Võsu oli taaskord imeline!
Kuna pühapäev (06.07) ja esmaspäev (07.07) olid meil phm esimest korda koos vabad päevad, otsustasime me puhkama minna. Seekord olid ilmad ilusad ja saime nii pühapäeva pärastlõunal kui ka pool esmaspäevast päeva rannas logeleda. Mõnus!
Ma sain ka vahepeal uue telefoni ja seega on piltidel palju parem kvaliteet, jess.
Kohalik poetagune joodik
Käisime ka Õllesummeril Bastille kuulamas(pildid on tehtud Ronni telefoniga). Enne seda käisime mingil haigel karussellil nimega Destroyer.
No ma käisin viimati karussellil, kui ma olin äkki 7 aastane ja Keilas oli tivoli. Väga jube. See asi oli vastikus asendis ja haigelt kõrgel, alguses suutsin silmi lahti hoida, kuid kui see esimest korda jõhkra kiiruse peal vastu piiret põrkas, hakkasin ma ka nagu loll karjuma, sest ma olin kindel, et kui mina sellise asja peale lähen, juhtub sellega nkn midagi. Õnneks saime sealt elusalt ära, aga ma värisesin veel vähemalt 10 minti peale seda.
Bastille oli suurepärane. Nad esitasid isegi mu lemmiklaulu, aaahhh. Ei osanud oodatagi, et see laul võiks tulla, sest see on koos The XX'ga, aga tuli. Suurepärane. Kui isegi plaadilt kuulates tuleb mul iga kord lõpu dropiga kananahk, siis seal oli see eriti hull.
Ma olen nii kurb, et Positivusele minna ei saanud :(
Eesti tripp- ma ei teagi kust alustada..
Kui selgus, et esmakordselt oli meil Ronniga nii pikk periood mõlemal vaba, siis teadsime, et peame sellest viimast võtma. Otsustasime lihtsalt trippima minna ja mõnusalt aega veeta.
Meie vabad päevad olid 14-17, kuid Ronn lõpetas 13ndal kella 15 ajal ja mõtlesime, et võiks juba pühapäeval startida. Kuid järsku ilmusid meil igalt poolt sõbrad välja ja õhtut sisustasime hoopis Kloogarannas võrku mängides ja hiljem Kalvini suvilas teistega lobisedes. Kuna kell oli juba päris õhtu ja sel päeval toimus ka jalka MM'i finaal, siis meie plaan enne jalkat Võsule jõuda ja seal seda vaadata kukkus läbi. Seega ei saanud me esmaspäeva hommikul trippi alustada mitte Võsult, vaid hoopis Keilast. Ilmselt poleks Ronn jaksanud sõita ka, sest mu armas jalkafänn magas pool mängust maha.
Nagu juba mainitud, alustasime trippi esmaspäeval. Kuna meil polnud õrna aimugi, kuhu me lähme, hoidsime kurssi Tartu suunas.
Alguses olime vanamoelised ja kasutasime tavalist kaarti. Põltsamaal avastasime, et Ronni kasuisa Tom-Tom oli meie autosse jäänud ja hakkasime seda kasutama. No see aparaat viis meid kohtadesse, millest ilmselt kellelgi aimugi pole. Aga sellest räägin hiljem.
Igatahes mööda Tartu mnt. sõites käisime viitade järgi erinevates kohtades. Esimene oli Tuhala.
Üks mees juhatas meid ka kaugemal olevatesse Ämma- ja Äiaauku, kuid me loobusime sellest ja läksime tagasi Tartu mnt peale.
Järgmine koht kuhu läksime oli Põltsamaa. Läksime alguses linnust vaatama ja hiljem sööma.
No see toit ei olnud mitte midagi sellist, mida menüü kirjeldas. Ma kahtlesin niigi kas ma seda söön või ei. Menüüs oli: pasta, muna, peekon. "Peekoniks" oli phm tavaline praetud lastevorst, munast polnud haisugi ja kogu pasta koosnes suurtest sibulatükkidest. Sibulat oli rohkem kui pastat ennast. Aga menüüs isegi mitte ei mainitud seda. Kohutav. Tühja kõhu tõttu suutsin umbes veerand sellest toidust ära süüa. Ronn sai ka seda veel süüa, aga ikkagi jäi see järgi. Raha raiskamine. Jonni pidi ikka tühja kõhuga olema.
Peale söömist jalutasime veidi K.A. Hermanni pargis.
Edasi tahtsime võtta kurssi Tartusse. Nagu juba öeldud, leidsime GPS'i ja sisestasime sinna vajaliku sihtkoha. Valisime kiireima marsruudi ja tuli hoiatus, et teel võib olla sillutamata teid, aga meid see ei kottinud enne, kui jõudsime taolisesse kohta..
