Tripp algas!

Ma siiani küll ei tea, kuhu me lähme, aga loodetavasti mitte Narva. :D

Minu poolt samuti teile imelisi pühi! :) Parem hilja kui mitte kunagi, eks?

Selgituseks eelmisele postitusele. Nimelt käisime sel õhtul Ronni juurest ta väikest venda hoidmas. Ta emme oli jube mures, et meil nii palju raha läheb ning lisaks rääkisime kõikidest meie korteri miinustest. Hiljem, kui me juba kodus olime, helistas ämmake ja ütles, et ta otsib nüüd oma varanduse läbi ja hakka asju müüma, et me saaks korteri osta. 

Jutt arenes nii kaugele, et valisime juba korteri välja ning kui pühad läbi on, läheb Ronn oma emaga panka. Muidugi tuleks kõigepealt korterit vaatama minna ning see ühtlasi ka broneerida, kui keegi teine juhuslikult ette pole jõudnud. Korter ise on selline. 

Mõte on päris utoopiline, kuid lihtsam oleks tõesti korter osta. Kusjuures pangalaenu maksmine on isegi odavam kui meie hetkene üür+ kommunaalid selles majas oleksid samuti poole odavamad.

Kui sooviksime endiselt vahepeal kuskile aastaks reisida või mujale minna, saab korteri välja üürida. Nagu me ise oleme kogenud, lähevad üürikorterid Keilas nagu soojad saiad. 

Mis just juhtus?? Kas me saame endale oma korteri?

Jõulukink anonile :)

Terve nägu on ilusti peal. Sa ei kujuta ette kui kaua ma seda nurka otsisin, et telefon näo ette ei jääks ning enam-vähem norm pilt jääks. 

PS! Kui sa ütled, et ma pean kaamerasse vaatama või sulle ei sobi must-valge pilt, siis 

Ainult kaks kuuud on Sheeranini jäänud!!!! 

See tähendab, et ka minu sünnipäevani on jäänud 2 kuud. Jep, olen peagi 19 aastat olemas olnud. 

Aga mis ma ikka sellest kaugest tulevikust jahun. Vaheaeg on praktiliselt alanud. Homme on veel õppekäikude päev ja reedel on koolis n-ö ühine jõululõuna. Lihtsalt manin, et lähme oma klassiga Enstosse.. Jep, meie klass suudab alati kõige mõttetuma ekskursiooni saada. Üks klass läheb ntks airsofti mängima ja meie lähme Enstosse. Kui hale see on? :D Kuid parandame selle päeva ja suundume peale seda ühe klassiõe juurde vaaritama. 

Vaheaeg meenutab ka, et jõulud on kohe-kohe kohal. Mul on ainult Ronnile kink olemas. Ilmselt kellelegi rohkem ei tee ka. No vanematele ja ämmale kindlasti. Võib-olla õdedele ja vennale ka midagi. Helina, ära midagi suurt looda ja parem oleks, et ma ka midagi saaks! :) Kuid kõige hullem on see, et ma ei tea, mida ma ise tahan. Ma nagu ei tunne millestki puudust. No autot oleks vaja ja kilod võiksid kiiremini kaduda, aga nagu rohkem polegi midagi. Mitte, et kingid mulle jube olulised oleksid, aga jõulud on täpselt koht, kus vanematelt saaks midagi kulukamat ja vajalikku küsida. Lisaks on sünnipäev ka peagi ukse ees ning ei oska nagu selleks ka miskit tahta. 

Tegelt tahaks reisile minna...

Jõuludest veel nii palju, et mul pole õrna aimugi millal me kus oleme ja kuidas me see aasta hakkama saame. Ilmselt paremini kui eelmine aasta, sest nagu ma aru olen saanud, toimuvad minu perekonna jõulud see aasta Keilas, mitte vanaema juures. Ehk meil on siis samal päeval Keilas kaks party't. Peaasi, et Ronn see aasta mu ainukest luuletust minult ei rööviks.

Peale jõule on üks suur küsimus veel alles. Mis me aastavahetusel teeme?!

Õnneks on Võsu üks variant. Mõnesmõttes tahaks jubedalt sinna minna ja lihtsalt kahekesi oleskleda ja puhata. Teisalt tahaks just Keilasse minna ning inimestega suhelda. Ma ei saanud enne Trapeziumi aftekat aru, kui väga ma inimesi, nende draamat ja pidusi igatsesin. Ehk tahaks äkki Keilas miskit teha? Kuid kui Ronni juurde läheksime, siis tekiks küsimus, kelle me kutsuksime ning kas see asi oleks siis sarnane eelmisele aastale? Kuid ma ei usu, et sellest asja saab, sest aastaga on jube palju muutunud. Küll keegi seltskonnast ei salli teist ja kes lihtsalt ei suhtle jnejne.  Või siis võiks üle pika aja lihtsalt rämeda Ronni party korraldada. Kuid samas ei tahaks nagu seda ka, sest me ei ela enam seal ning nõme oleks in-law'ide usaldust kuritarvitada. 

Kuid positiivsem noot aastavahetuse juures on fakt, et meil täitub 2 imelist aastat! :) 

Lühidalt öeldes on mul ees ilmselt mu viimane jõuluvaheaeg. Naudin seda täiel rinnal!

Ma tahaks teile rääkida nii Viljandist, Trapeziumist ning muudest asjadest, kuid ma ootan teistelt inimestelt pilte. Ehk veidike peate veel ootama. 

Rokipeost võin öelda nii palju, et jah, mul läks kõik sassi, kuid ma tegin tantsu teist poolt täiesti esimest korda seal laval. Tegelikult pidin ma poole tantsu pealt ära jooksma ning ratta selga hüppama ja niisama tiirutama, kuid kuna see oli nii ebamugav ja halb tegevus, siis otsustasime peale peaproovi, et jään ikkagi lõpuni tantsima. Lootsime, et saame kõik koos veel läbi teha, kuid meikide ja soengutega läks nii pikalt, et me lihtsalt ei jõudnud. Seega jah, see peaks selgitama, miks ma seal laval pea laiali otsas olin. :D

HOBBITI SPOILER ALERT! 

Eile saime lõpuks Ronniga Hobbitit vaatama minna. Me olime seda osa ikka sitaks kaua oodanud. Tuleb tunnistada, et ma olen väga pettunud. Kõik n-ö peategelased said tuimalt surma ning ühtegi lahendust nagu ei olnudki. Sõrmuste Isanda ma ei mäleta mitmendas osas ta rääkis seal, et tänu Bilbo eelmisele suurele seiklusele sai ta Frodo ning dwarfid peidavad end endiselt Ereboris. Kuid film lõppes lihtsalt sellega, et dwarfide king sai surma ning uut kuningat ka nagu ei olnud. Mis  nad läksid kõik siis kullamäele istuma ja passima? Ning kust tuli Frodo? Frodo ei olnud ju Bilbo poeg. Ilmselt peaks raamatuid lugema, sest film ei anna vastuseid.

Ja see eestikeelne tõlge.... Eesnimi oli sama, aga perekonnanimi tõlgiti. Thorin Tammiskilp, päriselt? Samuti häiris, et kohanimesi tõlgiti, kuid muidugi mitte kõiki. Gondor, Erebor jne jäid samaks, kuid Misty Mountains=Udumäed. Shire, Bag End= Maakond, Paunaots(???) Bilbo Baggins= Bilbo Paunaste.... Kas inimesed ei mõista, et nimesid ei tõlgita? Ma muutun ka Johanna Smith'iks? Ei.

