kiirelt ma kohalt ära saan, juhtus mulle kohe üks selline tropp minu taha sõitma. Võiks muidugi mainida seda, et oli öö ja liiklust põhimõtteliselt ei olnud. Ma ei tea kui paljud ja kui hästi Keilat teavad, aga ma seletan ikka. Ma hakkasin Keilasse sissesõidul peale silda vasakpööret tegema. Seal on hästi lai ja avatud ala. Auto tuli vastu ja kuna ma ei tajunud sel hetkel veel hästi, kui kaugel auto võib olla, et ma jõuaksin pöörde teha, jäin seisma. Muidugi selle hetkega jõudis kuskilt x kohast mulle auto taha tulla ja kukkus signaalitama, sest tema arust oli minu ja teise auto vahemaa väga suur ning ta ei mõistnud, miks ma pööret ei sooritanud.  Ta nägi, et tulev auto oli kaugel ja ta nägi, et mina ei lähe kuskile. Selle asemel, et minule signaali lasta ja pärast mul perses sõita (ma sõitsin ilusti 50-ga), oleks ta saanud väga ilusti minu tagant selle pöörde ära teha ning seega minust mööda sõita. Tõesti jäin toppama ja tõesti oleksin ma jõudnud vähemal 4 korda vasakpööret teha, sest see auto oli tõesti kaugel, aga noh.. Sellepärast ma oma teisel päeval olingi nõus kainekas olema, et väikeses liikluses harjuda ära oma autoga ja ilma juhendajata sõitmisega. 

Muidugi pole see just esimene ja viimane kord. Mõni on nii närvihaige, et kui sa pöörde tegemisel enda elu ohtu ei sea, saad sa signaali. Ma olen lapsi lasteaiast koju sõidutanud ning kuna kolme väikse lapse heaolu on minu jaoks olulisem, kui närvihaigetele meeldimine, olen ma ka signaali saanud. Muidu ju ei oleks midagi, aga nad nagu eeldavad, et sa sõidadki teisele autole ette. Minule on samuti sitaks ette sõidetud ja noh.. hea tunne see ei ole. See seik lastega leidiski aset nii, et oli just lumetorm olnud ning ega teehooldust ei olnud keegi teinud ja kõik ristmikud olid lisaks libedusele ka täiesti lahtise lumega kaetud. Minu kerge auto mitte nii head talverehvid käivad lahtise lumega lihtsalt all ringi ning ma ei saa nii kiirelt kohalt ära, et ma saaks üldse mõelda sellele, et ma sõidan kellelegi ette, eriti, kui mul on kolm väikest last tagaistmel.

Tean, et te tahate, et ma midagi huvitavat kirjutaksin ja täitsa kindlalt tean, et teil on need korteri jutud juba üle visanud. Minul on ka, ausalt. Kahjuks on siiski nii, et mu pea on ummistunud täielikult korteritega, kolimisega, kooliga, kaalu langetamisega ning Ronni järel koristamisega. Seega jah, mul on hetkel suhteliselt üksluine elu. 

Nõme on ka see, et mina olen enda sõbrad unarusse jätnud ja nemad mind samuti. Seega plaan, et viimased nädalavahetused võiks sisustada siin istumistega, filmikatega või lambiste lauamängu õhtutega ei ole väga õnnestunud. Muidugi on selles süüdi ka Ronaldi töö.

Meil on ka päris huvitav vahejuhtum, mis meie ellu veidi põnevust on lisanud. Tegelikult mitte heas mõttes. 

Nimelt peale kolimist jäi meil päris palju asju auto pagasiruumi. Mitte midagi olulist ega vajalikku. Lihtsalt mingid magamiskotid ja mõned jalanõud vms, mida ei viitsinud tuppa tassida. Kui Narvas käisime, siis panime sinna ka paksud talvepüksid, sest külma ilma puhul on ju hea, kui autost saab nad kohe jalga tõmmata. 

