all i want for christmas is you

Reedel sain peale kooli Kätliniga kokku, ostsime asjad ja läksime tema juurde piparkooke tegema. Vahepeal sain Ronniga kokku. Marit jõudis ka piparkookide kaunistamise ajaks kohale. Kui piparkoogid valmad olid, siis tuli Tarmo järgi, võtsime Marita peale ja läksime Rokipeole. Tänu Ronnile saime head kohad ka. Peale pidu läksime Kersallu Hansu juurde peole. Tulime 1 ajal tagasi Keilasse, sest seal oli nii külm ja mõttetu. Vaatasin kodus sarju ja panin kirbuka asju kokku. Kell 4 tuli Ronn mulle järgi ja läksime tema juurde.
Laupäeval oli Jõulukirp. Minu arust oli väga lahe üritus. Lahedad inimesed ja üleüldse mõnus õhkkond. Riietest väga lahti ei saanud, mõnest üksikust kampsunist, aga ehted läksid hästi. Heidi oli kõige parem klient üldse. Müüsin oma ilusad sõrmused maha, päris palju kõrvarõngaid ka ning paar kotti ka. Muidugi ostsin ma asju juurde ka, aga ma jäin ikkagi plussi.

pilt tehti siis, kui enamus ehetest oli juba müüdud

Kogusime enda küpsetiste ja kohamaksudega kokku 67 eurot, mis läheb kõik ilusti heategevus projekti "Aita katta jõululaud", mis toetab peresid, kellel endal pole ressursse, et jõuludel kõht täis saada. 67 eurot ei tundu võib-olla eriti suur summa, kuid selle eest saab ikka väga suure koguse toitu nendele peredele jagada. Lisaks me hakkame järgmisel nädalal ka poodides taaskord flaiereid jagama ja inimestele seda projekti tutvustama. Eelmisel aastal kogusime tänu sellele vähemalt 5 kastitäit toitu päevas.
Õhtul oli Kati sünnipäev. Tequila oli sõber jälle. Kui välja jätta fakt, et mul seal stalker oli, oli see isegi mõnus õhtu.
Täna olid võistlused. Nagu ma arvasingi, ei pannud Jüri mind mängu. Kaotasime ikkagi, ehk kui Jüri arvas, et minu mängust välja võtmine toob meile imepärase võidu, siis ta eksis ja sai äkki aru ka, et põhjus, miks me kogu aeg kaotame, ei ole kohe kindlasti mina.
Igatahes, mul oli väga tegus nädalavahetus. Nüüd on üks nädal tavalist kooli veel, nädal peale seda on viimane koolinädal ning saab lebolt võtta ning HELINA TULEB KOJUUU! Lisaks avastasin ma, et jõulud on nii fcking lähedal. Mul pole õrna aimugi, mis ma üldse jõuludeks tahan ning veel vähem on mul aimu, mida teistele kinkida. Ilmselt ei tahagi ma peale vanaema tehtud sokkide midagi. Võib-olla kindaid ka...(?)

Vabandust, et ma pole jõudnud/viitsinud üldse kirjutada. Pole väga midagi erakordset juhtunud, et sellest rääkida ning kaua te ikka jõuate lugeda, kui õnnelikud me Ronniga oleme ja kuidas me enamus ajast üksteise kaisus lebotame ja sarju vaatame. Üldiselt olengi tegelenud kooli, trenni, kirbukaga ning Ronniga.
Nüüd hakkavad asjad juba vaikselt looma. Tuletan teile uuesti meelde, et tulge kindlasti kõik 7. detsembril Noorteka Jõulukirbule! Ma ise müün ka seal enda asju, ehk kui teil pole soovi ise müüa, siis tulge kindlasti ostma ning mõnusat jõulumeeleolu nautima!
Nädalavahetusel oli Ronni juures väike pralle ning Pelmi juubel. Väga mõnus oli kõik. Pelmi juures lobisesin Helina sõpradega, kes tekitasid veel suuremat igatsust.
Täna käisin töövarjupäeval, millest saad lähemalt lugeda eelmisest postitusest. Väga lahe kogemus!
Saan täna Ronni kaisus magada, sest homme lähme me noortekaga väiksele tripile, mis tundub ka väga lahedana ning millest üritan ma ka mingi postituse teha hiljemalt pühapäevaks.
Midagi rohkem polegi vist toimunud. Ilmselt üks põhjus miks ma nii vähe blogin on ka see, et mul pole pilte ja tuim tekst on minu arust igav, aga ma üritan end parandada.

Töövari

Ma käisin täna psühhiaatriakliinikus töövarjupäeval. Ma olen alati arvanud, et hullumajad on vanad nõukaaegsed ehitised, millel on imelik lõhn ning jubedad trellid akente ees. Ilmselt see ettekujutus pärines ka Tšehhovi novellist "Palat nr 6". Täna sain ma teada, et see on palju hubasem koht, kui nii mõnigi haigla.
Kui ma mõtlesin oma vanaema tööle, siis ma ei osanud kunagi midagi ette kujutada. Teadsin, et ta on valves ja muud midagi. Ta töötab 5. osakonnas, ehk vastuvõtus ning ühtlasi ka kõige hullemas osakonnas. Nemad saadavad enda juurest patsiente edasi teistesse osakondadesse, kui nad on nende jaoks sobilikud ning kui nende tervis lubab üleviimist.
Mulle tundus see töö päris mõnus. Vähemalt vanaema oma. Ta on vist valveõde. Ehk ta saab kogu info, mis igas osakonnas toimub. Kus kui palju ruumi on, et 5.osakonnast inimesi üleviia. Ta tegelebki sellega ning lisaks kui tuleb uus inimene, siis ta aitab doktoril ta ülevaadata ning dokumente vormistada. Kogu aeg oli huvitav, iga päev toimub midagi uut. Ma arvan, et mulle meeldiks isegi taoline töö. Veel rohkem meeldiks mulle uurida ja välja selgitada, mis nende peas toimub, et nad sellised on. Mulle meeldiks neid inimesi aidata. Näha nende arengut. Ehk jah, kui ma läheksin sellisesse kohta tööle, siis ainult psühhiaatrina, mitte õena. Kuna haiged on ikka päris hirmutavad minu jaoks ning ma ei tahaks nende eest hoolitseda sel viisil, et ma peaksin aitama neil pesta, kusta jne.
Nagu ma juba ütlesin, siis ma käisin ka meeste ja naiste osakonna palatites. Palatid seal on sellisel näol, et kui astuda lukustatud uksest sisse, oled sa suures ruumis, kus nad saavad telekat vaadata, süüa ja omavahel suhelda. Selles toas on ukse juures ka suur tahvel, kus on kirjas kuupäev, et neil oleks vähemalt mingisugune ajataju. Selle toa seina ääres istuvad koos haigetega ka turvamehed, kes neil silma peal hoiavad. -Juhul kui haige läheb agressiivseks ja ründab kedagi/midagi, siis kergemal korral tehakse rahustav süst, raskemal korral viiakse nad ohjeldus tuppa, ehk nad on voodites, kus pannakse nende käed kinni, et nad ei saaks kellelegi rohkem liiga teha.  Ohjeldus toas on ka väga range valve peal. Vägivalla juhtumite puhul tuleb kohe ära täita protokoll. Üleüldse on seal väga täpne dokumentatsioon. -Sealt edasi viib uks veel ühte suurde avarasse tuppa, kus on u 4 (võib-olla oli rohkem) palatit. Palatid pole mitte ustega, vaid kardinatega. Üldiselt on kardinad avatud, kuid privaatsuse mõttes on neil võimalus need sulgeda. Igas palatis olid ilusad seinamaalid. Akentel olid küll trellid ees, kuid need sulandusid aknamaalingutega ilusti, teisisõnu ei hakanud need trellid silma.
Kõik patsiendid nägid välja nagu oleksid nad õudukatest välja hüpanud. Ma ei julgenud isegi silmsidet luua. Üks nendest tuli seisis minu ette, kui üks õde mulle nö ekskursiooni tegi, vaatas mulle silma ja valas endale oma topsist vett pähe. Õde küsis, et mis sa teed, mees vastas, et peseb end. Nojah..
Oli soov minna ka oma onu juurde, kes töötab noorteosakonnas, kuid kahjuks sinna ei lastud. See eest tuli Marvis mind vanaema juurde lõbustama veidikeseks.
Ma nägin küll veel asju, millest ma siin rääkima ei hakka, aga see oli väga-väga huvitav kogemus ning andis mulle ka ettekujutuse, millega psühhiaater tegeleb ning kuidas nendes asutustes asjad käivad.