Ma tegelikult ei planeerinud üldse lähitulevikus end tumedaks värvida, kuid noh..

Helina tahtis, et ma tal värviksin, kuid kuna ma ei ole selles eriline professionaal, siis tuli Kätlin juuksurit mängima. Kuna võimalus oli olemas, siis võtsingi endale kõige "heledama" tumepruuni.

Nendel kahel oli nalja kui palju, sest värv jäi tumedam kui kunagi varem ning lisaks pidavat mu juuksed rohekad olema (blond kumab läbi). Samas eile nad tunnistasid, et ei olegi tegelikult nii hull. 

Täna on neljas päev ning üldiselt oleks mul värv juba phm maas, kuid seekord see püsib.Ma hakkan vaikselt harjuma, kuid peeglist end küll ära ei tunne. Mulle vähemalt väga meeldib tume olla ja mind isegi ei koti, et hetkel see toon päris õige ei ole. 

Internet.. not for everyone

Tuleb tunnistada, et  Merje blogi lugedes, olen olnud sunnitud kahe käega peast kinni hoidma. Mitte, et Merje midagi valesti oleks teinud- ma tõesti arvan, et ta tegu ei ole väär- aga just need kommentaarid ja aski anonüümsed..

Minu arust on need inimesed ikka täielikud silmakirjatsejad. Nad teevad blogijat maha, kuna ta avaldas arvamust ning nende arust on see arvamus vale, aga siis suunavad selle jutu tema peale. Selgemalt rääkides, nad kritiseerivad Merjet, et ta julges paksude kohta midagi öelda ning siis ütlevad, et Merje on paks, kole ja üleüldse halb inimene. Kas sattusime lastaeda, et käitume stiilis, "sa ju ütlesid enne"?

Mulle ei paku see absoluutselt isegi mitte nalja, kuna täiskasvanud inimesed võiksid ju mõista, et inimene kirjutab oma arvamust ning kui ei meeldi, siis jumala eest, ära loe(!). Kuid kommentaariumis on inimesed, kes tunnistavad, et neile ei meeldi see blogija üldse, kuid lugeda nagu ikka tahaks. No muidugi. Sellised inimesed peavad ju seda mingil määral eneseteostuseks, kui nad kellelegi midagi krõbedat öelda saavad. 

Kõige imelikum minu jaoks ongi see, et ei kasutata konstruktiivset kriitikat, vaid kõigil läheb lihtsalt kaitsemehhanism tööle, alaa stiilis "ise oled".  Mul on Merjest täitsa kahju, sest ta peab iga päev tegelema idiootidega. Mõistaks, kui need idioodid oleksid väiksed teismelised, kellel kõige kohta midagi öelda on, kuid olen päris kindel, et teda loevad ikka veidike vanemad inimesed. 

Santa Claus is coming to town

Ma olen blogimaailmast nii kaugeks jäänud. Vähemalt olin oktoobris tubli ja kirjutasin iga päev. :)

Äkki detsember annab mulle blogimiseks rohkem kõneainet. 

Igatahes läheb meil väga väga hästi. Homme saame juba oma esimesed arved ära maksta, ehk me oleme siin juba kuu aega elanud. Aeg on jube kiirelt läinud. 

Tänane päev on olnud täis jõulutunnet. Koristasime, dekoreerisime.. Nagu näha, siis peale korteri jõulumeelsemaks muutmise, muutsin ma ka blogi sellele aastaajale kohaseks.

Ronni emme kinkis meile sussid. Jah, meil käivad endiselt päkapikud.

Kuna meil hetkel veel päris kuuske ei ole, tuleb selle armsakesega leppida. 

Kuna ma ei suutnud välja mõelda, kuidas neid tulesid seinale ilusti panna, panin ma need hoopis sellisel moel voodi peatsisse. Võiks arvata, et magamistuba näeb nüüd kohati bordell välja, aga tegelikult nii hull ei ole. 

Loodan, et teil oli ilus esimene advent! 

Ma olen vist ikka väga vanaks ja igavaks läinud. 

Varem oli tüüpiline, et askis tuli vähemalt kord nädalas mingi pommitamine, kus ma vastasin u 100 küsimusele päevas. Nüüd tuleb kuu jooksul heal juhul 5 küsimust. 

Ilmselt ei ole ma kellegi radarile jäänud või pole midagi mille kallal võtta. Või siis olen ma ise liiga kurjalt vastanud ning mu anonid on läinud. 

Ma ei tea isegi, kust mul järsku see igatsus tuli. Ilmselt sellest, et ma olen viimasel ajal palju üksi kodus olnud ning varem oli ask hea ajaviide. 

Tõesti, ma tunnen end väga vanana. Mul läheb alatihti meelest, kui vana ma üldse olen. Mul on tunne, et ma läheneksin kolmekümnendale eluaastale. 

Ma tahaks lihtsalt vinguda ja viriseda.

Läksin vahepeal trenni tagasi, et selles lihtsalt samamoodi pettuda ning ilmselt uuesti ära tulla. Ilmselt kunagi viitsin siin ka seletada miks. Lühidalt ei ole mul mingit motivatsiooni käia trennis lihtsalt passimas ning aega raiskamas. 

Ronn hakkab ka töö tõttu aina vähem kodus ööbima. Ma läheks ise hea meelega tööle, sest kool on samuti juba väga vastikuks kohaks muutumas. Nii hea oleks. Mitte mingeid kirjandeid, esseesid ega kontrolltöösid milleks õppida. Pead lihtsalt hommikul ärkama ja end tööle vedama. Hiljem saad ka selle pingutuse eest raha.

Ma ei saa ka lumest kirjutamata jätta. Nii mõnus ja ilus on see kõik, kuid meil olid hommikul veel suverehvid all ning seetõttu jäi mul kooli minemata. Ma küll viisin Ronni hommikul kell 7 tööle, kuid siis ei olnud veel isegi mitte jääd. Kui ma pidin ise minema, siis oli juba lumi ja kõik muu. Mu issi ei lubanud mul sõita, sest isegi tema jäi koju. Õnneks said mu issi ja Ronn õhtuks golfikesele talverehvid alla. 

Lumega seoses ei suuda ma detsembrit ära oodata. Tahaks juba korterit kaunistada, kuuse tuppa tuua ja mis peamine(!) advendikalendrit süüa. Meil on neid kokku isegi neli. Põhjus on selles, et eelmine aasta läksime me 1. detsembril poodi ning neid õigeid kalendreid ei olnud, isegi teised kõik olid otsas. Seega kohe kui me see aasta esimest korda nägime neid, pidime nad ära ostma. Kuid tavalist nostalgilist jõuluvanaga advendikat seal ei olnud. Selle asemel oli seal Darth Vader'i oma. Mõned päevad hiljem nägime Rõõmus ka tavalist jõuluvana oma ning ei saanud seda poodi jätta. Nüüd on meil mõlemal kaks kalendrit ja me oleme olnud haigelt tublid, et me ühtegi veel avanud pole. 

Decisions, decisions..