Lisaks paarile asjale hakkas sinna kogunema ka Ronaldi vanaema antud toidud, mida oli sitaks. Need jäid autosse, kuna meile korterisse lihtsalt enam ei mahtunud.. Iga kord ta annab suure kastitäie purke, mune, kartuleid jne. Päris ausalt on meil neid korteris juba sitaks ning kuna meil on nii väike köök, siis tõesti hakkasid need asjad autosse jääma. Mis see väike külm ikka kartulile teeb? Ja ega külm ei teinudki..

Paar päeva tagasi panime me pagassile katte peale tagasi, sest see lihtsalt vedeles Ronaldi kuuris. Ühel päeval avastasin ma, et tagaistme üleval on väike auk ja tagaiste ise oli väikseid poroloni tükke täis. Rääkisin siis Ronnile seda, aga see ununes ära. Eile hommikul hakkasime Siimule rongijaama vastu minema ja nägime, et see auk on suuremaks läinud ja isegi kate oli veits katki. Nüüd tekkis küll paanika. Kas meil on tõesti mingi näriline autos??!

Tegime siis pagasiruumi lahti, hakkasime sealt puruks läinud asju ära viskama ja nägime ka kurikaela. Ilus suur pruun rott. Ilus, sest mulle haigelt meeldivad rotid, kui koduloomad. Kuid väga kohutav, sest ta oli meil autos! See tundus ja tundub minu jaoks siiani väga ebareaalsena, seega ma igaksjuhuks googeldasin. Rotid autos ei ole üldse ebatavaline probleem, vaid ikka päris laialdaselt levinud probleem. Rotid ja hiired ronivad ikka talvel külma eest majja või siis muudesse soojadesse kohta, näiteks autodesse. Üldiselt poevad nad kapoti alla sooja ning närivad seal ehk teevad autole väga-väga suurt kahju. Meil õnneks n-ö vedas (ega tegelikult siin pole midagi head), sest vähemalt ta seal rattakoopas elades ei saa muid juhtmeid närida, kui ainult tagumiste tulede omi. 

Nii julm kui see ka poleks, panime me juba eile suure rotilõksu üles. Kuradi kavalad on nad ikka. Me lootsime, et kui see on ainult meie autos elanud, siis ta on veidi rumal ja langeb kohe lõksu. Hommikuks oli sööt läinud, aga lõks veel lahti. Täna panime juustu kõvemini kinni, et ta seda sikutades sinna vahele jääks. Lisaks andis mu emme rotimürki. No nii halb.. Ta võiks lihtsalt välja hüpata ja mujale elama minna, kuid pole midagi teha. Autosse ta jääda ei saa. 

Muidugi meie nüüd ei tea, kust ta tuli ja kas ta on seal üksi. Ma olen päris kindel, et ta tuli vanaema kartulikotist. Ilmselt oli väike pisike poeg ning kuna tal süüa oli seal sitaks, siis jõudis ta kosuda. Samas kes teab, äkki tuli ta meile siin Tutermaal või mujal parkides. Ma ise loodan, et ta tuli kartulikotiga, sest siis on teda ainult üks ning loodetavasti sellist asja enam ei juhtuks.

Peamiselt sõidan selle autoga mina ja te ei kujuta ettegi kui jube sinna autosse istuda on. Alguses kontrollin üle, et ta jumala eest salongis poleks ning isegi kui ma sisse julgen istuda, laulan ja ümisen terve sõit, sest ta ju peaks mind kartma. Millegi pärast ma vahin terve aeg tahavaatepeeglisse ning kujutan ette, kuidas see rott katte peal istub ja mind vahib. Oh jah.. Soovisime kodulooma ja saime mis tahtsime. Koera ega kassi ei saanud korterisse võtta, niisiis tuli meile rott autosse. 

Siit loo moraal: ärge kunagi võtke vanaemalt kartulikotti vastu ning ärge kunagi(!!) jätke toitu autosse!

