Vabandust, et ma pole jõudnud/viitsinud üldse kirjutada. Pole väga midagi erakordset juhtunud, et sellest rääkida ning kaua te ikka jõuate lugeda, kui õnnelikud me Ronniga oleme ja kuidas me enamus ajast üksteise kaisus lebotame ja sarju vaatame. Üldiselt olengi tegelenud kooli, trenni, kirbukaga ning Ronniga.
Nüüd hakkavad asjad juba vaikselt looma. Tuletan teile uuesti meelde, et tulge kindlasti kõik 7. detsembril Noorteka Jõulukirbule! Ma ise müün ka seal enda asju, ehk kui teil pole soovi ise müüa, siis tulge kindlasti ostma ning mõnusat jõulumeeleolu nautima!
Nädalavahetusel oli Ronni juures väike pralle ning Pelmi juubel. Väga mõnus oli kõik. Pelmi juures lobisesin Helina sõpradega, kes tekitasid veel suuremat igatsust.
Täna käisin töövarjupäeval, millest saad lähemalt lugeda eelmisest postitusest. Väga lahe kogemus!
Saan täna Ronni kaisus magada, sest homme lähme me noortekaga väiksele tripile, mis tundub ka väga lahedana ning millest üritan ma ka mingi postituse teha hiljemalt pühapäevaks.
Midagi rohkem polegi vist toimunud. Ilmselt üks põhjus miks ma nii vähe blogin on ka see, et mul pole pilte ja tuim tekst on minu arust igav, aga ma üritan end parandada.

Töövari

Ma käisin täna psühhiaatriakliinikus töövarjupäeval. Ma olen alati arvanud, et hullumajad on vanad nõukaaegsed ehitised, millel on imelik lõhn ning jubedad trellid akente ees. Ilmselt see ettekujutus pärines ka Tšehhovi novellist "Palat nr 6". Täna sain ma teada, et see on palju hubasem koht, kui nii mõnigi haigla.
Kui ma mõtlesin oma vanaema tööle, siis ma ei osanud kunagi midagi ette kujutada. Teadsin, et ta on valves ja muud midagi. Ta töötab 5. osakonnas, ehk vastuvõtus ning ühtlasi ka kõige hullemas osakonnas. Nemad saadavad enda juurest patsiente edasi teistesse osakondadesse, kui nad on nende jaoks sobilikud ning kui nende tervis lubab üleviimist.
Mulle tundus see töö päris mõnus. Vähemalt vanaema oma. Ta on vist valveõde. Ehk ta saab kogu info, mis igas osakonnas toimub. Kus kui palju ruumi on, et 5.osakonnast inimesi üleviia. Ta tegelebki sellega ning lisaks kui tuleb uus inimene, siis ta aitab doktoril ta ülevaadata ning dokumente vormistada. Kogu aeg oli huvitav, iga päev toimub midagi uut. Ma arvan, et mulle meeldiks isegi taoline töö. Veel rohkem meeldiks mulle uurida ja välja selgitada, mis nende peas toimub, et nad sellised on. Mulle meeldiks neid inimesi aidata. Näha nende arengut. Ehk jah, kui ma läheksin sellisesse kohta tööle, siis ainult psühhiaatrina, mitte õena. Kuna haiged on ikka päris hirmutavad minu jaoks ning ma ei tahaks nende eest hoolitseda sel viisil, et ma peaksin aitama neil pesta, kusta jne.
Nagu ma juba ütlesin, siis ma käisin ka meeste ja naiste osakonna palatites. Palatid seal on sellisel näol, et kui astuda lukustatud uksest sisse, oled sa suures ruumis, kus nad saavad telekat vaadata, süüa ja omavahel suhelda. Selles toas on ukse juures ka suur tahvel, kus on kirjas kuupäev, et neil oleks vähemalt mingisugune ajataju. Selle toa seina ääres istuvad koos haigetega ka turvamehed, kes neil silma peal hoiavad. -Juhul kui haige läheb agressiivseks ja ründab kedagi/midagi, siis kergemal korral tehakse rahustav süst, raskemal korral viiakse nad ohjeldus tuppa, ehk nad on voodites, kus pannakse nende käed kinni, et nad ei saaks kellelegi rohkem liiga teha.  Ohjeldus toas on ka väga range valve peal. Vägivalla juhtumite puhul tuleb kohe ära täita protokoll. Üleüldse on seal väga täpne dokumentatsioon. -Sealt edasi viib uks veel ühte suurde avarasse tuppa, kus on u 4 (võib-olla oli rohkem) palatit. Palatid pole mitte ustega, vaid kardinatega. Üldiselt on kardinad avatud, kuid privaatsuse mõttes on neil võimalus need sulgeda. Igas palatis olid ilusad seinamaalid. Akentel olid küll trellid ees, kuid need sulandusid aknamaalingutega ilusti, teisisõnu ei hakanud need trellid silma.
Kõik patsiendid nägid välja nagu oleksid nad õudukatest välja hüpanud. Ma ei julgenud isegi silmsidet luua. Üks nendest tuli seisis minu ette, kui üks õde mulle nö ekskursiooni tegi, vaatas mulle silma ja valas endale oma topsist vett pähe. Õde küsis, et mis sa teed, mees vastas, et peseb end. Nojah..
Oli soov minna ka oma onu juurde, kes töötab noorteosakonnas, kuid kahjuks sinna ei lastud. See eest tuli Marvis mind vanaema juurde lõbustama veidikeseks.
Ma nägin küll veel asju, millest ma siin rääkima ei hakka, aga see oli väga-väga huvitav kogemus ning andis mulle ka ettekujutuse, millega psühhiaater tegeleb ning kuidas nendes asutustes asjad käivad.