NOORTEKA JÕULUKIRP!

Ma leian, et see on päris hea koht, kus reklaami teha. Ehk me korraldame üht üritustesarja, mille avapauguks on Noorteka Jõulukirp. Nimelt on see kirbuturg, kus inimesed saavad oma asju üleliigseid asju müüa. AGA kuna see on heategevuslik üritus, siis kohamaks läheb heategevuseks. Veel on meil avatud ka kohvik, mille tulu läheb samamoodi heategevuseks ning on eraldi olemas ka annetuskast inimestele, kes tahavad omalt poolt suuremat panust anda. Lisaks on meil seal ka live-muusika ja tõotab tulla väga lahe üritus. Kuna see üritus on Jõulukirp, siis toetame me sellega projekti "Aita katta jõululaud". Noortekas on seda projekti ka varem toetanud. Eelmine aasta käisime seda poodides reklaamimas ja uskuge või mitte, aga isegi Keilas on juba nii palju häid ja armsaid inimesi, kes rõõmsasti aitavad vaesemaid.
EHK TULGE KINDLASTI KOHALE JA ANDKE OMA PANUS!
Kui on soov ise asju müüa, siis regage end kiiresti ära, kuna kohti pole enam palju jäänud!!
 ( www.keilanoortekeskus.ee/kirp )

I love my bitch

jällegi on käes aeg, mil ma veedan oma päevad otsides ja kujundades oma ideaalset tätoveeringut. ma tean juba peaaegu 2 aastat, mis kirja ma teen ning hiljuti mõtlesin ka koha välja, kuid nüüd tuleb taaskord kõikides tätoveeringute piltides tuhnida ja inspiratsiooni leida. tuleb leida õige font ning veenduda, kas koht, kuhu see teha on ikka parim koht. hetkel olen tupikus. mul on kaks kohta, mille vahel valida ning miljon fonti, mille seast tuleb see õige leida. mulle meeldib font, mis mul paremal käel juba on, kuid selle
algvorm oli täiesti teine ning big mora kujundas seda ümber. 

mulle haigelt meeldib see koht,
kuid ma ei tea milline font või kui suur kiri või milline kujundus on selle jaoks parim.
ilmselt peaks see olema vasaku jala välimisel küljel.

see koht on mulle alati meeldinud, sellest rohkem meeldib rangluu all,
kuid nii avalikku kohta ma nii noorelt kindlast seda ei tee. 

kolmapäeval saime me oma musi kätte. nagu ikka on kohustuslikud kiirendused teistega tehtud. +oleme selle nädala jooksul nii palju erinevaid inimesi näinud, mis on isegi hea vaheldus, kuid kodus üksteise kaisus filme ja sarju vaadata ning end paksuks süüa on siiski parem. 

just mõtlesime, kuidas tegelikult kõik võimalused avanevad alles nüüd. varem kui tahtsime kuskile minna, tuli alati teistele loota ning see sõi närve ning vedas alatihti alt. kõige parem on muidugi see, et õhtuti ei pea enam ronn mind jalgratta lenksul koju viima või talvel -25 kraadiga jalutama hakkama. 

nüüd tuleb käppelt veel kool lõpetada ning tartusse kolida.

TEADE!

Ma panen blogi alates pühapäevast kinniseks. Jagage mulle oma emailid, kui teil on soov seda edasi lugeda. ;)

16

taheti teada saada, mis on minu arvamus keila koolist.
ma arvan, et kõik reageerivad üle. jah, avalikustati kiri, milles oli uste lukustamise jutt. kuid seal oli selgelt kirjas, et asi on täpsustamisel. ma olen kõige suurem hilineja ja ma leian, et tegelikult on isegi hea, et nad üritavad mingit korda seal luua.  hoolimata sellest, et ma elan kooli lähedal, jään ma alatihti kooli hiljaks, sest ma lihtsalt ei viitsi kodust liikuma hakata. see, et hilinedes toimub mingi jama seal ukse juures, annab just motivatsiooni juurde, et ma õigel ajal liiguksin ega hilineks.
ma isegi arvan, et uste lukustamine tuleb mõnes mõttes kasuks, sest muudmoodi ei saa neid alaealisi suitsetajaid kinni hoida. kuid minu arust peaks siiski 18-aastased välja saama. nemad suudavad seadusesilmis enda eest vastutada, ehk koolil pole õigust neid kinni hoida.
tegelikult on loll rääkida, et ahti korraldab seal sitta, sest ta üritab pubekatest korralikke inimesi vorpida. ma arvan, et enamus inimesi saab aru, et meie kooli pubekatel (mõelge näiteks allika gängile) ei ole mingit kasvatust. kooli eesmärgiks on inimesi ettevalmistada tulevikuks. kui neil kodune kasvatus puudub, siis peaksid nad kasvõi koolis distsipliin tundma. ma saan aru, et paljude arust on lahe õpetajaid sõimata ja nende peal talluda, kuid palun, kasvage suureks. palju lahedam on õpetajatega koos nalja teha ja nendega hästi läbisaada. ilmselt paljud mõistavad seda alles gümnaasiumis olles. võib-olla minu nägemus ei ühti teie omaga, aga mina tahan gümnaasiumit läbida, mitte sellepärast, et siis on mul keskharidus või et ma lihtsalt käin koolis, vaid minu arust on haridus väga oluline, eriti tänapäeva ühiskonnas läbilöömiseks. muidugi meeldib mulle tundides naljatada ja lihtsal moel kursusi läbida, kuid samas ma tahan ka midagi õppida ning mind jubedalt häirib, kui gümnasistid ei tunneta piire. ma mäletan väga hästi, et kui mina väike olin ja vaatasin gümnasiste, nad tundusid nii hästi kasvatatud, viisakate ja tarkade inimestena. nüüd ise gümnaasiumis olles, tundub, et päris nii see vist ikka ei ole. meie kooli juhtkond üritabki gümnaasiumis korda hoida ja ka distsiplineerida juba põhikooli, et neil parem tulevik oleks. kuid kõik vajavad ju musta lammast, keda kõiges süüdistada..

