Ma olin eile taaskord nii tubli, et läksin doonoriks. Kuigi ma olen varemgi käinud, oli väike närv ikkagi sees, sest need kanüülid on hiiglaslikud.

 Kuna mul eelmine kord katkestati pidin ma enne analüüside andmist oma veene näitama minema. Teadsin juba niigi, et mul on head veenid ainult vasakus käes ning sealt võetakse. Analüüsid olid korras- raud oli muidugi lubatud miinimumil, kuid see oli ka eelmine kord nii.

Eelmine kord enne annetuse andmist mahla juues läksin ma näost valgeks ja tahtsin reaalselt pilti taskusse panna. Ma isegi ei teagi miks. Ilmselt oli liiga vähe õhku ning teadmatus, mis mulle tehakse- suured voolikud olin juba kätte saanud ja ega need ilusad ei olnud.See kord tuli jälle närv mahlapausil olles, mitte küll nii hull, aga ikkagi. Üritasin ilusti hingata ja maha rahuneda, sest kui eelmine kord annetus ei õnnestunud, öeldi, et närvide tõttu võisid veresooned ahenenud olla.

Tuli minu kord, läksin toolile, pandi kanüüli sisse ja nägin, et õde jamas nende kottidega.Küsisin, et kas seekord ka ei voola piisavalt kiiresti, vastus oli jaatav. Tuli ka üks kogenum õde minu juurde ja ütles, et prooviks ka teisest käest. Kuna nad olid mingid analüüsi topsid juba vasakust kätte saanud, pidin ma veidi lamama enne kui teise arsti juurde läksin. 

Ma küll teadsin, et paremast käest ei saa nad midagi, sest sealt ei ole keegi kunagi midagi kätte saanud, aga noh, arst oli kogenud ja eks ma lootsin küll, et midagi sealt ikkagi tuleks- annetused läksid lastele ja A+ verd pidavat vähe olema. Ma isegi üritasin enda verega mõtetes rääkida, et ta ei toriseks ja minust välja läheks aga ei. Mu veri armastab mu keha liiga palju..

Igatahes tuli välja, et mu veenid on liiga peenikesed. Saan aasta pärast uuesti vaatama minna. 

Selline oli torkimise tulemus:

Üldiselt peale vereandmist ei tohiks vastavat kätt kurnata- sinikate oht on suurem. Nagu näha polnud minul pääsu, sest mõlemad käed olid vigased. Kätlinile ja Ronnile pakkus muidugi väga nalja, kuidas ma käsi küünarnukist kõverdada ei saanud. Täna hommikuks oli siiski  mu parem käsi sinikates.

Lugesin vanu postitusi ning ma ei mõista, kuidas mul aasta tagasi nii palju lugejaid oli. Nüüd tuleb neid ja isegi praeguseid postitusi lugedes tahtmine silmad peast kiskuda.

Ma tean kuidas vältida stiilivigu ning kuigi see siin blogis küll ei peegeldu, on mu eesti keel siiski 5 (mu õpetaja oleks ilmselt väga pettunud, kui ta juhtuks kunagi mu blogi nägema). Ilmselt ongi asi tuhinas. Kui juba kirjutama hakkan, siis mõte jookseb kiiremini kui näpud ja sealt tulevad ka vead. Lisaks ma postitan asjad kiiresti üles, sest tean, et lugejad tahavad juba midagi saada ja lõpuks jäävadki vead parandamata. 

Tegelikult ei ole selle postituse peateema enesekriitika, vaid ma tahtsin natuke arutleda.

Ma olen siin blogis miljon korda rääkinud, kui hea mees mul on ja kui keegi teab mind isiklikult, siis nad on ka seda lõpmatuseni kuulnud- mul on tõesti hea mees! Mis sest, et ta unustab meie tähtpäevi, sest ausalt öeldes unustan mina samuti. Kes peale aastat ikka neid kuid nii täpselt loeb? Muidugi oleks võinud meil meeles olla meie pooleteist aasta täitumine, kuid noh.. Vähemalt jääb äkki nüüd meie 20 kuu täitumine meelde? Loodame, et teist aastapäeva maha ei maga..

Jälle eksisin ma oma jutu sisse ega mäleta, kuhu ma sellega jõuda tahtsin(????) 

Igatahes.. Eriti jäi kõikide postituste peal silma see, et meie suhte algusest alates on olnud pilk tulevikku. Tean ka, et nii-nii paljud arvasid, et see suhe ei kesta rohkem kui paar kuud ning lisaks aasta tagasi oli kõikide arust korterite vaatamine ja kokkukolimis ideed väga lollid, aga näete nüüd- sellest on aasta möödas ja me endiselt oleme koos ja me endiselt soovime ühist pesa leida. Kui te arvate, et see jutt tuleb ainult minu poolt, siis eksite. Rängalt. Ma tean küll mis tuuled Ronni peas puhuvad ning päris ausalt ruttab ta tulevikuga rohkem kui mina, v.a. lapsesaamise koha pealt.

