JONNI

Korterit me kahjuks ei saanud..

Ma teadsin, et ei tohi oma ootusi/lootusi väga suureks lasta, kuid mis ma teha saan. Korter oli ideaalne ja olgem ausad- Keilas tulevad taolised (või üldse midagi normaalset) üürile kord paari kuu jooksul ja siis on nad ka mõne hetkega läinud.. Oleks siin siis midagigi muud.

Üürnikud üldiselt ei taha nagunii noori enda korterisse, sest noored on üpriski ebastabiilsed, pidutsejad jne. Kuid kust noored paarid siis alustama peaks? "Kui nad pole koos elanud ega iseseisvad olnud, siis järelikult on nad veel lapsed ega võta asju tõsiselt." See on ju surnud ring. Võid ju tööl käia, kuid kui kogu aeg emme juures oled elanud, siis ei võeta sind ikka täiskasvanuna. Kuidas noored siis alguse peaksid saama?

Närvi ajab, kuid samas mingil määral mõistan ka. Ega üürnikud ei oska ju esimese pilguga õiget hinnangut anda ning kui on valida lapsega pere ja noorpaari vahel, siis on valik ilmselge.

Siiski olen ma nii pettunud. Varem vaatasin pidevalt korteried ja unistasin, kuid seda oli lihtne teha, sest see polnud käega katsutav. Me käisime ju juba vaatamas seda.. Ma ei suuda neid enam vaadata ka. Pärast leian jälle ideaalse ja kiindun sellesse ning lihtsalt muuseas võetakse mu unistuste kodu minult nina eest ära.

Ma ei jõua ju ära oodata, millal enda pesa saaks. Osta sisekujunduseks igasuguseid korvikesi ja vidinaid, nõusid jnejne. Peamiselt ongi nii kiire sellega, sest me tahame omaette olla+ närvi ajab, et ühed asjad on ühes kohas ja teised teises. Muidugi ei meeldi mulle ka Ronni perel jalus olla. Oma kodu on siiski oma kodu. Huvitav millal me lõpuks selle rõõmu osaliseks saame..