Ma tean, et peaks blogima, aga ma ei oska midagi tarka öelda. Tahaks kurta.. Mul on nii lambised nädalavahetused ning pole nagu ühtegi ideed ka.. :( Korraks suutis üks anon mu õhtut sisustada, aga nüüd on temagi läinud... Keegi kurat ei tule külla ka. Peamiselt muidugi sellepärast, et ma pole kedagi kutsunud. :D 

 Jah, nii mõttetu postitus ongi. Vähemalt kirjutasin midagi. :D

Nii palju mu lubadusest aktiivsem olla..

Ausalt öeldes pole mul viimasel ajal üldse tuju. Kogu see korteri jama on mind nii kurvaks teinud ja mu närvidega 1:0 teinud.

Eile võtsin lõpuks julguse kokku ja kirjutasin meie korteri omanikule, et veebruar jääb meie viimaseks kuuks ning siis lõpetame lepingu. Ta suhtus vist mõistvalt? Lubas varsti juhised anda, et mis nüüd toimuma siis hakkab. 

Ma istun reaalselt hommikust-õhtuni kinnisvaraportaalides ning mul on reaalselt kõik kuulutused peas. Meie finantseerijatest ei saa ma üldse aru ning see tekitab veel rohkem stressi. Üks hetk sobib ja teine hetk mitte. Ämm avastas, et tegelikult see esimene korter oli täitsa mõistliku hinnaga, kuid nüüd on muidugi juba hilja. Korter on broneeritud, jess. Ma ikka ei mõista teda. Üks hetk on kõik nii kallis, aga siis saadab ta mulle 200 000€ ridaelamuboksi kuulutuse. :D Oh well..

Eks viin teid lühidalt kurssi meie viimase korterijahiga. Kuna see Kalda tänava korter oli kõige parem, mis selles hinnaklassis saada võis ning see köök oli jumalik(!), siis otsustasime mööda vaadata asjaolust, et seal on elektriküte. Võtsin maakleriga juba eelmise nädala algul ühendust ning uurisin, millal saaks vaatama minna. Kuna ta peale põgusat meilivahetust mulle enam ei vastanud, siis helistasin talle u 30 minutit tagasi ja teate mis välja tuli? Ma tahaks end hetkel maha lasta.. Omanik on loobunud müümisest. WHAT????!?!?!

*week

Muidu läheb meil hästi. Ronn on G4Sis ning mõned vahetused veel Statoilis jäänud. Mulle G4S meeldib, sest tööpäeva algul tuleb auto talle järgi ning mina ei pea teda sõidutama+ Golf jääb minule. Lisaks ma saan temaga rohkem suhelda, eriti öövahetustel.

Mina käin ilusti koolis. Ma olen reaalselt peale vaheaega iga päev ilusti koolis käinud. Ma olen jube uhke. Hinded on ka nii head, et ma täitsa naudin e-päevikus käimist. Loodan, et enne poolaasta lõppu (aka reedet) mingeid üllatusi ei tule. 

Ühel päeval tehti avastus, et see korter on siiski liiga kallis. Sissemaksu mõttes. Seega hakkasime uuesti korterit otsima. Oh jumal..

Kõik korterid, mis mulle enamvähem meeldivad on liiga kallid või fucking elektriküttega(!).

No offence kellelegi, aga ma ei suuda paneelmajja elama minna. Mulle ei meeldi juba idee, et köök on eraldi toas(kui see just geniaalselt või ilusalt lahendatud ei ole). Ilmselt majas elamine on mind ära rikkunud, aga ma armastan avarust. Mul tekib väike klaustrafoobia hoog juba lihtsalt paneelmajadest piltide vaatamine. Toad on piklikud, kitsad ja üldiselt mööblit täis topitud. Esimeseks asjaks ma lõhuksin maha seina suuretoa ja köögi vahel. Viskaksin kõik üleoleva mööbli välja ja värviks hea meelega kõik seinad valgeks.