NOORTEKA JÕULUKIRP!

Ma leian, et see on päris hea koht, kus reklaami teha. Ehk me korraldame üht üritustesarja, mille avapauguks on Noorteka Jõulukirp. Nimelt on see kirbuturg, kus inimesed saavad oma asju üleliigseid asju müüa. AGA kuna see on heategevuslik üritus, siis kohamaks läheb heategevuseks. Veel on meil avatud ka kohvik, mille tulu läheb samamoodi heategevuseks ning on eraldi olemas ka annetuskast inimestele, kes tahavad omalt poolt suuremat panust anda. Lisaks on meil seal ka live-muusika ja tõotab tulla väga lahe üritus. Kuna see üritus on Jõulukirp, siis toetame me sellega projekti "Aita katta jõululaud". Noortekas on seda projekti ka varem toetanud. Eelmine aasta käisime seda poodides reklaamimas ja uskuge või mitte, aga isegi Keilas on juba nii palju häid ja armsaid inimesi, kes rõõmsasti aitavad vaesemaid.
EHK TULGE KINDLASTI KOHALE JA ANDKE OMA PANUS!
Kui on soov ise asju müüa, siis regage end kiiresti ära, kuna kohti pole enam palju jäänud!!
 ( www.keilanoortekeskus.ee/kirp )

I love my bitch

jällegi on käes aeg, mil ma veedan oma päevad otsides ja kujundades oma ideaalset tätoveeringut. ma tean juba peaaegu 2 aastat, mis kirja ma teen ning hiljuti mõtlesin ka koha välja, kuid nüüd tuleb taaskord kõikides tätoveeringute piltides tuhnida ja inspiratsiooni leida. tuleb leida õige font ning veenduda, kas koht, kuhu see teha on ikka parim koht. hetkel olen tupikus. mul on kaks kohta, mille vahel valida ning miljon fonti, mille seast tuleb see õige leida. mulle meeldib font, mis mul paremal käel juba on, kuid selle
algvorm oli täiesti teine ning big mora kujundas seda ümber. 

mulle haigelt meeldib see koht,
kuid ma ei tea milline font või kui suur kiri või milline kujundus on selle jaoks parim.
ilmselt peaks see olema vasaku jala välimisel küljel.

see koht on mulle alati meeldinud, sellest rohkem meeldib rangluu all,
kuid nii avalikku kohta ma nii noorelt kindlast seda ei tee. 

kolmapäeval saime me oma musi kätte. nagu ikka on kohustuslikud kiirendused teistega tehtud. +oleme selle nädala jooksul nii palju erinevaid inimesi näinud, mis on isegi hea vaheldus, kuid kodus üksteise kaisus filme ja sarju vaadata ning end paksuks süüa on siiski parem. 

just mõtlesime, kuidas tegelikult kõik võimalused avanevad alles nüüd. varem kui tahtsime kuskile minna, tuli alati teistele loota ning see sõi närve ning vedas alatihti alt. kõige parem on muidugi see, et õhtuti ei pea enam ronn mind jalgratta lenksul koju viima või talvel -25 kraadiga jalutama hakkama. 

nüüd tuleb käppelt veel kool lõpetada ning tartusse kolida.

TEADE!

Ma panen blogi alates pühapäevast kinniseks. Jagage mulle oma emailid, kui teil on soov seda edasi lugeda. ;)