Mõtlesime, et äkki peab ainult korraks sealt sõitma ja jõuame lihtsalt tagasi teeni. Pildilt pole küll näha, aga sealt kurvi tagant tulid vastu 0,5 meetri sügavused augud.
Meie oma Golfiga ei oleks sealt mitte mingil juhul läbi pressinud, ehk me sõitsime tagasi asfaldini. Sätestasime GPSi ümber, aga ükskõik mis marsruudi me valisime, tulid ikkagi ette sillutamata teed. Proovisime mujalt. Jõudsime ikkagi kruusateeni, õnneks oli see lai ja korralik, ilma suurte kivide ja aukuteta. Sõitsime sellel vähemalt 5-10 km ja lõpuks jõudsime ikka välja kahe põllu vahele. Kruus asendus järsku muruga ja tuli taoline tupik nagu varem, ainult et veidi väiksemate aukudega. Hakkasime juba jälle tagasi minema, aga ma nägin eemal autosi, kes viibisid ilmselgelt asfaldil. Otsustasime siiski läbi murda. Murutee oli ainult ühest kohast auklik, ülejäänud tee läks juba ladusalt. Jõudsimegi asfaldini. Sügavad kummardused GPSile. Väga haige, et taolised teed üldse märgistatud on.
Jõudsime peale seda seiklust tagasi Tartu maanteele. Tartusse polnud enam palju jäänud, kui möödusime mingist söögikohast. Ma ei mäleta isegi mida ma ütlesin, et Ronn seda kohta vaatas, aga Ronn järsku pööras ümber ja ütles, et selles kohas peaks Hollywoodi märk olema. Seal see ka oli. Muidugi olin ma ronimise jaoks taaskord väga õiges riietuses.. Vähemalt sain enda libedad gladiaatorid/sandaalid vahetada ketside vastu ja siis hakkasime ronima. Tee üles oli küll järsk, aga täitsa ronitav.
Peale seda läksime otse Tartusse. Lõunakeskusesse shoppama, või noh, mina läksin ja Ronn lihtsalt tolknes ja tegi enekaid.
Mõtlesime alguses sealt kõik vajalik ära osta, kuid me ei teadnud veel mida me tahame, seega lahkusime poest vaid jäätisega ja otsustasime, et Otepäält ostame muud asjad. Niisiis- sõitsime Otepääle.
Kuna me kavatsesime Otepääl ööbida, siis hakkasime otsima kohta, kuhu võiks auto panna. Kuna Valgamaal oli kokku ainult 2 RMK telkimisala taolist kohta jäime me nõutuks. Kell hakkas ka juba kümme saama ja jõudsime kiiresti poes käidud. Süüa me ostma ei hakanud, kuna tahtsime kuskile söögikohta minna. Poes tulles hakkasin ma Otepää kodulehelt söögikohti vaatama. Kõik kohad, kus mina oleksin ka midagi söönud, pandi kell 22 kinni. Avatud oli phm ainult selline söögikoht, kus mulle menüüd miski ei meeldinud ja hinnad olid neil ikka väga kõrged. Hakkasime mõtlema, kuhu me veel minna saaks. Vaatasin kus lähim Statoil on- üks oli Võrus, teine Tartus, mõlemad u 40 km kaugusel. Järgmisel päeval oli meil nkn Võrru minek, aga me tahtsime hommikul Pühajärve spasse ujuma ja pesema minna. Seega valisime Tartu.
Jah, me sõitsime 80 km, et saada Statoili kanaburgerit... Don't judge us, te ei kujuta ette milline nälg meil oli. Me läksime sinna sõites juba täiesti lolliks
Tagasi Otepääle jõudes ei teadnud me ikka, kus ööbida, või noh, teadisme, et ööbime autos, aga ei teadnud kuhu autot parkida. Niisama parklasse ka jätma ei hakka. Ronnile meenus järsku, et ta tädil ja onul on Otepääl maja. Sel ajal kui Ronn neile helistama hakkas, olime me Pühajärvel mingi puu juures. See oli valgustatud ja haigelt suur. Meil tulid lampi parakad, et see on see Harry Potteri puu (see oli kinni seotud, et aidata tüvel puu raskeid oksi toetada). Jooksime sinna ja katsusime puud. Muidugi jätsin ma sel hetkel telefoni autosse ja Ronn tegi ise pilti.
Sellest mustast pildist saate ilmselt väga hea ettekujutuse. Aga noh, kuna me ei julgenud puu juurde tagasi minna, et pilti teha, siis otsisin ma teile netist pildi.
Proovige nüüd sellist puud ette kujutada kottpimedas, inimtühjas kohas ja sellele näitas valgust üks prožektor. Oli küll hirmus.. Peale seda saime teada maja aadressi ja sõitsime sinna.