Ma ei mõista, kas inimestel pole mitte mingit maitsemeelt. Ok, minul ka erilist ei ole, aga kurat.. kas neil silmi ei ole peas? Üks tapeet on kirevam kui teine, kõik mööbel on erinevat värvi, kardinad... oi, milliseid kardinaid ma näinud olen.. Kui te korterit endale ei otsi, siis vaadake neid ja naerge. Kui otsite, siis vaadake neid juhul, kui soovite sügavasse masendusse langeda.

Lõpuks ma leidsin siis korteri, mis oli avatud köögiga ja see köök on nii ilus! Korteri hind oli ka selles klassis, mida me saame endale lubada ning üleüldse selline avar, aga pisike kahetoaline korter. Kuid mis mu ilusa roosa mulli purustas? Elektri fucking küte. Miks ühes normaalses korteriühistus ei toimi keskküte. MIKS?!

Miks mulle elektriküte ei meeldi? Noo.. Me oleme siin terve aeg külmetanud. Radikaid hoiame sees nii palju, et me veidike sooja saaks, kuid üldiselt me istume siin umbes 15-17kraadises toas, heal päeval on siin 20 kraadi, ning külmetame. Kuid mis on meie elektriarve? 100+ eurot. Sellise summa eest võiks ju oletada, et meil on radikad hommikust-õhtuni sees ja mõnuleme siin 24 kraadiga, aga ei. Ja just selle külma ja niiskuse ja nende rahasummade tõttu tahan ma siit korterist välja saada nii kiirelt kui võimalik.Tahan põgeneda keskkütte käte vahele..

Samas on hetkel korteri ostmine seisma jäänud ning kuna Keilas normaalseid üürikaid ei ole, siis noh.. Tuleb meie vanemate soovile alla anda ja saba jalge vahel koju tagasi kolida. Seda ma ju ka ei taha.. Kuid tuleb tõesti tõdeda, et kuna ainult Ronn töötab ning säästud on ka läbi, siis 500+ euri iga kuu maksta on meie jaoks liiga kallis, sest elamise jaoks ei jää väga raha alles. Muidugi oleks meil kordades parem kodus olla ning saaksime selliste summade eest reisimas käia või noh.. Olgem ausad. kolm-neli kuud kodus ja me saaks teise auto juba osta. :D 

Ja kodus on soe!!

Aga no üldse ei taha peale sellise vabaduse nautimist koju minna. Ma juba ei viitsi mõelda, kuidas me jälle igapäevaselt kahe kodu vahel jookseme.. :(

Aga meil oli esimene elektrikatkestus..

.. mis kestis täpselt 3 minutit. :D

2014 kokkuvõte

Kuna ma ei olnud väga aktiivne blogija, siis mul väga palju infot pole, aga ma üritan.

Alustame algusest?

2014 aasta võtsime vastu dinner partyga. 

Ehk ühtlasi sel pildil olime me koos olnud aasta. 

Umbes nädal hiljem viis Ronald mind Saaremaale. Sadamas andis meie auto esimest korda otsad, kuid õnneks lükati see uuesti käima ning pidime järgmist praami ootama. Saaremaa oli nii mõnus. Grand Rose oli tohutult ilus koht ning kuna see oli meie esimene "ainult meie" väljasõit, oli see veel eriti imeline.

Käisime kuskil tuletõrjedepoos söömas. Tõsiselt hea toidukoht. Söök oli jumalik ning portsud olid nii suured, et isegi Ronald ei suutnud kõike ära süüa. Läheks hea meelega veel.

Kõige naljakam on asjaolu, et ma olin siis veel alaealine. Nii imelik on mõelda, et ma üldse alaealine olen olnud. :D

2014 aasta alguses hakkasin ma nö aktiivselt üritama oma juukseid muuta, sest blond oli mind täiesti ära tüütanud. Ja voilaa, mõni nädal enne aasta lõppu sai mu eesmärk lõpuks täidetud. Jeeee

Veebruaris sain ma kutse Benitasse suveasendajaks tööle minna. Ma olin juba siis mega elevil selle töökoha pärast ning põhjusega. See oli tõesti hea koht, kus töötada. 

