Kui ma load kätte saan, võtan ma Ronnilt auto ära ja hakkan ise teda sõidutama. Õigemini parklatesse ootama jätma. Lisaks lülitan telefoni välja või siis ei võta lihtsalt vastu, et ta saaks eriti närvi minna. Oii, kuidas ma hakkan seda igapäevaselt tegema! Ma tahaks näha kui õnnelik ta on, kui ta peale pikka ootamist ja närvitsemist jala töölt/ema juurest Tutermaale hakkab kõndima.
Minu needus on muidugi see, et isegi kui ma olen maruvihane ning mõtlen, et teen nüüd suure draama, et ta ikka end sama halvasti tunneks, kui mina, siis ei lähe see läbi. No, draama osa väiksel määral läheb, aga no kurat.. Ma ei saa ju selle nõmeda mehe peale kaua tige olla.
No comments:
Post a Comment