Taaskord olen uppunud erinevate kõrg- ja kutsekoolide kodulehtede alla, aga ei leia endiselt midagi. Tegelt kutsekatest ma isegi leian midagi, mis ei ole täielikult välistatud. Näiteks kosmeetikuks võiks ma tõesti õppida, sest see teeb mulle endale ka ju head. Samuti võiksin ma rätsep-stilist olla ja riideid disanida, kuid ma ei tea, mis tööd ma tegema peaksin. Ma ei taha mingi jõhker disaner olla, mulle meeldiks lihtsalt õmmelda. Mu emps on samuti õmbleja, küll mitte rätsep, aga õmbleja üldiselt. Temalt olen näinud, et ega see õmbleja töö nii hea ja lilleline pole. Kui leiad korraliku töökoha, siis tõesti, aga siiski istuda terve tööpäev õmblusmasina taga ei ole minule. Tean-tean, et rätsep-stilist pole täpselt sama, kuid ikkagi. Kosmeetik olles ei ole ma kindel, et ma tahaks teiste inimeste poore päevast päeva uurida. Lisaks on raske alguses endale kliente leida, sest üldiselt käivad inimesed ju ikka kindla inimese juures. +Kui ma peaksin neile naha ja toitumise kohta nõu andma, ei oskaks ma näiteks vene keelt ning kaotaks jällegi kliente. 

Ma leidsin endale vahepeal eriala, mis mulle koheselt meeldima hakkas ja mida ma tõesti teha tahaks- EKA's on eriala nagu sisearhitektuur ja mööblidisain. Eksamite poolest oleks mul võimalus, kuid koolivoorud on rasked. Mul peaks olema suur portfoolio oma töödest ning peaksin kohe hakkama lahendama kompositsioone. No misasja... Ma tahan ju ainet õppima minna, et ma saaks selle selgeks, kuid nii paljudes kohtades võetakse sind ainet õppima eeldusel, et sul on juba vastav haridus olemas. Kui mul oleks juba kõik teadmised ja oskused olemas, siis miks ma üldse seda veel õppima läheksin?

Ehk kuna ma ei läinud kuskile kunstikooli ja mul puudub kunstianne, on see unistus minu jaoks läinud. Täitsa kurvaks teeb. Kutsehariduses on tegelikult olemas ka mööbli restauraator, mis mulle ka täitsa meeldiks, kuid see õppe toimub ainult Haapsalus ning see on viimane linn, kuhu ma minna tahaks. Ma ei tea miks, aga Haapsalu pole mind kunagi tõmmanud. Pigem vaatan kohti, mis oleks Pärnus, Tallinnas või Tartus. 

Kunagi kui ma hobustega igapäevaselt tegelesin, seadsin ma endale eesmärgi, et kui ma vanemaks saan, ehitan ma omale ilusa pisikese talli, kus ma saaksin oma tibudega iga päev koos olla. Eriala, mis ma õppida tahtsin, oli hobumajandus. Õpe toimub Säreveres, millega ma väga tuttav olen, kuna Järvamaa kutseka ühikates toimus Särevere spordilaagri majutus, millest ma võtsin 4 aastat osa. Ma ei välista, et ma seda kunagi tõesti õppima lähen, kuid hetkel tahaks ma õppida midagi muud, millest mingil määral karjääri teha saaks ja ära elatuda ning hobumajandust tahaksin ma kunagi enda arendamiseks õppida. Te ei kujuta ette, kui väga ma hobuseid igatsen, kuid ma ei tea ühtegi talli enam.. Niitväljad ja taolised kohad mulle ei meeldi, hobusega ei saa tegeleda. 

Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema majandus alase eriala peale. Palk on üldiselt hea ning töökohti palju. Kuskile ju ikka saab, kui ma turundusspetsialistiks tahaks saada. Vaadake selle kirjeldust kasvõi: 

"Õppekava eesmärk on kujundada piisav kompetents ja pädevus töötamaks turundusteadmisi nõudvatel ametikohtadel, andes eriala omandanule piisava paindlikkuse tulevaseks tööks ning võimaldades siirduda ettevõtlustegevuses nii turunduse, müügi, juhtimise kui ka projektijuhtimisega seotud valdkondadesse. Lõpetaja võib tööd alustada nii avalikus, era- ja kolmandas sektoris kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides."

 Minu arust kõlab küll päris hästi. Lisaks on õppe pikkus vaid 2,5 aastat ja selles peaks ka praktika sees olema. Õpe toimub Tallinna Majanduskoolis ning kõik on ju ok. Kui Tallinnasse peaksime jääma, oleks see ilmselt üks mu esmaseid valikuid. Samas on ka raamatupidamine hea laialdane eriala ning kestvus on 0,5 aastat lühem.

Ma iga päevaga mõistan üha enam, kui awkward inimene ma olen. Ma olen viimasel kahel päeval nii palju ebamugavust tundnud, et mu aastane limiit on täis.

Mul pole kunagi olnud probleeme võõrastega rääkimises. Olen ju töötanud klienditeeninduses+ olnud administraator ehk suhelnud päevast päeva võõrastega ning pole kunagi ebamugavust tekkinud. Ilmselt on asi selles, et see oli mu töö. Viimastel päevadel on inimesed käinud minu kodus.  Esiteks tuli veenäitu vaatama keegi korteriühistust, teiseks tuli meile Starmani tehnik ja kolmandaks äiapapa. Ok, tegelt kõige esimene kord oli pühapäevasel soolaleival, kui mul tekkis tunne, et ma ei ole isegi mitte omas kodus, vaid seisan nurgas nagu kõik oleksid mulle võhivõõrad.

Ma tunnen ise, kuidas ma ebamugavusega hakkan asju käppima. Ma ei suuda inimestele pikalt otsa vaadata ning mul hakkab jube palav. Ma ei hakka asju veel niisama käppima, vaid ma hakkan asju sättima ning otsin kogu aeg midagi, mida katsuda. See on jube. Ma olen teadlik, et teised vaatavad mind imelikult, kuid ma ei saa ka lõpetada. Ma tõesti üritan seda allasuruda, aga ma ei suuda. 

Endal on kuidagi eriti imelik, sest ma tegelikult ei ole üldse häbelik ega tagasihoidlik inimene..

Aga jah, me saime teisipäeval lõpuks interneti ja ka digiboksi. Elu on jälle ilus. :)

Soolaleivakad olid mõnusad. Mõlemal õhtul olid meie poolt sama ettevalmistusega. Mõlemal korral jõudsime koju vaid 1h enne külalisi ja pidime hakkama koristama ja süüa "valmistama". Esimeseks õhtuks valmistumine võttis veidi kauem aega, sest iga tegevusega kaasnes vähemalt 3asja, mis mul puudu oli. Näiteks porgandite ja kurkidega tegelema hakates selgus, et mul pole isegi midagi millega neid koorida. Õnneks üks veidike teravam nuga meil leidus.

Pildil olevad lahedad klaasid/purgid kinkis meile Kätlin. Väga geniaalsed täiskasvanute lutipudelid. Me saime veel väga palju lahedaid kingitusi, kuid siiski soola on mul nüüd kokku umbes 4kg ja leiba oma 8 pätsi. Kaks kooki saime ka ehk nii vähese toiduga me ei piirdunud.

 Imetlege meie kaunist lauda. :)

Mõlemad õhtud sisaldasid kaartide mängimist ja teine õhtu ka Imagot. Nii reede kui ka laupäevaga jäin ma rahule. Kuigi reedel istusime me üldiselt Kätliniga terve õhtu kahekesi, sest Ronn vajus ära ning teistel oli mingi tungiv soov Tallinnasse minna ning siis hiljem Keilasse edasi(?!). Ühesõnaga jah.. Samas oli tore üle pika aja kõiki jälle näha. Loodan, et neile meeldis ka.