17. veebruaril jõudsin minagi täiskasvanute hulka. Wuhu!

Õigel päeval käisime seda piljardit ja bowlingut mängides tähistamas.

 Ka pidu oli suurepärane

Märtsis jõudis kätte meie lennu moeshow "The Ring".

Seda saab vaadata siit.

Mulle isiklikult meeldis moeshow kõvasti rohkem kui rokipidu. Kuid ilmselt seetõttu, et ma ei pidanud moeshows tantsima. Ok.. natuke ikka pidin küll.

Märtsi alguses korraldasime me ka aasta esimese grilli. Neid oli kevade ja suve jooksul tohutult palju. Mmmm..

Märtsis ja ka aprillis oli Ronni juures suur aiatöö hooaeg. Nimelt oli vaja kasvuhoone maha lammutada ja uue jaoks sobiv auk kaevata. Ma olin ka tubli naine.

Ma ausalt ei mäleta, mida huvitavat me veel kevade alguses tegime. Ronnil olid sel ajal juba tutipidu ja eksamid. Vabadel hetkedel käisime igal pool võrku mängimas ja grillimas.

Millalgi mais läks Ronn Statoli tööle. Kuid mai lõpus kuumadel ilmadel tegime me juba esimese roadtripi. Nõva jeee!

Tegime ka aasta esimesed ujumised. Vesi oli jääkülm, kuid 30+ kraadi juures oli see ideaalne jahutus.

Kõige parem nali selle tripi jooksul oli ilmselt Ainari telgi kokkupanemine.

Nõvalt tagasi tulles, käisime ka Rummul. Ma käisin esimest ja siiani ka viimast korda seal!

Tuhamäe otsas käisime ka ära.

Kokkuvõttes oli Nõva väga lahe kogemus

Juunis lõpetas Ronts gümnaasiumi.

Sel ajal tegime ka palju spontaannseid trippe. Näiteks ühel õhtul alustasime u keskööl sõitu Võsule.  Ilm oli küll selleks ajaks juba jälle külmemaks läinud, kuid täitsa mõnus oli seal siiski.

Jaanipäeva tähistasime sel aastal päev varem, kuna õigel päeval olime mõlemad tööl. Käisime Vasalemma jaanitulel ning hiljem pralletasime Mairo juures. 

Kuna me grillisime palju, siis tuli leida viise, kuidas seda tegevust erilisemaks ja paremaks muuta. Niisiis käisime ühel õhtul lihtsalt niisama Nõval grillimas.

Ja siis jõudis kätte katastroofiline Ronni sünnipäev.. Kuna Ronn ei osanud midagi sünnipäevaks soovida, siis otsustasin kinkida talle karahvini, sest ta poes kogu aeg vaatas ja imetles neid asju.  Lisaks meisterdasin ma veel fotoalbumi meie lahedatest hetkedest. Ma tegin tööl olles ka koogi valmis, sest ma tulin alles sel hommikul töölt. Isa tuli mulle järgi, käisime poes, ostsime viski karahvini sisse ja tegin muud ettevalmistused ära. Ma olin ikka päris palju vaeva näinud, et kõik korda läheks ja siis...

Ma tahtsin lihtsalt südamest nutma hakata. Ma  lihtsalt...

Lõpuks võtsin end kokku, panin küünlad põlema ja läksin Ronni äratama. 

Õnneks oli ta koogi ja albumi üle väga õnnelik ning hakkas hoopis mind lohutama, et see kink raisku läks ja kogu see raha, mis ma viimases hädas kokku kraapisin(ma polnud ju veel palka saanud), läks lihtsalt tuulde. Ja muidugi sel ajal kui me all kingitust koristasime, tossasid puhutud küünlad üleval edasi. Hea, et maja maha ei põletanud. No see oli kohutav. Pidu õnneks tuli ilusti välja ning inimesed jäid samuti rahule.

Iga kord kui mõlemal oli mitu järjestikust vaba päeva, kasutasime kohe võimalust ja läksime kuskile. Enamasti lebotasime Võsul. 