15

vaheaeg sujus hästi. võiks öelda, et isegi kooli viimane nädal oli meie jaoks juba vaheaeg. teisipäevasel päeval saime rahulikult lebotada ja ronn sai siia jääda, kuna me läksime mõlemad kolmandaks tunniks kooli. kolmapäeval käisime kontserdil ja läksime juba varakult linna. neljapäeval jäin ma õhtul ronni juurde, sest hommikul pidin ma võistlustele minema. ronn tegi mulle väga kohutava äratuse, kuid õnneks läks kõik hästi. pärnus oli iseenesest mõnus. sai pliksidega kino tehtud.

peale võistlusi oleme ronniga enamus vaheajast maganud ja lebotanud. puhkamine ongi ju tegelikult vaheaja mõte. teisipäeval saime siimu& dianaga kokku, käisime kinos ja piljardis. mingi päev käisime nortsis ja aitasime seal. reedel sain cäroliga kokku ja lobisesime veits. hiljem jalutas merily mulle vastu ja saime temaga ka lobisetud. õhtul kutsuti meid platsi ka ja lõpetasime õhtu kell kolm. väga nostalgiline päev. 

eile käisime madise peol. korralik party ja insta sõda ja lahedad inimesed. väga tore oli ning täna, nagu
pühapäevale kohane, oleme ronniga minu juures lebotanud. esmakordselt tunnen, kuidas kella keeramine mulle mõjub.

14

inimeste iseloomustamine on minu jaoks alati raske olnud. sellest veel raskem on iseenda iseloomustamine. ma arvan, et ma olen hea inimene, kuid mitte alati. ma olen kombinatsioon õelusest/negatiivsusest ja heasüdamlikkusest. ma vihkan inimesi tohutult, kuid samas ma teeks enda inimeste jaoks kõik, mis minu võimuses. lisaks annetaksin ma ära kogu oma vere ning organid, kui see võimalik oleks. ma armastan inimesi aidata, kuid seda juhul, kui ei ole tegemist õpitud abitusega, vaid inimesel on tõesti abi vaja. kuigi ka neil inimestel on abi vaja, ei pea ma nende vajadusi esmatähtsaks, kuna nad saaksid iseendaga väga hästi hakkama, kui nad ei oleks laisad ja teeksid enda heaolu pärast midagi.

ma olen väga kinnine ning analüütiline inimene. ma lasen vaid vähesed endale ligi. mul on kohutavalt suured usaldusprobleemid ja sealt tulevad mu kahtlused inimeste suhtes ning armukadedus. ülemõtlemine on samuti sealt, kuna ma analüüsin pisiasju, millel puudub tähendus ja sealt panen ma mingi pildi kokku. isegi kui ma tean, et mu kahtlustel pole tõepõhja all, kuid mul on alust, siis ma võin end väga hullult üles kütta ning siis tekib tühjast kohast tüli.

ma olen väga siiras inimene. kui ma näitan su vastu huvi, siis ei ole see kunagi ainult viisakusest. ma olen väga lojaalne oma inimestele. ma ei nori tüli inimestega, kes pole mulle midagi teinud.

ma tean, et esmamulje minust on vähestel positiivne. inimesed arvavad, et ma olen väga sünge ja tohutu bitch.mulle öeldakse väga tihti, et ma olen keeruline. ma tõesti olen ning usun, et iga inimene on omamoodi keeruline. ma usun, et selles on süüdi mingil määral minu nö kaitsemehhanism. ma ei taha enda ellu inimesi, kes mind lollitada üritavad ning ütleme nii, et sinna ei kuulu. kui inimene suudab üle olla esmamuljest, siis võin ma teda nimetada tulevikus oma sõbraks.
mulle ei meeldi inimesed, kelle elus pole mingit kõrgemat eesmärki, kui end lakku täis juua. mõistan, et on vaja pidutseda ning et noorus ongi aeg, mil pead avastama mis on hea ja mis on halb, leidma piirid. kuid sa ei suuda neid piire eristada, kui sa oled iga nv kuskil mäluaugus, paned narkotsi ning kakled.
see pole enam lõbutsemine, vaid elupõletamine.
mulle meeldivad inimesed, kellega saab kohe esimesest hetkest jutule ning saad alati nendega vabalt suhelda. mulle meeldivad inimesed, kellel on hea ellusuhtumine ega süüdista enda vigades teisi. inimesed, kes on olemas, kui neid vaja on ning kõige tähtsam muidugi, et nad on usaldusväärsed.

tegelt olen ma täiega lahe inimene ja te ei pea mind kartma

13

siin on kõik pildid küll segamini, kuid ma olen liiga väsinud, et leida 1000 pildi seast just neid lahedamaid ja panna ka õigesse järjekorda. 

ma ei mõista inimesi, kes kardavad retsi ja kes kritiseerivad seda. ma ootasin enda retsi juba 4-5 klassist. minu arust oli see just üks lahedamaid nädalaid. 

meid pandi tuttiga kokku. see ül oli, et pidime pitsi toiduõli suhu võtma, kuid ei pidanud alla neelama. kuna tuttile see meeldis, siis ta otsustas rahulikult jalutada ja mu piinu süvendada.

hommikul pesime mingi sinepi taolise asjaga hambaid ning pidime veel väga kohutavaid asju sööma. linnavalitsuse ees tantsisime muidugi gangnam style ja siis jooksime kooli ette. kooli ees pidime samuti tantsima ja laulma inimestele, kes kooli tulid.

no see oli lihtsalt julm. staadion oli haigelt libe ja me pidime nii palju keerutama. iga teine oli
käpuli maas.

ketsup, tomatimahl+ herned

meie rets oli haigelt lõbus. me saime terve nädal mööda kooli roomata ja teha kõike, mida muidu ei teeks. meie retsi laul oli

http://www.youtube.com/watch?v=haBMqOD2_8Q

ning tants

http://www.youtube.com/watch?v=4moPhSeDWFI

kuigi me tantsisime gangnam style rohkem.

12

minu ja ronni esimene suudlus leidis aset  15. august 2012. enne seda, kätlini sünnipäeval, ütles ronn mulle, et tal on endiselt mu vastu tunded. ehk siis selleks ajaks olin ma ta crush olnud juba 2 aastat. sealt hakkas ka meie nö süütu flirt, mis oli meie vahel alati olemas olnud, suuremaid pöördeid võtma. 14 augustil kutsusid poisid mind kluppi. ma ütlesin neile kohe ära. 15 august saime alguses katiga kokku ja siis läksime kätlinile külla, sest see vaene kullakene oli angiinis ning meil katiga pole enam mandleid. kätlin värvis ka mu juukseid ja see värv jäi nii ilus, et ma värvisin selle värviga umbes pool aastat veel. nad muutsid mu meelt klubi suhtes, kuna kati pidi ka pittu minema ja keilas ei toimunud nkn midagi. lõpuks helistasin ronnile, et ma ikka tulen. käisin kodus ja vahetasin riided. sain poistega selveris kokku, võtsime soojenduseks jooke. kui lõpuks asendusbussile läksime, siis me hoidsime käest kinni ja no see oli reaalne sebimine. mõlemad teadsime nkn, et tahame üksteist. klubis jätsid nad mind mitu korda üksi ja siis lendasid kohe mingid lahedad kutid mulle peale. saatsin ronnile sõnumeid, et ta appi tuleks. tuli ka. vahepeal läksime teistest eemale ja ta läks juua ostma ning jättis mu üksi korra. kohe oli neli kutti mu ümber ja hakkasid minuga rääkima. päästis mind sealtki ära. tutvusime uute inimestega ja õhtu lõpupoole, kui meile tundus, et me läksime teistest eemale, tantsupõranda keskele, siis ma lihtsalt suudlesin teda. me jäimegi suudlema. muidugi kui me arvasime, et peaks nüüd tagasi minema, siis vaatasime kõrvale ja tuli välja, et me olime terve aeg teiste ees olnud ja musitanud. hommikul oli diil, et lähme kõik ronni juurde edasi pidutsema. kuid kõik kadusid ära. istusime lõpuks kahekesi ronniga ta köögis ja jõime veini. ta vanaema tuli ka talle just süüa tooma ning siis ma tutvusin ka temaga. mul oli nii häbi. ööläbi pidutsenud ja hommikul vara oleme pokaalide taga.. me ei läinudki magama, vaid olime kella 17ni tema juures. ma rääkisin talle oma elulugu ja ta lihtsalt naeris mu lolluste üle. kui ma purjus peaga rääkima hakkan, siis ma ei räägi enam normaalse inimesena. ma räägin kogu hingest ja aps kõik žestid on juures. lebotasime niisama üksteise kaisus ja õppisime üksteist tundma.

