Tuleb tunnistada, et oma toa pakkimine teeb üpris kurvaks. Mitte ainult kolimise pärast, vaid just seetõttu, et minu tuba muutub lastetoaks. Pole ju mõtet ilusat ja suurt tuba raisku lasta..
Ehk mind teeb kurvaks teadmine, et peale välja kolimist ei ole see enam kunagi minu tuba. Õnneks jagan ma seda teadmist Rontsiga, sest tema emal on sama plaan- anda väiksele vennale suurem tuba. Ausalt öeldes olen ma kurb isegi sellepärast, et Ronni tuba ei jää tema toaks. Seal oleme ju oma 2 aastat peamiselt veetnud.
Muidugi oodatakse meid siiski mõlemasse majja, lihtsalt me saame väiksed ja armetud toad ehk "külaliste toad".
Aga pakkimine on tõesti täies hoos. Laupäeval tahaks juba asjad sinna viia.
Algul ei saanud küll vedama, sest mulle tundus, et polegi nagu midagi pakkida. Võtan toast kaasa vaid natuke mööblit, millega tegeleme neljapäeval/reedel, kodukino ning riided, mis on juba sorteeritud ja ootavad lihtsalt transporteerimist.
Kuid hoo sain sisse, kui mulle jõudis kohale, et ma pean ju laste jaoks toa tühjaks tegema.
Lapsed juba räägivad, kuidas nad mind igatsema hakkavad. Oskar ütles, et ta igatseb mind juba praegu ning pressisid minult head ööd musid, kallid välja. Ärge valesti aru saage, ma ei teinud seda sunniviisiliselt. Üldiselt nad lihtsalt ei oota seda minult. Neil on üldse päris harva "Johanna igatsus". Varem oli pidevalt, kuid nad on nüüdseks ära harjunud, et nad mind üpris vähe näevad.
Nagu näha sai eile minu toaga peaaegu ühele poole. Kapid on enam-vähem tühjad ning homme tuleb tegeleda riiete ning tegelikult ka mööbliga, sest Ronn on reedel tööl. Tänane ülesanne on Ronni tuba kokku pakkida, kuid ta ei võta üldse vedu..
No comments:
Post a Comment