Ma vist tahtsin välja jõuda selleni, et mind ajab natuke tigedaks, kuidas vanus mängib nii palju rolli. Kui inimesed on noored, siis neid ei võeta tõsiselt. Pean hetkel silmas just suhteid. Kui ei  ole nähtud vähemalt 25 kevadet, siis on üldse mõttetu täiskasvanust rääkida. Kui inimene on kahekümnendates ja on oma kaaslasega koos olnud vaid pool aastat, siis on ju täiesti normaalne kihluda, abielluda ning pere luua (üldiselt küll mitte selles järjekorras)- kõik rõõmustavad selle üle. AGA kui tegemist on noortega, siis nad võivad isegi 3-4 aastat koos olla, kuid siiski "nad on liiga noored, et teada, mida elult tahta". 

Võib-olla jääb teile nüüd vale mulje- ei, me ei hakka veel Ronniga abielluma. Kuid see teema lihtsalt ärritab mind veidi. Jah, muidugi on kõigeks on veel  vara ja me oleme noored, aga see ei tähenda, et me ei teeks vahet, mis on hea ja mis halb.  Kui sa oled juba noorelt leidnud kellegi, kellega tahaksidki altari ette minna, siis miks mitte? Võib-olla mõned inimesed tahaksid abielluda armastuse pärast, mitte seetõttu, et "laps(ed) on juba olemas, võiks siis asja ametlikuks teha".
Lisaks kui tõesti kõik täiesti pekki läheb ja lahutus on kiire tulema, siis:

Tegelikult ei jõudnud ma ikkagi enda postituse mõtteni, sest see lipsas peale esimest lõiku mu mõtetest ja ma olen siin lihtsalt pläranud. Vähemalt saan ma rääkida oma suhte tulevikust, sest see tõepoolest eksisteerib. Kes teab, äkki seilame meiegi mõne aasta pärast abieluväravatesse?

21 küsimust

Mulle tuli aski palve, et minagi 21 küsimusele enda kohta vastaks. Kuigi ma ei tea, kui palju teid just need küsimused huvitavad, teen ma selle siiski ära.

1. Kas oled kelleltki oma nime pärinud? Ei ole. Ka laul tuli alles peale minu sündi. ;)
2. Millal sa viimati nutsid? Eile
3. Kas sul on lapsi? Veel mitte ;)
4. Kui oleksid keegi teine inimene, kas oleksid siis iseenda sõber? Oleneb, mis olukorras ma endaga tutvuks. Üldiselt suhtlen ma seltskonnas kõikidega avatult (kui ka teine inimene seda on) ning võtan inimesed kiiresti omaks, kuid on ka hetki, mil ma enda läheduses väga viibida ei tahaks. Ah, who am I kidding, muidugi oleks!
5. Kas kasutad tihti sarkasmi? Vanasti kasutasin liiga palju, nüüd aina vähem.
6. Kas kavatsed kunagi benji hüpet teha? Nope.
7. Mis on sinu lemmikud hommikuhelbed? Cookie Crisp
8. Mis on esimene asi, mida märkad inimeste juures? Üldine välimus.
9. Mis värvi on su silmad? Kirjud. Vahel pruunid, vahel rohelised. Nendes leidub isegi tumesinist.
10. Õudukad või õnneliku lõpuga filmid? Alguses õudukas ja siis õnneliku lõpuga film otsa. Ei saa üht ilma teiseta. :D
11. Lemmik lõhn? Piibelehed, kevade lõhn, vihmajärgne lõhn, äsja niidetud muru.. Ei suuda otsustada
12. Suvi või talv? Mõlemal omad võlud. Siiski on talv maagilisem aeg.
13. Arvuti või televiisor? Kasutame telekat ainult selleks, et see arvutiga ühendada..
14. Kõige kaugem koht kodust, kus viibinud oled? Stockholm
15. Kas sul on erilisi andeid? Mitte ühtegi, või siis ongi mul anne "suckida"
16. Kus oled sündinud? Keila sünnitusmajas
17. Mis on sinu hobid? Võrkpall ja Rontsi kantseldamine
18. Kas sul on lemmikloomi? Mul on kass ja koer ning Ronnil on kass ja koer. Kokkuvõttes on mul 2 kassi ja 2 koera.
19. Lemmikud filmid? Ma olen nii palju häid filme näinud, et konkreetset lemmikut ma ei oska valida. Kuid südamelähedase on siiski pigem draamad kui komöödiad. Changeling ja Into the Wild on kaks väga head filmi näiteks.
20. Kas sul on õdesid, vendi? Mul on kolm õde ja üks vend. :)
21. Kes tahaksid olla suureks saades? Õnnelik ja edukas naine. Karjäärivalikut pole ma siiani kindlaks teinud.