Kuid jõudsime ka Eesti tripi teha. No see oli küll suve parim elamus. Lihtsalt kahekesi mööda Eestit ringi sõita ja võtta sellest kõik mis võtta annab. Ja kindlasti ei saa unustada, et me põgenesime äiksetormi eest ning see sai meid igal pool kätte.

Olime ka sel aastal folgilised

Ning Orjaku pubis suutsime ka ära käia

Terve suvi tapsime end tööga, kuid iga vaba hetk oli oluline. Seetõttu ka nii palju väljasõite või siis niisama linnas käimist.  Kuid töö ei lõppenud enne oktoobri lõppu. Seega oli sügisel päris raske puhkehetki leida. Kool, töö ja algselt ka trennid. Muidugi nõudis mu keha puhkust ning andis sellest mulle märku bronhiidiga. Sain küll koolist puhata, kuid tööl pidin ikka käima. 

Käisin 2014 aastal kaks korda doonoriks. Esimest korda märtsis ja teine kord augusti lõpus. Kahjuks ebaõnnestus see mõlemal korral. Esimene kord öeldi, et see on tavaline, et esimesel korral andmine ei õnnestu. Teist korda torgiti mind mõlemas käest, kuid kuna veri endiselt ei voolanud piisavalt kiiresti, väideti, et mu veenid on liiga peenikesed ning ma peaksin vähemalt aasta aega pausi pidama. Nojah.. 

Septembri keskel sain ma lõpuks autokooli tehtud. Tegelt ma tegin seda vähem kui pool aastat, sest sõitma hakkasin märtsi lõpus-aprilli alguses ning mul olid väga suured pausid sõitudel. Vähemal sain ilusti tehtud. :)

Meie aasta ja üheksa kuu täitumisel oli mul suur soov Ronnile midagi erilist teha. Ega ainult mehed ei pea naistele lilli kinkima, või mis? Seega kinkisin minagi talle lille.

Samal õhtul käisime Laitse Rallypark'is, sest kinno minek tundus lamp.

Oktoobri lõpupoole saime ühtlasi ka lõpuks korteri. Me olime suhteliselt lootust kaotamas, sest tundus, et me lihtsalt ei leiagi midagi, kuid õnn siiski naeratas meile.

Oktoobris toimus rebaste rets. See oli omaette tore üritus. Ainult pidu oli see, mis pettumust valmistas. 

Autokooli ja lubade juurde tagasi tulles. Autokooliga seoses oli nii palju jamamist tervisetõendiga. Kui selle lõpuks üles leidsin, ootasin ma ikkagi päris pikalt autokooli pabereid, et ARKi saaks minna. Samal päeval kui paberid kätte sain ja tahtsin ARKi minna, sõi Golf mu ID-kaardi ära. Seega pidin hoopis migratsiooni ametisse minema uusi dokumente taotlema. Kui veel nädal olin oodanud, sain dokumendid kätte ja lõpuks võisin ARKi minna. Teooriaeksam oli 10.oktoobril ning tegin selle 0 veaga ära, wuhu! Sõit pidi toimuma 22(?) oktoober, kuid kui kohale läksin ja autot ees ei olnud, selgus, et keegi tegi avarii ning mulle anti uus aeg- 1.november.

1. november on siiani mu elu parim päev. Reaalselt.

Hommikul käisime isaga sõitmas, et enne eksamit kõik läbi käia. Me sõitsime peaaegu 2 tundi. Peale seda sõitsin ARKi ning eksam võis alata. Eksami sain ilusti sooritatud, jällegi esimese korraga, wuhu! Ma olin nii närvis, et ma reaalselt värisesin ning kui teada sain, et ma tegin selle ära, siis ma olin nii õnnelik, et ma tahtsin nutta. Noja siis ma nutsingi.. :D

Peale eksamit läksime Ronniga korterit üle võtma. Aaaahhh, kui hea tunne see oli. See korter ei ole küll midagi erilist, kuid see tunne, kui sa saad esimest korda iseenda kodu võtmed kätte ja kolid vanemate juurest ära. No täitsa selline tunne, et elu alles algab. :D Terve päev tassisime asju kodudest siia ja siit kodudesse. 

