Mul on viimasel ajal väga imelikud ja muutlikud meeleolud. 

Ma olen nüüd päris palju pakkinud ja kui hetkel on köök juba täiesti kastides, hakkab olevik mulle kohale jõudma. Nii kurb on koju minna..Samas ei ole ka. Meile endale on rahaliselt kasulikum ja me saame lõppude lõpuks reisimisega alustada. Ma olen oma 19 aasta jooksul käinud ühe korra Jurmalas ja see oli u 10 aastat tagasi. Kahel Rootsi kruiisil olen ka käinud ehk kokku olen veetnud mõned tunnid Stockholmis. Muud midagi. Asi on paranemas, sest meid ootab üsna pea päikseline Ibiza! Kui ma lendamisega sõbraks saan, siis järgneb Ibizale palju teisigi sihtkohti.

Korterist endast ei ole samuti kurb lahkuda, pigem kergendus. Kurb on aga seetõttu, et me oleme juba nii harjunud kahekesi olema. Nüüd on valida, kas lähme majja, kus oleks koos meiega 8 inimest, kellest 3 on väiksed põngerjad või majja, kus on meiega koos 4-5 inimest ja ainult üks on väike põngerjas. Kuid selge on see, et hakkab jälle ühest kohast teise jooksmine. 

Veel kurvem on see, et kuigi vanemad ootavad meid tagasi (nemad üldse käisid meile peale selle jutuga, et meil pole mõtet raha raisata) on tunne, et ikka lähme koju ainult külalistena, mitte pereliikmetena. Kumbki meist ei saa oma tuba tagasi. Juba ainuüksi see teeb mind nii kurvaks. Minu tuba on minu oma olnud üle 10 aasta. Nüüd kõrvaltuppa kolida on nii.. veider(?). Vähemalt kõrvaltuba pole väga palju väiksem minu omast. Ronni juures peame tema väikse venna tuppa kolima, sest Ronni toast sai ta venna tuba/ema kodune käsitöösalong. See tuba, kuhu me läheme on nii tilluke. Sinna mahub meie voodi ja telekas. Natuke saame liikuda ka vist..

Kuid jah.. kolime juba teisipäeval ning võtmed anname üle pühapäeval. Esimene läheb ikka aia taha, järgmine kord oleme korteri valikuga veidi targemad. Teile kõigile: õppige meie veast ja ärge kunagi võtke elektriküttega korterit! Te maksate end lolliks.. Lisaks on sellel ka teisi tagajärgi.

Kolimine on tüütu!!

Sünnipäev

Ma olen ikka üks väga õnnelik inimene!

Mu sünnipäev algas praktiliselt juba sõbrapäeval, ehk mu väikse õe sünnipäeval, kes sai juba 7(!!).. Aeg lendab. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma tulin ujumistrennist ja issi oli saatnud mulle sõnumi: "Me lähme haiglasse. Küta ahju." Veel paremini mäletan, kuidas ma tahtsin terva riietusruumis kisada ja karjuda õnnest, aga pidin seda tagasi hoidma. Ja what.. sellest on juba 7 aastat möödas!

Peale Grete sünnipäevahommikut tulin tagasi koju. Pidin küll pakkima hakkama ja koristama, kuid magasin hoopis ja läksin õhtul tagasi Keilasse, sest nii Gretsi kui ka minu sünnipäeva puhul tulid meile külalised. Ronn tuli töölt otse sinna ning mingi hetk läksime järgmisele peole/istumisele. Koju jõudsime alles peale südaööd, seega jäime valentinipäeva tähistamisega veidi hiljaks, kuid siiski oli väga mõnus päev/öö.

 Me ei olegi tegelikult kunagi väga valentinipäeva tähistanud, sest meie peres on see pigem Grete sünnipäev. Nii palju oleme üldiselt teinud, et kingime Ronniga üksteisele kommi või lilli. Seekord kinkisin ma talle käsitöö õllenauti (mis oli ikka kohutavalt rõve, kuid see selleks) ja õllesnäksi.

Mina sain natuke liiga palju šokolaadi ja kaelakee.

Pühapäeval pakkisin ja nautisin ilma. Esmaspäeval käisin koolis ja kuna Ronnil oli öövahetus, siis tulid õhtul Helina ja Kätlin mulle külla ja vaatasime The Theory of Everything'i.

Jõudis kätte teisipäev!