Hommikul ärkasin mina enne. Kiusasin Ronni veits ja lugesin raamatut.
Peale Ronni ärkamist hakkasime hommikuvõimlemist tegema ja sööma- jah, asju öösel voodist esiistmetele tõstes nägime, et meil oli kaasas nö külmkapp ja meil oli seal võileiva materjal, jube hea, et see meil enne Tartusse sõitmist meenus..
Peale söömist läksime Pühajärve Spasse. Selgus, et veekeskus on remondi tõttu suletud, aga pesema saime ikka minna.
Siis võtsime kursi Suure Munamäe poole. Ilm oli ilus, päike paistis.
Täpselt siis kui torni tippu jõudsime, saime räige paduka endale kaela- vihmapiisad olid suuremad kui raheterad. Kuna tipus oli palju rahvast, siis pidime ootama, et nad ära läheks enne kui pildistada saime. Meil polnud midagi nuriseda, vihm oli soe ja mõnus. Pildistasime veits ja läksime alla tagasi. Alla jõudes paistis jälle päike ja meie olime phm ainukesed läbimärjad inimesed seal- nice.
Sel päeval oli meil üldse needus peal.
Läksime Vastseliinasse varemeid vaatama. Sinna jõudes oli tunda kuidas iga hetkega tuul tõusis.
Kiikusime korraks, aga kuna tuul oli juba nii tugevaks läinud ning isegi pildilt on näha kui kiiresti taevas tumesiniseks tõmbas+ vaikselt ka tibutas, ehk jooksime varemete juurde. Selle 30 sekundi jooksul läks vihm nii tugevaks, et me olime läbimärjad. Lisaks oli tuul jõhker ja välk oli meie kohal. Jooksime varemete juurest tagasi platsile ja läksime selle kilest kaare alla, mis pildil näha on. Meil oli nalja kui palju.
Lõpuks kui vihm korra vaibus, läksime tagasi autosse. Veits ootasime autos ja peale seda võtsime kursi Piusa koobaste poole. Sõitsime jälle mööda x teid, mis kaudu GPS meid juhatas, aga lõpuks jõudsime ikkagi kohale. Viimati kui ma seal käisin, ei olnud seal küll mingit nö maja ehitatud, et koopas käiku piirata.
Koobastesse me ei saanud, aga trippisime seal niisama ringi.
Kuna koos koobastega said meie kindlad sihtkohad läbi, ei osanud me enam kuskile minna. Kuna meile oli hommikul helistanud ka Ronni onu ja tädi kes tahtsisid meile Otepää maja võtmeid tuua- tuli välja, et nad olid samuti Lõuna-Eestis- teadsime, et me saaks sellel ööl Otepääl ööbida. Meil oli küll plaan teisel õhtul Peipsi ääres olla ja sealt kaudu koju tagasi minna, kuid ilma tõttu valisime pigem Otepää+ me tahtsime väga Otepää seiklusparki minna. Seega võtsime sihiks Põlva, et pärast sealt kaudu Otepääle tagasi minna. Põlvasse jõudes oli ilm ilus.
Läksime Pesa Hotelli restorani päikseterrassile sööma. Mida kauem me toitu ootasime, seda naljakamaks ilm läks ja sellega koos muutus ka müristamine aina kõvemaks. Saime söögid kätte ja peale esimest paari ampsu jäime me täieliku paduka kätte- kolisime sisse. Toit oli seal ikka väga hea.
Hakkasime Põlvast Võru poole sõitma. Teed Lõuna-Eestis on teatavasti väga mägised ja käänulised, ehk nähtavus on tublisti piiratud. Lisaks sellele sattusime me äiksetormi keskmesse. Meie ees oli vihmast tulenev sein. Välgutas ja müristas samaaegselt ja reaalselt oli tunda, kuidas auto iga mürinaga värises. Meil ei jäänud muud üle kui teelt ära pöörata ja seisma jääda, sest nähtavus oli isegi halvem kui pildil.
Seisime veidike ja siis läksime edasi. Tormi kese läks õnneks meie marsruudiga diagonaalis. Sõitsime jällegi mööda põlluvahelisi teid. Võrru jõudes sai torm meid jälle kätte, kuid mitte kauaks.Käisime süüa ja külakosti ostmas ja suundusime Otepääle.
Me jõudsime sinna päris vara, seega ei tahtnud veel päris teiste juurde minna. Käisime Kuutsekal. Lihtsalt sõitsime sinna, vaatasime veits ringi.
No mina sain reaalselt shoki. Lihtsalt mainin, et ma olen väiksest saati eelistanud metsa välikäimlale. Seal oli see kolmnurkne maja ja ma teadsin, et sealt ei saa midagi head tulla, kuid arvestades, et me olime Kuutsekal, siis huvi pärast läksin vaatama. Vot see pani mind küll imestama. Naiste WC, lahtiste kabiinidega, augud maas(!!!!). Lasin Ronnil demonstreerida, kui ilus vaatepilt võib olla sisse astudes kükitavaid naisi näha.