11

kätlint tean ma lasteaiast saati, nagu ka rihot. kui ma merilyga suhtlesin tihedalt, siis suhtlesime ka kätliniga, kuna nad olid klassiõed ja ka väga head sõbrad. ma ei mäleta aega, kus kätlin oleks mulle võõras olnud. isegi kui polnud kunagi suhelnud ja kokku sattusime, siis käitusime nagu vanad sõbrad. sellised loomulikud sõprused meeldivad mulle kõige rohkem. kui need kaks tšikki üheksanda lõpetasid, siis merilyga hakkasime lahku kasvama, kuid kätliniga suhtlesime aina rohkem, kuna me olime terve suvi koos olnud. nimelt siis algaski aeg, kus toimusid alguses kätriini filmikad ja hakkasin väga tihedalt selles seltskonnaga suhtlema. saime kätliniga eriti headeks sõbrannadeks, nagu cäroligagi, palgil. purjus peaga keesid emotsioonid väga üle ja me kätliniga istusime suhteliselt tihti kuskil eemal ja rääkisime probleemidest. oktoobris oli ka üks sündmus, mis meid lähedasemaks tegi ning kuna meil tekkis detsembris tüli, siis pikka aega ei suhelnud me eriti tihedalt. kui ma lauriga koos olin, suhtlesime jälle nagu varem. muidugi 2012 suve algusest saati olime iga päev koos ja tegime midagi. hakkasime rohkem mariti, riho ja tarmoga suhtlema, tegime iga õhtu kätlini aiamajas filmikaid ja kui tal vaba oli, siis tuli sinna suurem rahvas ja need õudukaõhtud olid parimad. kuna lauri ei vaevunud kordagi kohale tulema ja veetis aega pigem ronni juures teiste inimestega, siis süvenesid meie probleemid ning üsna pea läksime ka lahku. ma ei rääkinud väga kellelegi, mis minu ja lauri vahel toimus. kõik teadsid, et meil oli kõik väga pekkis, aga keegi ei teadnud miks ja mis täpselt toimub. kätlin teadis, kuna me kohvitasime iga päev ja õhtuti veetsime aega teistega. ta teadis ka sellepärast, et lauri otsis samuti kätlinilt tuge, kuna kätlin teadis, mida ma arvan kõigest ja oskas laurit nö lohutada ja andis nõu, kuidas edasi liikuda.
millest veel rääkida? näiteks nortsis otsustame me üksteise eest asju. kui mind pole kohal, paneb ta mind kirja kohtadesse, millest ma saan teada alles palju hiljem ja vastupidi, kuna me teame, et nkn me mõlemad tahame minna või siis isegi kui üks väga ei viitsi, aga teine tahab, siis ei saa me lasta kummalgi üksi minna.
meil on temaga väga palju häid mälestusi. mulle küll ei meeldi lahterdada, et parim sõbranna jne. kuigi nimetan lisettet enda parimaks sõbrannaks. kätlin oleks lahterdamisega teisel kohal. kuigi meil on olnud erimeelsusi, on ta siiski sõbranna, kellega ma kõige tihedamalt suhtlen ja kes on seega ka alati olemas olnud. ta oli mu kõrval, kui ma sain oma isalt kõne, et zack suri. ta oli mu kõrval, kui mul kõik pekki läks. mitte, et lisette ega teised poleks minu jaoks olemas, nad on samuti. kuid kätliniga me suhtleme üldiselt tõesti iga jumala päev ja meil oli ühine seltskond jne. ta on alati olnud füüsiliselt mu kõrval, kui midagi on juhtunud.

nobody baby, but you and me

ma ei oskagi sellest nädalast midagi lahedat rääkida. nagu ikka kool, trenn ja ronn. mingil õhtul avastasime mu veebika. sealt ka see video.. tegelikult me tahtsime teha armsalt musi ja see oli meie esimene action ja kukkus küll läbi, aga see on lahe ikkagi ja tegelt ronn käskis mul selle siia panna. aga kuna mul pilte nkn pole, siis tuleb kuidagi see postitus huvitavaks muuta.

reedel ei teinud me midagi lahedat vist. olime kodused ja lebotasime. laupäeval tulid siim& diana meile külla. me lubasime rontsi emmele, et me aitame tal aias tööd teha. lõpuks läksid rontsi vanemad ikkagi võsule, kuid me siiski riisusime, korjasime õunu, niitsime ja viisime aiamööbli minema.

pidime küll algselt grillima õhtul, kuid me otsustasime ronniga ise midagi vaaritada. tegime õhtusöögiks hiinapärast magus-hapu kana. kuna selle toiduga läheb nii kaua aega, siis otsustasime vahepeal pelama hakata. me pelasime lord of the ringsi ja sealt tuli ka idee neid filme vaadata. esimese osa nägime me kõik ilusti ära, kuid teise osa vaatamine osutus raskeks. lõpuks panime poole filmi peal pausile ja vaatasime hommikul edasi. film sai läbi ja umbes tunnikese pärast läksid meie külalised ka koju. me vaatasime ronniga veel viimase osa ka ära. igati mõnus ja teistmoodi nädalavahetus oli. 

10

2012 suvi oli üks kõige jubedam, aga samas üks parimatest suvedest. suve algus, kuni jaanipäevani oli enamvähem sujuv. lauriga oli veel kõik okei ja ma lõpetasin põhikooli ja kõik tundus okei. õhtu enne lõpetamist saime me kätliniga riho ja tarmoga kokku ja sealt hakkas meie seltskond vaikselt kujunema. jaanipäeval hakkasin ma mõistma, et me oleme lauriga kuidagi kaugeks jäänud. meil oli varem juba sellest juttu olnud, kuid siis sain ma aru, et tõesti ongi nii, kuna minu juures oli pidu ja kui varem me olime pidudel ikkagi koos, siis sel peol nägin ma teda siis, kui ta tuli ja musi tegime ja siis kui me magama läksime hommikul. lisette rääkis mulle siis kui kõik ära olid läinud, et mis lauri üldse vahepeal teinud oli ja siis hakkasin ma aina rohkem märkama, et me isegi ei rääkinud lauriga nii nagu varem. me hakkasime kätlini juures palju filmikaid tegema riho ja kätliniga. tarmo oli ka tihti seal. lauri ei tulnud kordagi, kuigi ma kutsusin teda. ta eelistas ronni juurde peole minna. lõpuks hakkasin ma riho, kätlini ja tarmoga ringi sõitma. kui me juba lauriga olime seal maal, et tülitsesime iga päev 2 nädala jooksul, siis oli juba meiega marit liitunud. käisime sõitmas, vahepeal läksime kuskile, kus lauri oli, rääkisime/vaidlesime lauriga ja alati kui ma muidu oleks nuttes ära läinud, läksin ma autosse. esitasid nad mulle igapäevase küsimuse, millele nad teadsid vastust. "noh, kuidas läks?" "munn mees" ja siis nad teadsid, et nüüd tuleb jookide ja vessu järgi minna ja kuskile randa maanduda või lihtsalt ringi sõita. ma võin öelda, et need neli inimest on väga head sõbrad. nad ei torkinud kunagi valusatest kohtadest ja mõistsid, kuidas mu mõtteid mujale saada. lauriga läksime lahku ka nii, et ma lõpuks isegi ei nutnud. nad viisid mu melissa maja ette, lauri tuli välja, maasikas kaelapeal, ütlesin talle, et meil on kõik läbi ja istusin tagasi autosse. ma ei saanud nende ees nutta ning mul poleks see isegi võimalik olnud, kuna nad on nii head inimesed ja nad tegid kõik, et mu tuju üleval oleks.