Meie peres on traditsiooniks hommikul sünnipäevalast äratada laulu, kinkide ja koogiga, ehk meie peres on sünnipäevahommikul kõige suurem rõhk. Kuna mina hetkel kodus ei ela, siis pidi Ronn selle järgi talitama.

Ma ei suutnud silmigi veel lahti hoida, kui ma selle pildi tegin. 

Tere hommikust unimütsist piripiiga!

Jah, ma nutsin õnnest. Ma olin juba koogi üle õnnelik+ ma sain ka uue sõrmuse.

 Kui Ibiza uudis tuli, olin ma veel eriti šokis. Tegelikult ei jõua see mulle siiani kohale.

Koolis kallistati mind nii palju, et mu juuksed olid enneolematul moel elektrit täis. Mu armas Hugo pere õnnitles mind nii päriselt, kui ka läbi uudiste. MUAH!

Peale kooli tegime Ronniga väikse power napi ja siis läksime lasteaeda, et kolm põngerjat koju viia. Ausalt öeldes lootsin ma, et lapsed toovad mulle sünnipäeva tunde tagasi, sest üldiselt kui mina neile järgi lähen, jooksevad nad mind kallistama ja on üldse väga rõõmsad. Eile olid nad kõik niii tuimad. Üldiselt on lapsed ka need, kes loevad, mitu päeva kellegi sünnipäevani on jäänud ja kuigi nad hommikul laulsid mulle läbi telefoni, lootsin ma ikka, et nad tulevad jooksevad mind kallistama ja mulle õnnitlema, aga ei. Grete ütles, et tal oli päeval nii palju tegemist, et ega tema enam ei mäletanud, et mul sünnipäev on. Lisaks oli Laura ainuke, kes mulle kaardi joonistas.. Nojah.

Igatahes sain ka kodus küünlaid puhuda.

Jaaa hakkasime Tallinnasse sõitma. Jõudsime poole seitsme ajal Saku Suurhalli. 

Kohe järjekorda minnes tuli keegi mind seljatagant kallistama ja õnne soovima- Ainar ja Annabel. Olime terve kontserdi aja nendega. 

Soojendus esineja meenutas mulle väga Ben Howardit ja seega mulle meeldis. Enne Sheerani tulekut lauldi talle sünnipäeva laulu, kuid sama hästi laulsid nad seda mulle. :D Potato, patato.

Ed oli suurepärane. Peaaegu kõik laulud, mida ma ootasin tulid ära. Runaway oleks ka võinud olla ja mõni laul veel, kuid ma jäin väga rahule.

Inimesed mulle küll sellises koguses ei meeldi ja eriti ajasid närvi meie taga olevad soomlased, kes lihtsalt aelesid seljas ja laulsid nii mööda kui võimalik. No see oli nii mööda, et ma ei julgenud ise enam laulda, sest meie ees olevad inimesed vaatasid ka imeliku näoga taha ja ma kartsin, et nad arvavad, et mina laulan nii. :D Selg ja jalad väsisid ka ära, aga see oli seda väärt. 

Kokkuvõttes oli mul suurepärane sünnipäev! 

Ainult et..

Sünnipäeva puhul võib sellest mööda vaadata?

Palju õnne mulle!
30. märts lähme Ibizale!

Mul on nii hea tuju! Eile oli nii hea päev ja täna on nii ilus päike ja mul on ülehomme sünnipäev!! WUHU!

Tegelikult on mul nii suvine tuju, sest pakkimine tekitab minus alati suve tunde ning lisaks saadavad mind nii mõnusad ja armsad suve laulud!

14.02:

Termin road rage on minuni jõudnud ikka väga-väga selgelt. Päris ilusti on näha, et vanemast põlvkonnast on vähemalt pooled endale load ostnud. Kes kurat näitab suunatuld ringteele sõites????!?!?!??!(ei räägi parempöörde sooritamisest)  Jah, mul oli just äärepealt avarii. Ma tahaks lihtsalt sellele inimesele lõuga anda. 

Kõige pealt ütlen, et täna on Keilas teed üpris libedad. Jobusid autojuhte jagub ka. See ei ole kusjuures esimene kord, kui ma ringteel olles tahaksin kõigi näod läbi sõimata. Inimestel on nii pohhui suunatulest. Neil pole õrna aimugi vist mille jaoks on see vajalik.

