JONNI

Lugesin vanu postitusi ning ma ei mõista, kuidas mul aasta tagasi nii palju lugejaid oli. Nüüd tuleb neid ja isegi praeguseid postitusi lugedes tahtmine silmad peast kiskuda.

Ma tean kuidas vältida stiilivigu ning kuigi see siin blogis küll ei peegeldu, on mu eesti keel siiski 5 (mu õpetaja oleks ilmselt väga pettunud, kui ta juhtuks kunagi mu blogi nägema). Ilmselt ongi asi tuhinas. Kui juba kirjutama hakkan, siis mõte jookseb kiiremini kui näpud ja sealt tulevad ka vead. Lisaks ma postitan asjad kiiresti üles, sest tean, et lugejad tahavad juba midagi saada ja lõpuks jäävadki vead parandamata. 

Tegelikult ei ole selle postituse peateema enesekriitika, vaid ma tahtsin natuke arutleda.

Ma olen siin blogis miljon korda rääkinud, kui hea mees mul on ja kui keegi teab mind isiklikult, siis nad on ka seda lõpmatuseni kuulnud- mul on tõesti hea mees! Mis sest, et ta unustab meie tähtpäevi, sest ausalt öeldes unustan mina samuti. Kes peale aastat ikka neid kuid nii täpselt loeb? Muidugi oleks võinud meil meeles olla meie pooleteist aasta täitumine, kuid noh.. Vähemalt jääb äkki nüüd meie 20 kuu täitumine meelde? Loodame, et teist aastapäeva maha ei maga..

Jälle eksisin ma oma jutu sisse ega mäleta, kuhu ma sellega jõuda tahtsin(????) 

Igatahes.. Eriti jäi kõikide postituste peal silma see, et meie suhte algusest alates on olnud pilk tulevikku. Tean ka, et nii-nii paljud arvasid, et see suhe ei kesta rohkem kui paar kuud ning lisaks aasta tagasi oli kõikide arust korterite vaatamine ja kokkukolimis ideed väga lollid, aga näete nüüd- sellest on aasta möödas ja me endiselt oleme koos ja me endiselt soovime ühist pesa leida. Kui te arvate, et see jutt tuleb ainult minu poolt, siis eksite. Rängalt. Ma tean küll mis tuuled Ronni peas puhuvad ning päris ausalt ruttab ta tulevikuga rohkem kui mina, v.a. lapsesaamise koha pealt.

Ma vist tahtsin välja jõuda selleni, et mind ajab natuke tigedaks, kuidas vanus mängib nii palju rolli. Kui inimesed on noored, siis neid ei võeta tõsiselt. Pean hetkel silmas just suhteid. Kui ei  ole nähtud vähemalt 25 kevadet, siis on üldse mõttetu täiskasvanust rääkida. Kui inimene on kahekümnendates ja on oma kaaslasega koos olnud vaid pool aastat, siis on ju täiesti normaalne kihluda, abielluda ning pere luua (üldiselt küll mitte selles järjekorras)- kõik rõõmustavad selle üle. AGA kui tegemist on noortega, siis nad võivad isegi 3-4 aastat koos olla, kuid siiski "nad on liiga noored, et teada, mida elult tahta". 

Võib-olla jääb teile nüüd vale mulje- ei, me ei hakka veel Ronniga abielluma. Kuid see teema lihtsalt ärritab mind veidi. Jah, muidugi on kõigeks on veel  vara ja me oleme noored, aga see ei tähenda, et me ei teeks vahet, mis on hea ja mis halb.  Kui sa oled juba noorelt leidnud kellegi, kellega tahaksidki altari ette minna, siis miks mitte? Võib-olla mõned inimesed tahaksid abielluda armastuse pärast, mitte seetõttu, et "laps(ed) on juba olemas, võiks siis asja ametlikuks teha".
Lisaks kui tõesti kõik täiesti pekki läheb ja lahutus on kiire tulema, siis:

Tegelikult ei jõudnud ma ikkagi enda postituse mõtteni, sest see lipsas peale esimest lõiku mu mõtetest ja ma olen siin lihtsalt pläranud. Vähemalt saan ma rääkida oma suhte tulevikust, sest see tõepoolest eksisteerib. Kes teab, äkki seilame meiegi mõne aasta pärast abieluväravatesse?