Teadsin, et nõukaajal sellised asjad olid, kuid poleks arvanud, et neid veel kuskil alles on. Samas, nagu ma mainisin, ei ole ma phm üheski käinud, võib-olla on neid tõesti veel mitmeid.
Lõpuks läksime meie ööbimiskohta. Ronni onu ja tädi grillisid koos ühe paariga, kes meie sabumisel juba kodu poole sättisid. Ehk jäime neljakesi sinna. Otepääl oli terve päev päike paistnud ja ma teadsin, et ma toon vihma kaasa (kui Sepad kunagi kuskile tulevad, toovad nad endaga vihma kaasa- perekonnatuttavate vanasõna). Mul oli õigus, jõudsime 10 minutit istuda ja vihma hakkas sadama. Lahe. Õnneks oli meil katusealune ja saime rahulikult süüa. Kui vihm järele jäi, läksime kõik koos Pühajärve äärde jalutama (rand on majast u 500m kaugusel).
Õhtul napsutasime, Ronn mängis inglit/kuuske vms, saime ka läpakast filmi vaadata. Peale seda puu asja tuli meil isu Harry Potterit vaadata ja kuna mul on läpakas kõik osad olemas, siis seda me tegimegi.
Hommikul ärkasin taaskord mina enne Rontsi. Teised jätsid meile kirja. Kui Rontsi lõpuks üles suutsin äratada, hakkasime sööma ja pakkima.
Kuna me otsustasime, et lähme hoopis Pärnu kaudu tagasi ja käime Tervise Paradiisis, oli meil hommikul kiire ega jõudnud randa. Kiire oli sellepärast, et me tahtsime Otepää Seiklusparki jõuda ja ka seetõttu, et selle läbimine pidavat keskeltläbi 2h aega võtma. Meeldetuletades mind ja mu kollanokalisust, arvestasime, et me teeme seda kindlasti kauem.
Vahepeal tuli kül allaandmis soov, kuna seikluspargid pole minusugustele koordinatsioonihäiretega inimestele, siiski ei kukkunud ma kordagi ja sain ilusti hakkama. Lihtsalt 3x aeglasemalt kui Ronn.
Mulle meeldis õhulend kõige rohkem, sest seal ei pidanud tasakaalu hoidma. Me lendasime ikka päris kõrgelt. Alguses läksime juba kõrgelt, tagasi tulime 2x kõrgemalt. Põletasin maandudes oma jala ära, kuid see oli seda väärt.
Seikluspargist lahkudes oli kell juba päris palju, aga võtsime siiski Pärnu enda sihtmärgiks. Kuna meil olid kõhud nii tühjad, siis otsisime toidukohta. Esimene mis teepeale jäi oli Abjas. Täpsemalt Mulgi Kõrts.
Müts maha- parim toidukoht, kus selle tripi jooksul käisime.
Pärnusse jõudes ekslesime veits, parkisime auto ära ja jalutasime Tervise Paradiisi. Me olime Ronniga samasugused nagu need 5aastased lapsed, kes seal veemõnusid nautisid. Ainuke vahe seisnes selles, et ma ei julgenud kõrgelt hüpata. Lõpuks tegin siiski ära, mitu korda isegi! Vähemalt olen ma nüüd ära proovinud kõrgelt vettehüppamise- saan to-do listis selle mahatõmmata.
Mida tegi 3h ujumist Ronni kätega:
Koju jõudsime 1 ajal ja ma õnnelik sain hommikul 24h'ks tööle minna- jee. Sõitsime maha umbes 960 km, võib-olla rohkem. Kokkuvõtlikult öeldes, oli see siiani parim tripp üldse.
Aga see pole veel kõik. Meie peres oli kolm sünnipäeva last ja üks on veel lisandumas.
Kutsu sai 2 aastaseks. Mu emme on ikka jõhker meisterdaja..
Kaksikud said viieseks.
Kiisuke saab 7. augustil 15. Sorri Karolin, sa oled temast siiski aasta vanem..
Ronni emme soetas vahepeal vutid
Käisime ka A le coq sviidis The Purge vaatamas.
Ronn tahtis kuskil Munamäe juures piknikut pidada või üleüldse kuskil mäenõlval, kuid vihma ja äikse tõttu see meil ei õnnestunud. Äkki teeme lähipäevadel midagi sarnast. Lisaks ma olen tahtnud juba 2 kuud paadi/vesirattaga sõitma minna! Võib-olla saame sellega ka lõpuks ühelepoole.
Eks ma hoian teid kursis. :)