kuna lauriga oli kõik läbi, siis me hakkasime aina rohkem trippima. peale tööd läksin koju, sain veits olla ja siis oli juba tarmo/riho maja ees ja läksime ja tegime midagi. kõige parem mälestus on nendega siiski hiiumaa. käisime seal augusti alguses.

kätlin sai ka 18 augustis ja seal peol sain ma teada, et ronnil on endiselt tunded mu vastu ja meil arenes välja nö salasuhe. samuti ütles sel õhtul kristofer mulle, et ta teab mitut kutti keilas, kellel on mu vastu tunded. ma olen teada saanud, et üks neist oli johann, aga ma ei kujuta ettegi, kelle crush ma veel olla võisin. igatahespeale seda, kui ma johanniga lahku läksin ja riho meie seltskonda toorikud tõi, hakkasin ma nendega vähem suhtlema ja kui me ronniga kokku läksime, siis lõppes suhtlemine üldse mingiks ajaks. nüüd riho küll kutsub meid peole jne, aga samas ei suhtle me nendega üldse. kuid nad on siiski mulle kallid inimesed.

09

lisette.. me kumbki ei tea, kuidas me üksteist teame. ma tean, et millalgi nägin ma teda trennis. see oli väga ammu ja siis ta oli juba nagu vana sõber. kunagi peale seda hakkas ta mind välja kutsuma. talve poole, hakkasime kokku saama ja käisime selku vastas jääl alati. siis tuli suvi ja me istusime alati nendes staadioni putkades, mida enam ei ole. istusime seal, rääkisime tundide viisi juttu ja kujutasime ette, et millised meie elud võiksid paari aasta pärast olla. talvel me istusime ka veel seal. mäletan, kuidas me tahtsime üle stata ja lume minna ja lumi oli põlvini. sumpasime ja sumpasime ja siis järsku oli lume all jääkülm vesi. me naersime nagu lollid, kui me sealt välja üritasime joosta. lõpuks maandusime "meie" pingile ja üritasime jalgu kuivatada. temaga on alati naerukrambid garanteeridud. millalgi hakkasid meil tülid, kuna me oleme suht sarnase iseloomuga ja meil mõlemal pidi alati õigus olema. lõpuks üritasime vaidlusi ja argumente vältida, sest need on meie vahel vägagi võimatud. vahepeal me ei suhelnud phm 10 kuud, kuigi ma üritasin vahepeal suhelda ja läksin teda lampi kallistama, sest ma igatsesin teda väga. leppisime ära, kui ta ühel õhtul mulle sõnumi saatis, et ma msni tuleks. ta oli mulle sinna kirjutanud maailma armsama jutu, et kui kallis ma talle olen ja kui rumal ta on, et tal nii kaua läks mulle andestamiseks jne. leppisime ära. ma ei mäleta millal, aga vahepeal me olime enda arust kõige lahedamad ja bad-assimad, sest me sõitsime siiski kollase rolleriga ringi. aga kahjuks ma ei mäleta, millal see aeg täpselt oli. vist enne laurit juba. aprillis läksin ma lauriga kokku. kuna ma suhtlesin veel cäroli ja kätliniga ka väga tihedalt, siis ma üritasin ikkagi lisette jaoks aega leida. 

lisette puhul mulle alati ongi meeldinud see, et ta ei ole selle segase grupi nö liige olnud ja ma olen tänu sellele teda saanud alati 100% usaldada ja temale loota. kõige parem on see, et ta on kõige ausam inimene üldse ja see on minu jaoks kõige tähtsam. ta on alati olnud minu tõeline sõbranna. me oleme üksteisele alati toeks. isegi kui me ei suhtle enam nii tihedalt, siis me siiski uurime üksteise elu kohta ja kui midagi lahedat juhtub, siis alati räägime sellest ja me teame, et oleme üksteise jaoks olemas ja võime üksteise poole pöörduda ükskõik mis probleemiga. 

don't judge, see pilt on 2010 tehtud..