Pühapäev oli muidugi omaette ooper. Tuli minu pere koos vanaema, tädi ja viimase kahe lapsega ning Ronni pere ja vanaema, vanaisa. Kui keegi vähegi teab, kui lärmakad suudavad 5-6 aastased lapsed olla, siis korrutage see 6ga. :D

Kuid kõik läks siiski hästi. Saime taaskord palju ja vajalikke kinke ning väääga palju süüa. Õnneks enamus läks kohe lauale ja söödi ära ka, aga jääke on meil siiani alles. Ma nüüd ootan aega, et külmkapp muutuks taas kohaks, kus on ainult vajalikud ja meelepärased tooted. Ma ei salli jääke. Kui need ei ole just eelmise päeva omad, siis ma ei julge neid isegi maitsta, järjekordne imelik kiiks. Samas, vähemalt Ronn saab oma kõhu ilusti täis.

Tagasi tänasesse päeva. Ma pean jälle üksi olema+ ma suutsin ikka jubedalt haigeks jääda. Õigemini suutis Ronn mind lõpuks nakatada. Ta on nädal aega haige olnud ja nüüd lõpuks olen ma samasugune. Tegelikult tulid esimesed haigussümptomid laupäeval ja pühapäeval olin juba täitsa haige, aga ma ignoreerisin seda, sest ma polnud ega endiselt pole nõus haige olema. 

Teen romantikat iseendaga. Äkki mu tervis lõpuks halastab mulle ja paraneb kiiremini ning pikemaks ajaks.. 

Täitsa elus olen

Esimene öö üksinda meie uues kodus..

Ma pole vist kunagi nii mitu korda ukse lukus olekut kontrollinud kui täna. Ma ei oska öelda, miks ma tänast nii väga kardan. Mul ju oli töökoht, kus ma magasin iga öö üksinda, majas, kus on paljud surnud ning mõni neist ka minu vahetuse ajal. Ehk kui ma suutsin sellises kohas pimedas ringi käia, et uksi lukustada ja maja turvata, siis mis siin korteris viga magada on? 

Ilmselt on asi selles, et ma polnud ka tööl kunagi üksi. Üleval oli nii mõnigi õde+ peaõde, kes käisid samuti öösel maja peal ringi ning ilmselt see tekitas turvatunde. 

Suures majas üksi ööbida pole ka kunagi probleem olnud, sest nii minu kui ka Ronni aias on suured ja kurjad koerad. Ok, minu aias on kuri ja Ronni aias suur. Ehk ikka on mingisugunegi "turvavõrgustik" olemas olnud.

Mitte, et ma ei tunneks end siin turvaliselt. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et Ronn on ju alati mind öösel kaissu võtnud ning täna on ta tööl. Aga noh, tuleb ka sellega harjuda, et ametit vahetades hakkab tal veel rohkem öövahetusi olema. Ma ei tea, kas ma peaksin siis hakkama vanemate kodus ööbima või kõik oma sõbrannad endale külla kutsuma või iga öö paarikümmet nuga padja all hoidma, aga tuleb hakkama saada.  Ilmselt peaks lõpetama lihtsalt igasuguste õudukate, CSI'de ja I.D vaatamise. 

Kui homme postitust ei tule, siis ilmselt juhtus minuga midagi. Päriselt.

Kuna ma tulin isadepäevaks koju, siis kasutan ma võimalust ning blogin. 

Lõpuks esitan teile siis before& after pildid. Tuletan meelde, et meil ei ole kõik veel täiesti valmis ning igat nurka ma ka pildistama ei hakanud. 

 Kööki saime siis lõpuks endale toolid ning kõik värvitud. Nagu näha, siis võtsime vabaduse ka üht köögikappi värvida. 

Kõige rohkem oleme komplimente saanud Ronni diivani kohta. 

Ma magamistoa teisest poolest ei hakka pilte lisama, sest seal on hetkel kõik üleliigne kola, mida me pole saanud veel mujale transportida.

Ei jõua hetkel pikka ja korralikku postitust teha, aga ilmselt sain ma natuke teie uudishimu maandada. :)

MDV, KUHU MU POSTITUS KADUS!??!?!

Avasin telefonist Bloggeri app'i ja järsku oli postitus läinud ja draftis ainult pool postitust, aga kommentaarid on endiselt all. Kas ma pean tõesti kolmandat korda juba seda sama postitust kirjutama??


Update- parandasin ära, kuid lühemalt. Bloggeri app läheb küll kustutamisele..

Kui imeline saab üks päev olla?! 1. november  läheb küll ajalukku.

Kõige pealt ärkasin u kell 8, sest elevuse tõttu ei suutnud ma magada. Ärgates olin ma reaalselt nagu väike laps jõuluhommikul..

Läksin kella kümne ajal isaga sõitma. Tiirutasime Hiiu ja Nõmme lähistel. Üritasime võimalikult palju eksami kohti läbi sõita. Ainuke probleem seisnes selles, et papsi auto on automaat käigukastiga, ehk ei saanud väga kohalt minekuid ja teise käiguga kurvide võtmist harjutada.

Kell 12:15 oli eksam. Ma ausalt öeldes ei olnud närvis, aga oma isa kohta ma sama öelda ei saa..

Närv tuli sisse kui ta tüdinud häälega ütles, et miks ma teisest õppesõidu autost mööda ei sõida ning siis kui ta ütles, et autol on rohkem käike kui neli. Seetähendab, et ta arvas, et ma sõitsin 90 km/h neljanda käiguga. Mul tegelikult oli kuues käik ning hiljem ta vabandas, kuid närv ikkagi kasvas. Tegin foori ees kaks korda äkk-pidurdust. Muidugi vabandasin ning mind rahustas veidike ka see, et nii pidingi tegema ja õnneks autosid taga ei olnud. Kui ei oleks pidurdanud, ei oleks mul hetkel ka lube. Kuid üldiselt olen ma väga ohutu ja ettevaatlik liikleja. Ma tegelikult endiselt ei usu, et ma tõesti selle eksami ära tegin. 

Kell 14 ajal tulime korterit üle võtma. Tõime ka esimesed asjad autost ära ning tagasi Keilasse. Võtsime minu juurest kogu kupatuse kaasa (nii Ronni kui ka mu isa auto olid ääreni täis) ning läksime Ronni vanaisa juurde käru võtma. Vedasime Ronni diivani ja mõned asjad veel kärule ning läksime Vaarikasse lauale järgi. Peale seda tõime asjad Tutermaale. No see korter oli äärest ääreni kaste ja mööblit täis. Teise diivani (koosnes 6'st osast) panime siit kärule ning viisime Ronni kuuri. Selle sinna mahutamine oli muidugi omaette kunst. Võtsime Ronni juurest veel viimased asjad, sõime, lobisesime Ronni emmega, läksime veelkord minu juurest ja poest läbi ning saime lõpuks koju tulla.

Kuna asjade tassimine käis läbi akna (va mööbel muidugi), oli tuba enam-vähem selline nagu järgnevatelt piltidelt näete. Pildid on küll veidike erinevatel hetkedel tehtud ning ma sujuvalt viisin asju teise tuppa, et ülejäänud asjad ära mahuksid.