Stoned in paradise

Kust alustada?

Kõigepealt toimus juuli lõpul minu isapoolse suguvõsa kokkutulek, kuhu me Ronniga ka läksime. No see oli täielik katastroof.. Me pidime kõik koos minema, aga minu vanemad+ lapsed ja tädi läksid ees ära. Hiljem oli tore, et mu issi juhendamine Sepa tallu oli lihtsalt ma ei tea mis ning(!) me pidime vähemalt pool tundi Padise metsades uitama enne kui ta telefoni suvatses vastu võtta, et meid paremini juhendada. Parim muidugi oli see, et selle tiirlemisega 30+ kraadi palavuses suutis meie auto mootor ülekuumeneda ja pidime pidevalt seisma ja jahutusvedelikku kontrollima.

Me olime kokkutulekul vaid 15 minutit kui sedagi, sest päris ausalt ei tea ma nendest 500+ inimesest kedagi peale oma tädi perekonna. Nägu pidi tean kahte perekonda, kes on Keilast pärit ja samuti meie sugulased, aga neid polnud kohal. Uurisin veits meie sugupuud ka ning avastasin, miks me ainukesed Sepad suguvõsas oleme- nimi tuli abiellumisega kaasa mõned põlvkonnad tagasi alles ning nüüd on Oskar ainuke, kes seda nime edasi (k)annab ja eks tuleb loota, et ta saab endale kunagi poja ning meie nimi jääb siiski alles.

Tagasi sõites tegime korra peatuse, et Ronn saaks jahutusvedelikku juurde panna, aga kohe kui auto seisma jäi, voolas seda jugadena autost välja. 

Ronts konsulteeris oma vanaisaga ning viimane ütles, et me prooviks Keilasse sõita. Panime viimase tilga jahutusvedelikku ära ja hakkasime sõitma, samal ajal hoidsime mootori temperatuuril silma peal. Täpselt enne Leholat hakkasid kraadid tõusma ja umbes 2 minuti jooksul suutis mootor juba tossama hakata. Sõitsime Leholasse sisse, et seisma jääda ning Ronn  otsis kiiresti tulekustuti välja. Õnneks seda kasutama ei pidanud, kuna mootor jahtus ise veidike maha. Rontsi vanaisa tuli Leholasse ja pukseeris meid Keilasse. Nad nokitsesid veidi auto kallal ning nüüd see toimib jälle.

Vahepeal tegime ka naistekaid Kätliniga, sest teised ei jõudnud kunagi kohale. Üks õhtu, kui meil natuke käest ära läks, liitusid meiega lõpuks ka Marit ja Tarmo. Ma ei mäleta sellest küll suurt midagi, aga point on selles, et nad suutsid end kohale tarida. 

1. augustil ärkasin ma üles, Ronn oli kadunud ja roos oli padjal. Kui alla läksin nägin, et mu armas-kallis mees tegi mulle pannkooke! Eriti armas oli fakt, et ta tegi pannkooke laste retsepti järgi, sest ta ei osanud pannkogi taigent ise teha..

Õhtul tegime üle väga-väga pika aja lõpuks ka magus-hapu kana, mis meil esimest korda ebaõnnestus, kuna Ronn frittis vale õliga ja seetõttu jooksis paneering kana külgedelt maha. Hea oli ikka, aga mitte selline nagu muidu.

Me käisime ka folgil, kuid kahjuks olime seal vaid üks päev, kuna 8. augustil tähistasime Kätlini juubelit ning pühapäeval lebotasime Võsul. Enne folgile minekut koristasime me lõpuks auto ära (meil oli see 2 kuud 2-kohaline auto olnud). Ma leidsin ka lõpuks oma bikiinid üles, mida ma olen saanud 3 korda kanda ja no voilaaa! Vihjeks: ülemine osa peaks lumivalge olema...

Folk ise oli väga mõnus. Pilte kahjuks eriti ei teinud, aga vähemalt midagigi. Enamus ajast mängisime kõik Unot ja nautisime niisama elu. 

Kristofer suutis ühe rattatakso kuti ära rääkida, et saaks sõita proovida- ei tulnud välja..

Kuigi me olime Kai ja Jannoga neljakesi Võsu majas ja teised telkisid Käsmus, kogunesid hommikul siiski kõik nagu ühtne pere Võsule hommikust sööma.  

Käisime ka ujumas- kõige soojem vesi, kus ma viimased aastad ujumas olen käinud. Õhk ja vesi olid mõlemad 24 kraadi.