08

cärol.. ma ei tea täpselt kus me tutvusime. me olime kohe nagu vanad sõbrad. ilmselt saime me juba koolis läbi, aga 2010 suve alguses hakkas lisette mind kätriini filmikatele kutsuma. kätlinid, ranekid olid seal. kätliniga olime me juba ammu sõbrad. lõpuks hakkasingi nendega väljas käima. lisette kadus ära kuidagil, kuna ranek ei sallinud teda vist. ma ei teagi miks. ma üritasin lisettega edasi suhelda nagu varem, aga ta ei rääkinud minuga enam ja siis me ei rääkinudki lõpuks üksteisega phm 10 kuud. hiljem leppisime ära ja oleme endiselt väga head sõbrannad. igatahes 2010 hakkasin ma selle seltskonnaga suhtlema. käisime pidudel, raksus ja üldse mõnus ja sõbralik seltskond. hakkasime cäroliga kuidagi märkamatult üksteist täielikult usaldama. ilmselt see arenes siis, kui me tema empsi firma kaudu putkasi värvimas käisime, sest me muud ei teinudki seal, kui lobisesime ja sõime. muidugi oli enne 2010 august, kus meie seltskond sulandus mitme teise seltskonnaga. ronnid, siimud ja asjad+ valingu poisid+ veel inimesi. phm kõik keila noored hakkasid iga õhtu palgil kogunema ja pidutsema. seal tekkisid meil mõlemal cäroliga nö "suvesuhted" valingu poistega. mis lõppesid sama kiiresti, kui algasid.
meil on palju häid mälestusi, me tegime phm kõike koos. isegi lauriga koos olles, oli cärol mul esimesel kohal. muidugi selle ajani, kui mul cäroliga pekki läks. mälestused, mis mulle meelde jäävad on need, kus me tõesti üksteist toetasime ja aitasime. meil mõlemal olid kevade poole rasked ajad ja ma mäletan, kuidas ma talle rääkisin kuskil männiku teel pimedas lebotades, et kui pekkis mul kõik oli ja ta oli esimene, kellele ma rääkisin, et mul on tunded lauri vastu. ma mäletan, kuidas ta mu sünnipäeval oma poisist lahku läks ja kuidas mind ei huvitanud üldse, et see minu päev oli, sest mul oli alati cärol kõige olulisem.
kuidagi hakkasime me lahku kasvama. mina ei olnud enam suur peoloom, vaid olin rahulikuks muutunud lauriga koos olles. cärolil oli vaja veel pidutseda ja nö sarvi maha joosta. mind poleks see häirinud, aga ta valetas mulle. ta käis pidudel, kuigi ütles mulle, et ta on kodus. kuulsin asju teiste käest, kes peol olid, et jonni, kuidas cäroli enesetunne on, ta läks alles 5 hommikul koju. me hakkasime kogu aeg selle sama asja pärast tülitsema. siis läks eriti hulluks, kui ta maritiga suhtlema hakkas. oii, kuidas ma maritit kunagi vihkasin. praegu saab korralikult naerda selle üle, aga siis ma tõesti arvasin, et ta on kõige haigem inimene üldse. tundus mulle eriti mõttetu tšikina, kes võttis minult mu parima sõbranna ja mulle tundus, et ta lõi laurile ka külge, kuna kutsus alati lauri enda juurde peole, aga mind ei tohtinud kaasa võtta. muidugi sõltusin ma esmamuljest, mis oli ilmselgelt vale. aga sel hetkel tundus mulle, et ta üritab mu elu ära rikkuda. cäroliga tülitsesime phm pool aastat iga paari päeva tagant. 2011/2012 av oli eriti hull, sest ta oli mu parim sõbranna ja ta ei olnud nõus minuga kokku saama, kuigi ta oli minust paari tänava kaugusel. ta oli isegi vahepeal aia taga, aga ei tulnud sisse ega helistanud jajah. ma üritasin veel kuidagi parandada, aga lõpuks andsin ma alla, kuna see kurbus ja stress lõhkusid mind ja mina lõhkusin seetõttu ka oma suhet lauriga. lõpuks kui lauriga lahku läksin, ei olnud mul mu parimat sõbrannat, kelle juurde minna, sest ta levitas keila peal pigem minust jutte. see oli minu jaoks viimane piisk karikasse ja ma isegi ei vaevunud enam üritama.
 no terve see aeg oli mul alati olemas kätlin, kes mulle toeks oli ja tuli välja ka, et marit ei olnud mitte midagi sellist, mis ma arvasin. ma sain aru, et see oli lihtsalt minu armukadedusest tulnud viha. terve 2012 suvi oli mul kuldne viisik, tänu kellele ma üldse kõigega hakkama sain.
mõned postitused ka sellest ajast:
http://j0nzz.blogspot.com/2012/03/runs-deeper-than-my-bones.html
http://j0nzz.blogspot.com/2012/01/who-hell-was-i.html
http://j0nzz.blogspot.com/2012/01/and-all-i-loved-i-loved-alone.html
http://j0nzz.blogspot.com/2011/12/youll-never-close-my-eyes-and-watch-me.html
http://j0nzz.blogspot.com/2011/12/im-one-thats-acting-like-im-so-strong.html
kui me olime sõbrannad, siis ta oli tohutult hea ja suure südamega tüdruk. lõpp läks meil lihtsalt väga pekki, aga see oli heaks õpetuseks.
http://j0nzz.blogspot.com/2011/08/maybe-thats-what-happens-when-tornado.html

07

minu ja siimu suhe tundus alguses hea mõttena, sest meie nö sebimis ajast tundus, et meil tuleks midagi välja. me sebisime phm terve detsembri kuu ja jaanuari alguses läksime nö kokku. jutt käib 2011 aasta algusest nüüd. kokku minnes sain ma kohe aru, et see oli minu jaoks järjekordne vale otsus, sest mul ei olnud tundeid. seetõttu koosnes meie suhe ka käest kinni hoidmisest ja õhtuti tema maja ees väikse musi tegemistest. 

ma sain aru, et kõik on eriti mõttetu, kui keegi mulle mingitest plaanidest ei rääkinud ning öösiti helistas mulle ronald, et kus sa oled, siim vajab sind. ma hakkasin siimu vältima, sest ma tahtsin, et ta ära lõpetaks minuga. ma ei julgenud ise teda maha jätta, sest ma ei teadnud, kas tal on mu vastu tunded või ei, sest vahepeal jättis ta mulle mulje, et ta hoolib minust ja üritab midagi, aga samas oli enamasti mulje, et tal ei ole mingeid tundeid. ma mäletan, et sõbrapäeval me nägime koolis üksteist mitmel korral, kuid ta ei tulnud kordagi minu juurde mind kallistama. mu sünnipäev oli paar päeva peale seda, sain 15, olin temast ka mitu korda mööda kõndinud ja siis lõpuks tuli ta mu kapi juurde, soovis mulle õnne ja kallistas mind. siis hakkaski lauri mulle silma. igal peol istusime me lauriga kahekesi mingisuguses toas ja lobisesime. tuli välja, et meil on palju sarnasusi ja ta tundis minu ja mu tegemiste üle huvi. sel kevadel algas mu esimene depressioon. ma olin koos inimesega, kellega ma isegi phm ei suhelnud ja mul olid juba suured tunded lauri vastu, kuigi ma surusin neid alla ja tagatipuks avaldas mu parim sõber mulle armastust. 

kuskil kuulsin ma juttu, et siim kolib suve alguses linna. aprill algas ja ma hakkasin nädalaid lugema, et millal ta läheb, sest see tähendaks, et siis lõppeks meie suhe. lauriga rääkisime endiselt juttu ja hakkasime aina rohkem suhtlema. saabus kätte 23 aprill ja ma kirjutasin enne välja minekut blogi postituse, et mulle nüüd aitab ja ma ei jaksa enam. läksin välja, sain alguses lauriga kokku, ootasime jaanist, läksime tennokale, hakkasime jooma. mihkel pidi sel päeval oma sünnipäeva pidama, aga tal oli eriti halb päev ja me läksime lauriga seitsmekate ette mihkliga kokku saama. haigelt külm oli ja siis andis lauri mulle jope, lõpuks saime aru,et meil on üksteise vastu tunded. mihkel uuris, miks me koos ei ole, et mis meie takistus on. mõlema vastuseks oli siim. lõpuks läksime mareki juurde peole, käisime vahepeal erki juures ja siis saatis lauri mu koju ja me suudlesime. ilmselgelt olin ma sel ajal väga õnnelik ja kohutavalt segaduses. järgmisel päeval saime kokku ja rääkisime ns juttu, et mis saab jne. kuidagi asjad klappisid ja kuna lauri tahtis ise siimuga rääkida, siis ma ei rääkinud siimuga midagi. 27ndal küsis siim lõpuks minult msnis, et kas me oleme lahus, ütlesin jah ja rohkem me ei rääkinud. samal päeval, kui lauri siimuga rääkis, olime kõik tennokal. kõik said kohe teada ja siis algas mu pildi põletamine melissa poolt ja hate kõigi poolt. aga nagu te teate, siis olime me lauriga aasta ja kaks kuud koos ning lõpuks olime me üksteisest nii mööda kasvanud, tahtsime erinevaid asju ja nii see lõppeski ja te teate ka kuidas ma praegu olen oma õnneni jõudnud. ehk nüüd te teate peaaegu kõike.