Lõpuks saime asju lahti pakkida. See kestis küll päris pikalt ning me olime surmväsinud, aga samas õnn ja elevus said väsimusest võitu ja ära tegime! Näide teile, kuidas Ronn asju lahti pakkis:

Igatahes, kui meil lõpuks ükski asi ei vedelenud (va magamistoas olevad riiete kotid/kastid), saime massažidušši ära katsetada. Ma ei tea, kas see on katki või me lihtsalt ei oska selle lahedaid funktsioone kasutada, aga minu arust oli see täitsa keskpärane. 

Õhtul tegime natuke romantikat ka. Tuli ju seda imelist päeva tähistada. Lisaks lubadele ja korterile, täitus meil eile 24-2 kuud. Ma ei kujuta ette, kuidas see mees mind peaaegu 2 aastat talunud on..

Pühapäeva hommikul läks Ronts kella kaheksaks tööle. Ma ei tea miks, aga ma ärkasin samuti pool kaheksa üles ning enam magama ei läinud. Hakkasin hoopis riideid triikima ja kappidesse panema. Lõunaks tuli Ronts koju ja tegin talle süüa nagu õige perenaine ikka.

Peale lõunat tuli kogu minu perekond meie uut kodu kaema (tuletan meelde, et mul on 7-liikmeline perekond). Saime nende poolt juba soolaleiva kingid kätte- nõuderest, veekeetja, röster, kandik+väiksed taldrikud (millele soolaleivakal pean koogi tegema ja millelt külalised seda süüa saaks), veidike söögipoolist ning kohvi. Sellised igapäevased ja väga vajalikud asjad. 

Lapsed suutsid juba kõik mustaks teha, aga samas aelesid nad põrandal, ehk tegid ka kõik puhtaks. Emmele ei mahtunud pähe, miks ma sellest suurest lauast lahti tahan saada ning hakkas mööbeldama, et mulle tõestada, et see sobiks siia väga ilusti. Kuid lõpuks veendus ta ise ka selles, et see laud peab kaduma. Lisaks arvab ta, et kogu elutuba peaks teistpidi olema. Õnneks ei hakanud ta sellega mööbeldama. :D

Kätlin tuli ka mulle vahepeal veidikeseks seltsiks. Ronn tuli kaheksaks koju ja kuna meil ei ole kuni teisipäevani internetti ega telekat+ läpaka juhe läks katki, oli meil elektroonika vaba õhtu. Meid see ei morjendanud. :)

Esmaspäeval magasime korralikult sisse. Kooli ei jõudnud, aga jõudsime hoopis shoppama. Tulemus oli järgmine:

Õhtul käisime oma vanu tube vaatamas. Ronni emps tegi tema toast oma salongi/Rimmo toa. Minu emps tõstis toad ümber ja nüüd minu tuba on laste tuba ja vastupidi. Kuna läpakas ei töötanud, siis tõime kodudest sitaks DVD'si ja PS2'e. Täitsa huvitav õhtu.

Eile jõudsin ilusti kooli. Peale kooli parandas Ronni vanaisa mu laadija ära ehk läpaka saime korda. Samal ajal helistas Ronni emme, et ta leidis Sõbralt Sõbrale kauplusest ilusad toolid. Läksime sinna ning kuigi me neid algseid ei võtnud, saime me ikkagi 4 väga ilusat ja odavat tooli.
Kahtlesime pool päeva, kas neid värvida või ei, kuid lõpuks siiski värvisime. Tulemusega olen väga rahul, sest see õnneks ei jäänud tavaline valge.

Before ja after pildid tulevad siis, kui me saame mõnest üleliigsest esemest lahti. Võib öelda, et hakkab looma. Täitsa mõnus ja kodune on siin juba. :)

Sorri, tegin postituse lühemaks, sest pidin seda juba kolmandat korda ümber kirjutama ning see on mind juba täitsa kurjaks ajanud. 

IT'S MOVING DAY! HALLELUUJA IT'S MOVING DAY!!*

*Laulge "It's raining men" viisiga

Paanika!!!

 Üks päev blogimist jäi vahele! Ilmselt olete te kõik jube pettunud, et ei saanud eile üht järjekordset ja tüütut postitust kolimisest lugeda..

Eilsega suutsin oma riided ära pakkida ja garderoobi puhtaks teha. Hakkasin ka mööbliga tegelema, kuid asjata. Vahet ju ei ole, et oled kapilt ära võtnud absoluutselt kõik kruvid- midagi see endiselt ei mõjuta. Jääb mulje, et need kruvid on sinna lihtsalt moe pärast pandud.

Võtsin ka kõik pildid oma seinalt maha. Kuid kuna see nägi nii tühi ja imelik välja, panin ma vähemalt ajutiseks vinüülid seina tagasi. Eks emps hiljem ise teab, kas jätab need alles või ei. Ehk sellist vaatepilti enam ei ole.

Ka Ronn pakkis enda toa ära. 

Pakkimise käigus tekkinud emotsioonid tuli selfidesse investeerida. Ühtlasi olid need ka meie viimased pildid Ronni peegliga.. Kurb.

Täna olen terve päev jamanud enda voodiga. Vene värk on ikka väärt kraam.. See voodi oli esimene asi, mille mu vanemad koos ostsid ning see oli oma 25 aastat tagasi. Meie Helinaga oleme selle kunagi katki hüpanud. Ka minu valduses olles on see katki läinud, aga paar uut lauda madratsile toetuseks ja asi ants. Ehk päris jube oli seda lahti saada. Reaalselt miljon lauda ja kolmekordselt kruvisid. Lõpuks sain hakkama! 

Ja mis nüüd selgus? Mul oli päris mitu vastamata kõnet. Korteri omanik oli helistanud, et öelda, et nad ikkagi tõid meile sinna voodi ning lõpetasid just selle kokkupanemise.. :) Ühelt poolt on see muidugi väga tore, sest siis ei pea selle minu kolaka transportimisega vaeva nägema. Samas... Ma olen sellega terve päev tegelenud. 

Ilmselt oleks emps selle nkn välja visanud, ehk täiesti raisku mu töö ei läinud(?!). Lisaks ei tea me veel, milline see voodi välja näeb ning meile anti luba see seal ka kokku panna, kui meile ei sobi. 

Muidugi, mida rohkem asju valmis saad, seda hullemaks toa olukord muutub. Ülevaade milline kolahunnik mu tuba hetkel on..

JUBA HOMME ON MEIL OMA PESA!!!!!

Ei saa ka mainimata jätta, et kogu minu pakkimisprotsessi saateks on olnud Sheerani uus album.

Tuleb tunnistada, et oma toa pakkimine teeb üpris kurvaks. Mitte ainult kolimise pärast, vaid just seetõttu, et minu tuba muutub lastetoaks. Pole ju mõtet ilusat ja suurt tuba raisku lasta..

Ehk mind teeb kurvaks teadmine, et peale välja kolimist ei ole see enam kunagi minu tuba. Õnneks jagan ma seda teadmist Rontsiga, sest tema emal on sama plaan- anda väiksele vennale suurem tuba. Ausalt öeldes olen ma kurb isegi sellepärast, et Ronni tuba ei jää tema toaks. Seal oleme ju oma 2 aastat peamiselt veetnud.

Muidugi oodatakse meid siiski mõlemasse majja, lihtsalt me saame väiksed ja armetud toad ehk "külaliste toad".

Aga pakkimine on tõesti täies hoos. Laupäeval tahaks juba asjad sinna viia.