On nelja sorti inimesi: 

1.  näitavad ringteel korrektselt suunda 
2.  ei näita üldse suunda 
3.  näitavad ringteele sõites suunda(ei mõtle parempöörde oma, vaid nad reaalselt näitavad, et nad lähevad nüüd ringteele)                              
4. näitavad täiesti valesti ja tekitavad eriti ohtlikke olukordi k.a need, kes  mõtlevad vahepeal ümber

Keilasse sõites on Selveri juures 70-alaga maanteel üks ringtee.  Seal olen ma õppinud juba kohe alguses, et suunatulesid ei saa usaldada ning lähen alati alles siis, kui kellelgi pole mulle võimalust ette sõita ning mind avariis süüdi jätta (mina olen ju see, kes pidi teed andma ning kuidagi ei saa ma tõestada, et teine juht näitas eksitavalt suunatuld).

Igatahes, tagasi tänase juurde. Ma tahtsin sõita politsei maja eest ringteele ning olin valmis teed andma ringteel olevale autole, kuid kui ta näitas suunaga, et ta nüüd pöörab ise keska poole, oli minul võimalus ringteele minna. Üldiselt ma ei usalda teisi autojuhte ega hakka sõitma enne kui nad on tõesti ära pööranud, kuid seekord ma isegi ei kahelnud selles, et ta ära pöörab.  Muidugi see kuradi * seda ei teinud ja sõitis mulle ette.

 Libeda tee tõttu oli mul raskusi pidurdamisega. Lisaks oli mul ka auto taga, kes sõitis napilt minule otsa, sest ilmselt nägi ka tema teise auto märguannet pöördeks ning rohkem kedagi ringteel polnud. See kuradi * nägi, et ta eksitas, võttis suuna korraks välja ja siis pani jälle sisse, nagu ta oleks kogu aeg tahtnud raudtee suunas väljasõitu teha. :) Muidugi kohe mul ei tulnud meelde, et see olukord oli küll signaali väärt.

Signaalitajate rääkides.. No täiesti pekkis kuidas neile meeldib iga väikse asja pärast tuututada. Kui ma alles load sain ning harjusin alles Ronni autoga, vahemaadega ja sellega, kui kiirelt ma kohalt ära saan, juhtus mulle kohe üks selline tropp minu taha sõitma. Võiks muidugi mainida seda, et oli öö ja liiklust põhimõtteliselt ei olnud. Ma ei tea kui paljud ja kui hästi Keilat teavad, aga ma seletan ikka. Ma hakkasin Keilasse sissesõidul peale silda vasakpööret tegema. Seal on hästi lai ja avatud ala. Auto tuli vastu ja kuna ma ei tajunud sel hetkel veel hästi, kui kaugel auto võib olla, et ma jõuaksin pöörde teha, jäin seisma. Muidugi selle hetkega jõudis kuskilt x kohast mulle auto taha tulla ja kukkus signaalitama, sest tema arust oli minu ja teise auto vahemaa väga suur ning ta ei mõistnud, miks ma pööret ei sooritanud.  Ta nägi, et tulev auto oli kaugel ja ta nägi, et mina ei lähe kuskile. Selle asemel, et minule signaali lasta ja pärast mul perses sõita (ma sõitsin ilusti 50-ga), oleks ta saanud väga ilusti minu tagant selle pöörde ära teha ning seega minust mööda sõita. Tõesti jäin toppama ja tõesti oleksin ma jõudnud vähemal 4 korda vasakpööret teha, sest see auto oli tõesti kaugel, aga noh.. Sellepärast ma oma teisel päeval olingi nõus kainekas olema, et väikeses liikluses harjuda ära oma autoga ja ilma juhendajata sõitmisega. 

Muidugi pole see just esimene ja viimane kord. Mõni on nii närvihaige, et kui sa pöörde tegemisel enda elu ohtu ei sea, saad sa signaali. Ma olen lapsi lasteaiast koju sõidutanud ning kuna kolme väikse lapse heaolu on minu jaoks olulisem, kui närvihaigetele meeldimine, olen ma ka signaali saanud. Muidu ju ei oleks midagi, aga nad nagu eeldavad, et sa sõidadki teisele autole ette. Minule on samuti sitaks ette sõidetud ja noh.. hea tunne see ei ole. See seik lastega leidiski aset nii, et oli just lumetorm olnud ning ega teehooldust ei olnud keegi teinud ja kõik ristmikud olid lisaks libedusele ka täiesti lahtise lumega kaetud. Minu kerge auto mitte nii head talverehvid käivad lahtise lumega lihtsalt all ringi ning ma ei saa nii kiirelt kohalt ära, et ma saaks üldse mõelda sellele, et ma sõidan kellelegi ette, eriti, kui mul on kolm väikest last tagaistmel.