ask

mind häirib aski juures kohutavalt see, et inimesed võtavad hate'i südamesse. ma ei mõista, miks inimesed teevad endale kasutaja aski, kui nad kriitikat ei kannata. lihtsalt selleks, et saada tähelepanu ja süvendada oma depressiooni ja pärast süüdistada seda lehte oma enesetapus? väga loll. veel lollim on algatada mingit aski kinni panemist, kuna see soodustab küberkiusamist. no wtf? ma mõistan, et on inimesi, keda kiusatakse ja see on tõesti suur probleem, kuid miks tehakse endale neid kasutajaid, kui kuisamine toimub juba nkn väljas pool netti. sellega ju just soodustatakse kiusamist ja tegelikult on inimene selles ise süüdi, mitte need haterid. või veel hullem, tekitatakse endale hate'i ja phm lunitakse seda ja siis kui see kontrolli alt väljub, siis süüdistatakse tervet maailma selles. no sorri, aga see on kõige idiootsem asi, mida ma kuskil näinud olen.
teine asi, mis mind häirib on "aski kuulsused". tõesti v? nad on tuntud, kuna nad saavad palju like ja ilmuvad paljude seinale. nad ei ole kuulsused ega jumalad. võib-olla on inimestel tõesti vaja endale mingit eeskuju, kuid sorri, aga minu arust nad küll mingit head eeskuju ei anna, kui terve nende ask on täis idiootseid vastuseid ja pilte, kuidas nad pudeleid kallutavad. kui hakkab huvi nende vastu kaduma, siis tuleb tuua enda elust kõige hullemad probleemid avalikuse ette, sest on vaja haletsust saada. kui keegi ütleb midagi idiootset selle kohta, siis tuleb ta ka paika panna ja närvitseda askis, et kuidas sa julged midagi taolist öelda. naljanumber ausõna. miks sa üldse avaldad enda probleeme sellisel leheküljel? kõik näevad seda ja ilmselgelt on idioote olemas, kes tahavad surkida nendes. sellises situatsioonis on kõige suurem idioot inimene, kes üldse avaldas oma nõrkuse. aga jällegi, see pole minu asi, kuidas keegi enda elu elab, kuid see on lihtsalt minu arvamus.
üldiselt on minu suhtumine aski positiivne. see on hea koht igavuse peletamiseks ning kui sa ise ei ole idioot, siis ei tule sul ka seal mingeid probleeme.

05

see on küll nõme teema, millest kirjutada, aga ma siiski teen seda. nimelt sooviti, et ma räägiksin johanni teemast pikemalt. ma tean johanni ikka väga kaua, me käisime kunagi koos solfis. me teame üksteist kaua, aga me pole kunagi otseselt suhelnud. olime küll samas seltskonnas väga kaua, aga me ei olnud kunagi kahekesi rääkinud ega midagi taolist. kui ma laurist lahku läksin, siis surid ka kohe mu koerad, kes olid mulle kui parimad sõbrad. võib-olla te ei mõista, kuidas see mulle nii hullult hinge on läinud, kuid meie peres on loomad kui inimesed. nad on pereliikmed. peale steffi surma ja mu esimest ja ainukest break-up'i (jah, esimene ja ainuke seetõttu, et ma ei loe neid ühe kuu asju erilisteks suheteks) ei tundunud ma eriti kurb, sest mul oli suurepärane seltskond, kes suutsid mu mõtted kõigest halvast eemale viia. kuid kui ma koju tulin, oli zack see, kellega ma õues trepil istusin ja nutsin. kui tema ka suri, siis oli minu maailm justkui kokku varisenud. seltskond, kes mu mõtted mujale viis oli ka hajuma hakkanud. mul oli küll ronn, kes seda üksildus tunnet mõneks hetkeks kaotada aitas, kuid sellest ei piisanud.
nii mul tuligi tahtmine leida kedagi enda kõrvale. johann hakkas mulle järsku silma. ta tundus kõige rahulikum ja mõistlikum inimene ning ma ei teadnud temast phm midagi. kuigi ronniga meil see asi jätkus ja me hakkasime temaga tõsistest teemadest rääkima ja õppisime üksteist aina rohkem tundma, siis ma kartsin ronniga kokku minna. ma olin kindel, et meist ei tuleks asja, sest ta tahtis vabadust ja ringi tõmmata. lisaks ei tunnistanud ma endale, et mul on tema vastu tunded. ma arvasin, et ma kujutan ette, sest ta lihtsalt täitis tühja kohta.
johanniga toimus kõik väga äkki. just tekkis mul tema vastu mingi tõmme ja paari päeva pärast olime me juba koos. me ei teadnud üksteisest mitte midagi ja me olime koos. see on kõige hirmsam tunne. ma olen alati arvanud, et parimad suhted tekivad sõprusest. te teate üksteisest juba kõike ja alles siis lähete kokku. mina ei teadnud johannist mitte midagi ja tema minust ka mitte. kui me koos jalutamas käisime, siis oli ka jube palju piinlikuid vaikuseid, sest me ei osanud rääkida. ma sain kohe aru, kui halb idee see oli. me pidime proovima, aga juba me olime nö suhtes, ehk tundus nagu see suhe oleks olnud kohustus. meil polnud sebimis aega, meil polnud isegi korralikku sõprust. võib-olla oleks sellest suhtest midagi välja tulnud, kui me oleksime rahulikult seda arendanud. aga nii pidigi minema..
see kuu aega, mil ma johanniga koos olin, oli kõige segasem aeg minu elus. ma olin johanniga koos, sest mulle tundus, et ta on ainuke inimene, kellega mul oleks tulevikku. samas hakkasime me lauriga jälle hästi läbi saama ja mul tekkis korraks tunne, et me oleksime pidanud ikkagi kokku jääma, sest kõik oleks palju lihtsam olnud. et ma oleksin pidanud ta tagasi võtma, kui ta seda soovis. jällegi on mul hea meel, et ma seda ei teinud. ja siis oli ronald.. ta avaldas mulle armastust ja palus, et ma johanniga kokku ei läheks. iga päev, mil ma olin johanniga, sain ma aru, et ma oleksin pidanud ronaldi valima, aga ma ei saanud enam midagi teha. ma olin niigi isekas olnud ja ma ei tahtnud rohkem kellelegi haiget teha. ma arvasin, et ma pean andma johannile võimaluse, kui ma juba nkn temaga koos olin. ma üritasin, ma tõesti üritasin end johannile avada, aga see kõik oli minu jaoks nii vale. ma olin juba reetnud inimest, keda ma armastasin, inimest, kes teadis minust kõike. tundus nii vale end kellelegi teisele avada.
ronniga saime ikka mõnel õhtul kokku ja rääkisime. me rääkisime meist. meil olid väga deep teemad. me arutasime meie tulevikku, kuidas me ükskord üksteiseni jõuame. kuidas meie suhtel on alati takistused ees. kuid me ei rääkinud kunagi tunnetest ega seisnud üksteisel lähedal, sest see oleks johanni suhtes vale olnud. kõik oli juba johanni suhtes vale, aga vähemalt ma ei petnud teda sellel viisil.
ronni ellu hakkas ilmuma marite. ta küll varjas seda minu eest, kuid mul oli lauri, kellega me phm iga õhtu kokku saime ja ta rääkis mulle igasugust infot nende kohta ja me olime üldse väga heas kohas temaga. tundus ebareaalne, et ma sain oma eksiga nii hästi läbi. et eksid võivad tõesti headeks sõpradeks jääda, sest te nkn teate üksteist ja kui teil mõlemal on uued suhted ega pole üksteise vastu tundeid, siis milles probleem?
igatahes, kui ronni ellu tuli juba marite, siis ma sain aru, et kui ma veel kaua johanniga jaman, siis ma jään ronaldist jäädavalt ilma ja ma kahetseks elu lõpuni, kui ma isegi ei üritaks ronni endale saada. ükskõik mis meist siis ka saanud oleks, kui me poleks isegi kokku läinud, mul oli vaja tema eest võidelda. kui kaotan, siis kaotan, aga vähemalt ei peaks ma terve ülejäänud elu mõtlema "mis oleks, kui.."
lõpetasime johanniga ära. need süümepiinad, mis valu ja segadust ma johannile võisin põhjustada, söövad mind iga jumala päev.kuid südant ei saa sundida ja minu süda tahtis ronaldit. johanni suhtes oleks veel ebaõiglasem olnud see, kui ma oleksin temaga kauem koos olnud, teades, et ma armastan kedagi teist. ehk mida varem ma selle lõpetasin, seda parem.
kui johanniga oli kõik, siis ma sain ronaldiga kokku ja ütlesin talle lõpuks, et ma armastan teda. me teadisme, et me ei saaks nkn kohe kokku minna, kuna ma lõpetasin just suhte johanniga ja nad olid parimad sõbrad ning tundus hea idee, kui ronn on maritega edasi. muidugi ei arvanud ma, et nii kaua. ma arvasin, et ta lõpetab maritega ära, sest ebaaus on tedagi lollitada, aga ronn tegi nagu alati seda, mida tema tahtis. õhtuti peale maritega koos olemist sai minuga kokku ja vastupidi. ta arvas, et ma ei teadnud midagi, aga endiselt oli mul info jaoks olemas lauri. me olime lõpuks ronniga haigelt tülis sellepärast. 2 detsembril andsin ma juba põhimõtteliselt alla.
http://j0nzz.blogspot.com/2012/12/blog-post.html
http://j0nzz.blogspot.com/2012/12/mida-sa-oma-eluga-teha-tahad-sind.html
http://j0nzz.blogspot.com/2012/12/stubborn-love.html
http://johannasepp.blogspot.com/2012/12/blog-post.html
kuid sellel õhtul läbi tülitsemise jõudsime me ronniga murdepunktini. ta kutsus mind hiljem lauri juurde, kus me kolmekesi vaatasime filmi. me ronniga nii väga mitte, sest ronn kirjutas mulle läpakasse asju, miks me peame ootama ja miks me ei saa koos olla, miks me ootame veebruarini ja et ma kannataksin, sest ta armastab mind.
7 detsembril olin ma endiselt väga segaduses. ma tahtsin teda, aga ma ei tahtnud "meid" kaotada. ma teadsin, et mida rohkem me seda tagant surume, seda rohkem see meil käest lipsab. meil oli alati takistus olnud ja kui järsku see kadus, kartsin ma, et kaob ka meie suhe. et me muutume kellekski teiseks ning me tegelikult ei toimigi koos. are we getting closer or are we just getting more lost?
peale seda tuli 8 detsember, kus oli ronni juures pidu. vahepeal käisin ma ka kati juures. enne sinna minekut olime me juba purjus ja ununes täielikult, et meil on inimesed ümberringi ja me hakkasime ronniga keset ta kööki musitama, et "ja ma varsti tulen tagasi" ja nii me jäimegi busti.. ma jäin ka sinna ööseks ja kuna ronni toa lukuga juhtus midagi, siis erki ja pulk käisid kordamööda seal ning nägid, et me olime üksteisel kaisus. sealt tulid ka kuulujutud, et me olime seal seksinud ja muid vallatusi teinud. need ei vasta tõele.. me ei seksinud enne suhtesse minekut. me olime terve päev veel ronni juures. koristasime ja musitasime ja vaatasime filme ja lollitasime niisama. peale seda kirjutasin ma päevikusse ka, et "Ei taha negatiivne olla, aga ma ei taha ka lootusi hellitada. Nädalavahetus oli super, kuid võib-olla jäi see ka viimaseks korraks"
nimelt oli rontsil vaja otsustada. ma võisin oodata veebruarini, (minu ja ronni kokkulepe, millal me võime avalikuse ette minna ja suhtesse astuda) kuid ma ei olnud nõus sellega, et ta jätkab nii kaua maritega. ehk kui ta tahab mind, siis lõpetagu ära. sealt ka: http://johannasepp.blogspot.com/2012/12/blog-post_9.html
lõpetas selle ära ning me saime iga hetkega veel lähedasemaks. lõpuks tuli kätte võsu ja me läksime ametlikult kokku.
kui me kõigile vahele jäime, siis oli alguses hull draama, kuid siis hakkasid inimesed meie eludest kaduma ja kõik jäi vaikseks. segajad kadusid ära ning me saime keskenduda meie suhtele. kõik oli super, siiani on. kõik loksus paika ning inimesed, kelle me selle käigus kaotasime, ei kuulunud järelikult meie ellu.