Algul ei saanud küll vedama, sest mulle tundus, et polegi nagu midagi pakkida. Võtan toast kaasa vaid natuke mööblit, millega tegeleme neljapäeval/reedel, kodukino ning riided, mis on juba sorteeritud ja ootavad lihtsalt transporteerimist.

Kuid hoo sain sisse, kui mulle jõudis kohale, et ma pean ju laste jaoks toa tühjaks tegema.

Lapsed juba räägivad, kuidas nad mind igatsema hakkavad. Oskar ütles, et ta igatseb mind juba praegu ning pressisid minult head ööd musid, kallid välja. Ärge valesti aru saage, ma ei teinud seda sunniviisiliselt. Üldiselt nad lihtsalt ei oota seda minult. Neil on üldse päris harva "Johanna igatsus". Varem oli pidevalt, kuid nad on nüüdseks ära harjunud, et nad mind üpris vähe näevad.

Nagu näha sai eile minu toaga peaaegu ühele poole. Kapid on enam-vähem tühjad ning homme tuleb tegeleda riiete ning tegelikult ka mööbliga, sest Ronn on reedel tööl.  Tänane ülesanne on Ronni tuba kokku pakkida, kuid ta ei võta üldse vedu.. 

Kui ma load kätte saan, võtan ma Ronnilt auto ära ja hakkan ise teda sõidutama. Õigemini parklatesse ootama jätma. Lisaks lülitan telefoni välja või siis ei võta lihtsalt vastu, et ta saaks eriti närvi minna. Oii, kuidas ma hakkan seda igapäevaselt tegema!  Ma tahaks näha kui õnnelik ta on, kui ta peale pikka ootamist ja närvitsemist jala töölt/ema juurest Tutermaale hakkab kõndima.

Minu needus on muidugi see, et isegi kui ma olen maruvihane ning mõtlen, et teen nüüd suure draama, et ta ikka end sama halvasti tunneks, kui mina, siis ei lähe see läbi. No, draama osa väiksel määral läheb, aga no kurat.. Ma ei saa ju selle nõmeda mehe peale kaua tige olla.

Ma olen viimasel ajal unfollowinud oma askis päris palju inimesi, sest nende paranoiline jutt ja paanikakülvamine on lihtsalt väsitav. Okei, päris palju sellest võib tõsi olla, aga ma ei mõista, mis elu see on, kui sa istud kõik oma päevad uudiseid vahtides ja otsides artikleid, mis sinu paranoiat süvendaks. Nii negatiivne ja tühi tundub nende inimeste elu. Ma tõesti ei ürita kedagi maha teha, kuid  lihtsalt jääb selline mulje.  Ausalt öeldes, on minu jaoks muutunud need inimesed, kes üritavad näidata, et terve maialm on ajupesu saanud, ise ajupesu saanud inimesteks. 

Mina näiteks ei viitsi ebola teemasse isegi süveneda. Jah, võib-olla nakatun minagi üsna pea ning suren koos oma lähedastega, kuid mis ma teha saan? Kui see ongi nii kohutav haigus, siis ei aita ju minu valitsuse vastu võitlemine midagi. Suren ju nkn. Seetõttu tulekski just ma oma elu täisväärtuslikult edasi elada. Kui suren, siis suren. Vähemalt sain ma oma elust nii palju, kui saada oli. Vähemalt ei raisanud ma oma elu viimaseid väärtuslikke kuid, nädalaid, päevi arvutis istudes ja otsides ainult negatiivseid uudiseid.

Mulle tuli ka millalgi küsimus, et kui ebola Eestisse jõuab, kas ma käin siis koolis edasi? 

 Kas te kõik jätaksite siis oma elu pooleli, sest kui uksest välja minna, võid endale ebola saada? Okei, ütleme, et te oletegi sellised argpüksid, aga mida te sööte? Poodi minnes, saate ju ebola. Ehk pigem sureksite nälga kui et riskiksite poodi minnes ebolaga? 

Lisaks teie vanemad käiksid ikka tööl edasi. Seega puutuksid nad inimestega kokku, võivad ka ebola korjata ja selle teile koju tuua. See tähendaks, et teie kodus istumine ja enda kaitsmine oli täiesti mõttetu.  

Võib-olla olen ma ise liiga skeptiline. Samas kinnitasid mu ema ja vanaema mulle juba ammu, et ei ole vaja karta ei linnu- ega seagrippi ega muid "epideemiaid". Samuti ei kartnud ma, et maailm lõppeb 2012 detsember.  Lisaks on nad õpetanud ka, et kõik suured tormihoiatused on üldiselt mõttetud, sest tõelised looduskatastroofid või rasked tormid ei tule hüüdes. 

Olen elanud peaaegu 19 aastat ning siiani pole ükski uudistes olnud suured epideemiad ega katastroofid tõeks saanud. Seetõttu ei kavatse ma ka praegu uskuda, et ebola tapab mu järgmisel nädalal. Jah, see võib nii juhtuda, kuid nagu ma juba mainisin, ei kavatse ma raisata oma elu mingite oletustele ja hirmudele. 

Dismiss your fears..

Kolimise ja rebaste postitustele vahelduseks mõtlesin teile veidike rääkida, mis me vaheajal teinud oleme. Ütlen juba ette, et mitte midagi erilist, sest vaheaeg oligi mõeldud puhkamiseks ja aja maha võtmiseks. Esmaspäeval käisime korterit vaatamas ja oleme ka palju linnas shoppamas käinud, nagu eelmises postituses rääkisin, aga me käisime ka näiteks bowlingus. 

Enne bowlingut pidime aega veidike parajaks tegema ja läksime Reval Café'sse. Tellisime kuumad šokolaadid, sest üldiselt on need olnud tavalised kakaod, võib-olla natuke magusamad, kui tavalised kakaod, aga mitte midagi sellist, mis me saime. Sealne kuum šokolaad ongi sulatatud šokolaad. 

Ma olen küll tohutu šokolaadifanaatik, kuid see oli minu jaoks liig. Sulatatud šokolaad ei ole minu jaoks jook. Ma reaalselt tundsin, kuidas mulle näkku punnid tulevad, sest üleliigne šokolaad teeb mu näonaha kohtavaks. Ma ei ütle, et see halb oli. See oli hea, aga see oli liiga magus ja paks. Ma ei suutnud isegi seda väikest tassi ära juua. 

Bowlingus läks päris halvasti. Ma üldiselt oskan mängida ning ka teistel on paremad tulemused, kuid miski oli seal seekord mäda ja kõigi tulemus oli päris halb.. Tavaliselt tuleb ikka 100 punkti ikka ära.

Aga noh, vähemalt suutsin ma selle jubeda mängu võita. Teise mängu tulemust ma enam ei mäleta, sest see läks ikka täiesti käest ära.

Mingi päev tõime ka laua ära. Teine laud oli küll palju ilusam, kuid ka suurem ning me ei tea, millised jalad sellel olnud oleks. See laud on pisike,kuid seda saab ikka päris suureks teha. Lisaks on sel ilusad mustrid peal, kuid need ilmselt hävinevad värvimisel. +See oli odav. Shoppamas käies oleme avastanud, et tavalised uued pisikesed lauad maksavad kõvasti üle 100, isegi üle 200 euro. Mõned üksikud on ainult 100 ringis. Me saime enda kasutatud laua 20'ga. 