Lõpetasime selle imelise päeva romantikaga. See päev oli tähistamist väärt. Ma sain load, me saime korteri ning lisaks täitus meil 22 kuud. Need emotsioonid..

Jep, meil ei olnud kaks esimest nädalat ei internetti ega telekat. Lisaks läks mu läpaka laadija katki, ehk me ei saanud isegi seda telekaga ühendada, et niisama filme vaadata. Seega me pelasime. :D

Nagu näha, siis me käisime ka igal võimalusel poodides raha peenestamas. Ilmselt teeksite te kõik seda sama, kui oma pesa saate. Kõik peab ju uus olema!

Soolaleivakad läksid ka väga ilusti. Noo vähemalt sõpradega. Ronni isaga oli päris awkward ning kui meie mõlema perekonnad olid, siis oli ka veidike palju seda kõike, aga saime hakkama.

Esimesed ööd üksinda selles korteris olid päris kõhedad.

Jaa juba oleme jõudnud detsembrini.

Me olime nii head lapsed, et meil käisid iga päev päkapikud. Lisaks ei söönud me advendikalendreid ette ära. Päris suur saavutus.

Me käisime detsembri alguses nortsiga Viljandis. Nüüd meenus mulle, et mul on see postitus valmis kirjutatud, kuid ma pole seda avaldanud. Enam pole väga mõtet ka. Igatahes oli see väga lahe kogemus. Paintballi pärast phm läksime ning sellega jäin ülimalt rahule. Polnud kunagi mänginud ning selle paari tunni jooksul surin ma ainult ühe korra. Seda ka seetõttu, et ma jäin lõksu ning ma ise astusin peidukast välja. Sain vastu maski ega saanud haiget. Vähemalt sain ma meie instruktori maha lastud. Enda arust olin küll tubli.

58. lend korraldas vahepeal ka rokipeo "Trapezium". Seda saab vaadata siit

Detsembri juures oli väga armas ka see, et meie lend hakkas tervikuks muutuma. Ka mina hakkasin oma uute ja vanade klassikaaslastega aina rohkem suhtlema. Ühel õhtul käisid päris paljud isegi meie korteris aega veetmas. Rääkimata sellest, et oma lennukaaslastega (väikse osaga nendest) võtsin ma ka selle aasta vastu. Tõesti on nii kahju, et alles nüüd nii suurteks sõpradeks saime, sest kohe on kool läbi. 

Jõulud olid meil rahulikud ja toredad. Peale jõule viis Ronn mu kaheks ööks Narva-Jõesuu Nooruse Spasse, kus me tähistasime meie kahe suurepärase aasta täitumist. Ideaalne puhkus!

Sealt tagasi tulles tulime korra kodust läbi ning kolisime Tähe tänavale. Tulime alles täna koju.

Aastavahetuse veetsime samuti seal. Lõpetasime aasta samasuguse peoga, nagu ka alustasime. Mõnest vahejuhtumist hoolimata oli meil ülimalt hea aastavahetus.

 Peale aasta pikkust üritamist jäi LÕPUKS!!!!! mulle värv peale. Nüüd olen ma juba kuu aega brünett olnud. Vot see on saavutus. Te olete sellest pildist ilmselt juba tüdinud ja uskuge mind, mina ka, aga see on ainuke normaalne pilt minust tumeda peaga. Seda ju keegi teist ootaski. 

Kuna keegi kunagi ütles, et tumeda peaga ei oleks ma enam see Jonni, siis tuleb tõdeda, võib-olla tõesti. Minu arust olen ma parem. Mu sisetunne, et tume sobib mulle paremini, ei vedanud mind alt. Mina olen rahul ning see ongi kõige tähtsam. ;)

Kokkuvõttes oli mul suurepärane aasta. Loodetavasti on 2015 veel parem.