Töö, trippimise ja romantika kõrvalt jõudsin ma lõpuks oma tee tagasi autokooli. Kuna mul said mais kõik tunnid täis, olen ma nüüd 4 korda lisatundides pidanud käima, et eksamile minna. Õhtuti olen issiga ka sõitmas käinud- sealt ka kohustuslik pilt roolist. 

Eile värvisin juukseid ja peale seda läksime Kätliniga Kloogale, et Liinet külastada. Seal olid mu kallid Leotootsid ja üldse oli see ootamatu pralle päris lahe. 

Kokkuvõtteks ütleks, et jälle on päris palju tehtud ning teisipäeval on taaskord uus tripp ees- seekord on Hiiumaale minek. Orjaku pubi kananuggetsid.. mmmm, supraaaaa!!

Mul on nii siiber enda juustest!! Ma tahan muutust, aga nemad mitte. Ma tõsiselt ei jaksa nendega kakelda. Mul on tunne, et nad elavad enda elu ning on otsustanud, et neile sobib ainult blond. Ma ei eita- mulle endale ka vahel meeldivad, aga ma tahan, et mõni pruun värv mulle ka pähe püsima jääks- kasvõi natukeseks!

Kõik kurdavad, et tumedast heledaks on nii raske saada.. No mul on risti vastupidi. Veidi tumedamast kui kartulist läksid nad esimese värvimisega blondiks, aga tagasi nad ei lähe.. Kas ma pean tõesti hakkama iga 2 nädala tagant värvima? 

Kas kellelgi teist on kogemusi selles valdkonnas?? Mis värve/firmat soovitaksite? Ja mainin ära, et neid rohelise varjundiga värve ma enda pähe ei pane..

Ok, ma tean juba, et vastust ma ei saa 

Tegelt ma jõudsin enne postituse avaldamist juba juuksed ära värvida. Kui see nädala pärast maas on, siis i'm fucking done.. 

see on uskumatu, kui pruunid mu silmad tunduvad tumeda peaga!!

Mul pole õrna aimugi, mis mu elu mulle toob või mida ma ise elult tahan. Mul algab viimane keskkooli aasta ning mul pole õrna aimugi mida ma edasi teha tahan ning millele ma rõhku peaksin panema.

Lisaks sellele pole mul mitte milleski annet. Mul on tunne, et lähen peale keskat nagu loll sellesse suurde maailma ja teen idiootseid vigu- õpin midagi lihtsalt õppimise tõttu. Võib-olla peaks tegema peale gümnaasiumit aastase pausi, et pead selgeks saada ning seejärel enda kutsumuse järgi otsustada.

Eks näis kas üldse nii kaua elangi.

Korterit me kahjuks ei saanud..

Ma teadsin, et ei tohi oma ootusi/lootusi väga suureks lasta, kuid mis ma teha saan. Korter oli ideaalne ja olgem ausad- Keilas tulevad taolised (või üldse midagi normaalset) üürile kord paari kuu jooksul ja siis on nad ka mõne hetkega läinud.. Oleks siin siis midagigi muud.

Üürnikud üldiselt ei taha nagunii noori enda korterisse, sest noored on üpriski ebastabiilsed, pidutsejad jne. Kuid kust noored paarid siis alustama peaks? "Kui nad pole koos elanud ega iseseisvad olnud, siis järelikult on nad veel lapsed ega võta asju tõsiselt." See on ju surnud ring. Võid ju tööl käia, kuid kui kogu aeg emme juures oled elanud, siis ei võeta sind ikka täiskasvanuna. Kuidas noored siis alguse peaksid saama?

Närvi ajab, kuid samas mingil määral mõistan ka. Ega üürnikud ei oska ju esimese pilguga õiget hinnangut anda ning kui on valida lapsega pere ja noorpaari vahel, siis on valik ilmselge.

Siiski olen ma nii pettunud. Varem vaatasin pidevalt korteried ja unistasin, kuid seda oli lihtne teha, sest see polnud käega katsutav. Me käisime ju juba vaatamas seda.. Ma ei suuda neid enam vaadata ka. Pärast leian jälle ideaalse ja kiindun sellesse ning lihtsalt muuseas võetakse mu unistuste kodu minult nina eest ära.

Ma ei jõua ju ära oodata, millal enda pesa saaks. Osta sisekujunduseks igasuguseid korvikesi ja vidinaid, nõusid jnejne. Peamiselt ongi nii kiire sellega, sest me tahame omaette olla+ närvi ajab, et ühed asjad on ühes kohas ja teised teises. Muidugi ei meeldi mulle ka Ronni perel jalus olla. Oma kodu on siiski oma kodu. Huvitav millal me lõpuks selle rõõmu osaliseks saame..