Reedel toimus Noorteka öö. Me olime seal ainult kella 2ni, sest me ei olnud enda autoga ning ei oleks viitsinud seal kas terve öö olla ega ka jala koju minna. Õues on nii külm!

Mängisime piljardit, õhuhokit, lauajalgpalli, xbox'i ja kabet. Ma saavutasin mälumängus teise koha, kuid mu auhind jäi kogemata nortsi. 

 Vähemalt leidsime me Ronniga uue armastuse/sõltuvuse- kabe. No me oleme nii kokku loodud, et mul pole sõnu. Ma armastan mõtlemis/loogikamänge. Ma ei tee üheski tunnis muud peale numbrimägu ja sudoku. Isegi tööl olles oli mul kogu aeg sudoku või numbrimäng ees.

 Mul oli vahepeal telefon, kus oli ainult üks mäng sees ning selleks oli kabe. Kui ma Rõõmus töötasin, mängisin ma seda alatihti. Lõpuks leidsin ma seal ka mooduse, kuidas numbrimängu mängida- salvrätikul! Vahepeal võtsin isegi ruudulise paberi tööle kaasa, et paremini mängida saaks.

See, et Ronnile kabe meeldib ning ta selles nii kuradi hea on, teeb mind õnnelikuks. Mul on vähemalt kuskile areneda.  +What can I say, intelligence is sexy..

Kas te teatsite ühtegi paari, kelle romantiline õhtu sisaldab kabe mängimist? Ei? No nüüd siis teate. 

6 days remaining

6 päeva pärast saame võtmed!! Mõni tund enne võtmete saamist, saan ma sõidueksamile minna, juhul, kui keegi taaskord enne minu sõitu matsu ei pane..

1. november tundus terve see aeg nii kaugel olevat, kuid nüüd on selleni vaid 6 päeva ning oleks aeg juba vaikselt asju pakkida. Tegelikult päris kiiresti, sest järgmised 5 päeva on kool+trenn+töö, ehk ei jää aega, et korralikult pakkida. 

Laua ostsime ära, kuid mitte sellise nagu plaanisime. Nad ei leidnud selle suure heleda täispuidust laua jalgu ning soovitasid meile väiksemat (mida ma tegelikult tahtsingi), kuid see on tume ega tundu olevat ka täispuidust. Ehk mõte lihvimisest, peitsimisest ja lakkimisest jääb hetkel kõrvale. Samas ämmake rääkis meile Annie Sloani kriitjasvärvidest, mille kasutamiseks ei pea enne ei lihvima ega muud moodi mässama, kui lihtsalt värv peale panna ning hiljem vahatada. Lisaks jääb sellel selline vintage look.  Lisaks leidsime Ronni kodust ühe ilusa pisikese diivanilaua, mida keegi ei kasuta ning loodame, et äkki saame selle. Vähemalt oleks üks asi õlgadelt läinud.. Kuid toole pole meil endiselt!

Oleme käinud nii Home4You's kui ka Jyskis ning tulemusena oleme suutnud sisustuselementidele raisata juba üle 150 euro. Oleme ostnud nii korvikesi, nõusid, rätikuid, toolikatteid, lauakatteid kui ka pleede. Ma teeks sellest kottide hunnikust pilti, kuid kõik asjad on meil autos. 

I can't wait!!!

Kuna muutsin alumisi nupukesi, siis on absoluutselt kõik mu tagasiside kadunud. Jube kurb.

Nägin täna twitteris päris mitu korda alljärgnevat pilti, mille nö pealkirjaks oli "me as a wife". Tuleb tunnistada, et Ronn reageerimisest võin järeldada, et ilmselt selline ma olengi.

 Täna jõudsin ma näiteks dilemmani, mis seisnes selles, et kumb saab nime Pontsik- kas meie tulevane koer, boa või armas notsu?

Ma tegelikult tahaks juba täna meile looma võtta, kuid ilmselt peab see mõte kaugemasse tulevikku jääma, sest alguses on vaja meil endaga hakkama saada ning alles siis muretsema kellegi, kelle eest hoolitseda. Ise teate, kas mõtlete selle all järelkasvu või lihtsalt koera/siga/madu. Besides, meil on niigi juba Golfipoiss, kelle eest  hoolitsema peame. 

Aga!! kui ma kunagi maja saan, siis on mul kodus terve loomaaed.. 

HOIATUS! Kätte on jõudnud aeg, mil minu blogi mattub kolimispostituste alla. 

Te ei kujuta ette, kui ärevil ma olen. Ma pole esmaspäevast saati magada saanud ning kogu mu mõttemaailm keerleb mööbli, sisekujunduse ja muu taolise ümber. Täna lähme ostame meile söögilaua ära. Seal oli tegelikult olemas, kuid see oli minu arust liiga suur ning loobusime sellest. Kuid ma nüüd natuke kardan, et see laud tundub ka äkki korteris liiga suur ja kohmakas. Samas saame selle nii odavalt ning nkn viimistleme seda ehk vahet ju ei ole? Kuid laud ei ole meie ainuke probleem. Meil pole ka toole. Täna lähme ka nende jahile. Tekib ka probleem, kas toolid sobivad lauaga? Kas mul on võimalust kõike samamoodi viimistleda? 

Vähemalt on voodi, diivan, pesumasin, pesurest, tolmuimeja, telekas ja taolised asjad olemas. Siiski on meil vaja muretseda veel triikraud ja -laud, teleka- ning kohvilaud. Potte ja panne on vaja ning nõusid. Nõud tahan ma ise osta, kuid äkki emmed, issid, vanaemad, vanaisad soovivad meile need natuke kallimaid asju osta või esialgu laenata. No nii soolaleiva kingiks. 

Kõige segavam faktor minu jaoks on tegelikult värvid. Mulle ei meeldi, kui tume ja hele mööbel segunevad. Näiteks laud on heledast puidust ja toolid tumedast. See käib mulle füüsiliselt vastukarva. Nüüd tulebki mu jonnimise koht.. Minu tuba koosneb tumedast mööblist, Ronni oma heledast. Kui me sinna kokku neid viima hakkame, siis ma ei kujuta ette, milliseks meie korter muutub. Korraks mõtlesin, et kuna me viime sinna minu voodi, mis on tumedast puidust, siis võiks magamistoa sisustada tumeda mööbliga. Vaimusilmas ma kujutan ikkagi ette suurt sigrimigri, mis mulle ei meeldi. 

Suuretoa puhul kardan ma nii väga, et Ronni oranž diivan ei sobi sinna. Kuid siis tuleb osta sobiva värviga kangas ja mu emme saab uue katte peale panna. Ämmamamma teeb meile vaiba ning ilmselt ka palju muid lahedaid käsitöö sisustuselemente. 

Ma sain lõpuks oma deebet+ pangakaardi kätte ja saan aliexpressist igasugu lahedaid asju ostma hakata!! 

Pole ime, et ma magada ei saa...

Sõidueksam tühistati... Mul pole sõnu kirjeldamaks kui pettunud ja tige ma olen!

rebased vol 3

Reede hommikul pidid rebased kell 6:30 tankimäe tipus olema ning meid ootama. Rõhutasime mitmeid kordi, et hilineda ei tohi. Kaks autotäit kunne pidid kell 6:35 tankimäe all olema ning andma käsu linnavalitsuse ette koguneda. Kes hilinesid? Kunnid. Ma olin juba kooli ees külmumas, kellegi telefoni nr mul ei olnud, keegi facebookis ei vastanud. Lõpuks tuli Karl alles 6:40 läbi veits kohale ning selgus, et ka teine sats kunne olid hilinenud. Ainult mina, kõige suurem hilineja, olin kohal ning jäin seetõttu ilma oma hommikusöögist. Jällegi õppetund- kaheteistkümnendas klassis võiks juba mõne lennukaaslase telefoni nr olemas olla, just in case.

Lõpuks jõudsime tankimäe alla ning rebastele sai ülesanne kätte antud. Pildid on päris kohutavad, aga õues oli nii pime, et ma imestan, et üldse midagi peale jäi (ma ei teinud välguga). Järgmine pilt on sõitvas autos tehtud, ehk jah.. Rebased joosksid ja meie käisime neile ruuporiga pinda.

Tiirutasime päris kaua Keila ümber, et näha, kas rebased ikka liiguvad ja jõuavad kohale. Kuid siiski jõudsid. 

Tantsisid ja laulsid linnavalitsuse ees kuniks kõik kohale olid jõudnud ning seejärel suundusime asutuse taha muruplatsile. Me märgistasime neid, andsime hommikusööki ning seejärel pidid nad üksteisel hambaid pesema. Kellel ei olnud hambaharja kaasas, pidid seda näpuga tegema.

Ma sain ka rakendust ja hõõrusin neid kiludega ja panin need seejärel neile kraevahele. Teised toppisid kilusid püksi, kuid ma tõesti ei soovinud seda teha. Natuke veel tantsisid ja hullasid seal ning siis algas kooli liikumine.

Kooli ees said nad laulda, õpetajaid tervitada ning üksteisega lähedasteks saada. Kuna nad olid ikka väga-väga halvad suutsid 3 muna ära lõhkuda, siis me lõpuks loobusime.

Kui me lõpuks saime sisse minna, olin ma juba jäätükiks muutunud. Ma reaalselt ei tundnud oma tulipunast nägu, käsi ega jalgu.

Kuna ettevõtlus ei viitsinud raamatupidamisse minna, siis istus terve klass aatriumis ning Karl ja Kevin läksid õpetajaga rääkima ning voilaaa, saime kaks esimest tundi vabaks. Reaalklassi rebastel oli ka esimene tund vaba, seega istusime nendega koos kappide juures. 

Meie lend sai muidugi ka jõhkra peapesu direktori käest, sest keegi oli toppinud mädanenud kala/krevette rebastele püksi ja selle vedeliku ka veel nendele peale valanud, ehk hais oli nii tappev, et rebased pidid õue end puhastama minema.

Esimeses ehk lühikeses vahetunnis sõid nad küüslauku. 

Triinel oli igav ja sodis mu rebast. Ma tegin talle ainult monokulmu ning paar R tähte..

Teises vahetunnis tegid nad traditsioonilist kulp+kaas asjandust. Tüdruk hoiab perse kohal potikaant ning poisi ülesanne on seda oma kulbiga taguda. Ma isegi ei tea, milleks see ülesanne hea oli, aga samas on seda iga lend teinud.

Muidugi tänu kooseluseaduse vastuvõtmisele said seda esmakordselt teha ka mehed. Kuna need kaks meest olid ristiga üksteise külge aheldatud, siis pidid nemad oma käsklust sünkroonis sooritama.

Peale kõikide perekonnatüüpide demonstreerimise, pidid nad saama kokkuseotuna ühise klassina klassi jõudma- ka seda on iga lend teinud.

Ühisklass sai ülesandega päris hästi hakkama, kuid neid oli vähem ka. Reaalil oli sellega veidi rohkem probleeme.

Võib-olla ajan ma nüüd järjekorra sassi, kuid minu mäletamist mööda olid nad kolmandal vahetunnil väljas. Esimest ülesannet sooritas vaid kaks inimest ja selleks oli banaani söömine läbi suka. 

Siis algas paralleelselt näo jahuseks tegemine ja tampooni imemine.

Viimast sooritasid kolm inimest.

Kuid jahu eest ei pääsenud keegi. Kuna mina ja Tutti olime samuti pool sellest päevast üksteise küljes kinni, siis panin mina Karolini samuti kellegagi kokku, et ikka natuke raskem oleks.

Kuna nad ei tohtinud selle jahukihiga sisse minna, hakkasid nad suuremat jama maha küürima.

Seest oli küll ilus vaadata, kuidas nad seal end imetlevad ja nokivad.

Järgneval vahetunnil me natuke premeerisime neid, kes olid selle nädala jooksul aktiivsemad või lihtsalt tublid olnud. Preemiaks oli kiirnuudlite pakk. Peale seda pidid nad münti ühe rinnalt teise rinnale saama. See ei tulnud neil kohe üldse välja.

Vahepeal oli neil söögivahetund, kus nad pidid laudade all sööma. Kuulsin ka hiljem toredat lugu, et meie armas Ülle Vänto oli täiesti lampi Karolini juurde läinud ja öelnud, et mina olevat jäärapäine ja kasvatamatu inimene... What?? See naine pole minuga mitu aastat ühes klassiruumis olnud. Ta oli viimati mu õpetaja üheksandas klassis ja minu arust saime me sel ajal juba päris hästi läbi. Geograafia oli mul 5 ja väga probleeme ka temaga ei olnud.. Aga noh, ju ma olen tal siis hästi meeles või siis olen mingil seletamatul moel talle pinnuks silmis.

Igatahes sai kell lõpuks kaks ja kõik kogunesid staadionile.

Esimene ülesanne oli keerutamise ja kalaga teatejooks. Nimelt oli vaja joosta pulgani, pea vastu pulka panna ning keerutada nii kiiresti kui võimalik 10 ringi ning siis tagasi joosta ja järgmisele kala visata. Tundub ju lihtne?

 Nagu näha, siis ega ikka ei olnud küll. Selle viimase kukkumine oli kõige naljakam, sest ta potsatas nii äkki ja lõi ennast samal ajal kalaga näkku. 

Liug jäi eelviimaseks ning mulle tundus, et seda nautisid nad ka kõige rohkem.

Lõpuks jõudsid nad vandeni.. Võtsid ühe pitsi tomatimahla vahukoorega, mis sisaldas ka herneid, tegid rebasele keelekat ning olidki ametlikult väärilised gümnasistid.

 Pildil on ainult pooled, ma ei viitsinud teist poolt pildistada.

 

Pidu oli normaalne, aga samas meie lennu kõige igavam pidu. Ei, ma ei olnud ainuke, kes nii arvas. Meie rebaste pidu oli mega lahe, sest me ise olime nii noored ja tahtsime jubedalt pidutseda. Moeshow aftekas oli niii hea, sest me olime just kõik koos ühise lennuna midagi saavutanud ning kõik olid omad. Nüüd sellel peol oli vahepeal tunne nagu rebased oleksid sissetungijad. Samas ei saa ka nii öelda. Ilmselt tulenes see sellest, et rebased ei sulandunud kunnidega või siis me oleme ise juba liiga vanad.. või kained(?!)

Ma tegin seda postitust mitu päeva ning see on mul juba nii ülevisanud, et ma ei jaksa seda isegi läbi lugeda. Ehk sorri, kui need laused üksteisega kuidagi ei sobi või kui mul liiga palju vigu on. Võib-olla veidi hiljem viitsin üle vaadata.

Btw, homme on ARK.