soovikas vol 4

eelmise aasta jõulud toimusid minu pere juures. nagu ikka oli kogu perekond pika laua taga olemas, toit ei mahtunud lauale ära, kõigil oli suurepärane meeleolu. väiksed tahtsid kinke saada ja marvis oli jällegi jõuluvana.
kui perega olin ära olnud, saime me ronaldiga kokku ja läksime lisette juurde. mängisime pool ööd monopoli ja mu eesmärk teha neist kahest head sõbrad, sai täidetud. see oli üks lõbusamaid õhtuid. jäime ronniga saunamajja ööseks ja hommikul tulid rontsi emme ja kasuisa meile järgi.
aastavahetus oli super! alguses oli imelik, kuna me läksime võsule ja me saime sinna ronni onu ja tema naisega. õnneks võeti mind seal kohe omaks. võsul oli ka pidusöök ja siis hakkas ronni emps juba õppima, mida ma söön ja mida mitte. ronn tekitas muidugi meelega piinlikuid olukordi ja jootis mu purju. 00'ks läksime me ronniga randa. ma olin joogine ja sumpasin lumes, et inimesteni jõuda, kuna ma arvasin, et need inimesed on sama lahedad, kui keila omad, aga ma eksisin. samal ajal kui ma ronnile ütlesin, et ta end kiiremini liigutaks, oli temal plaan, et ma rahulikult kõnniksin, et ta saaks ühele põlvele minna, mulle roosi anda ja küsida, kas ma tahan temaga koos olla. kui esimesed raketid lendasid, siis ta küsiski. ta tahtis olla võimalikult romantiline, et ma talle kaela hüppaks ja musitaks ja nutaks jne. ma ütlesin talle, et jajaj davai. läheme nüüd edasi ja siis tegin ühe musi ka. nojah..
kuna need inimesed olid nii mõttetud seal, siis me hakkasime maja poole tagasi kõndima. siis jõudis mulle kohale ka, mida ronn tegi ja hüppasin talle ikkagi kaela. hakkasime keilakatele helistama, aga ei saanud kedagi kätte väga.
ööbisime saunamajas. järgmisel hommikul pidime tagasi minema. sõime hommikust ja läksime bussipeatusesse ja voila, bussi ei tulnud. sumpasime tagasi koju ja tegime vahepeal võsule ringi peale ja lumesõda ja lumeingleid ja olime ns lahedad. jäime veel üheks ööks sinna, pralle jätkus ja kõik oli super!

nädalavahetusel käisin ma saaremaal võistlustel. sai pliksidega nalja tehtud ja närvitsetud ning elasime need kaks päeva ilusti üle. järgmised võistlused on 18-20 oktoober.

kuigi saime kõik mängud kotti, siis vähemalt tegime ilusat mängu ja ei pidanud häbis tagasi tulema.

tegime hooaja alguse puhul väikse party

eile sai meil ronniga 9 kuud. pidime unenäopüüdjaid meisterdama minema, kuid kuna me tahtsime varem linna jõuda, siis valisime me lihtsalt materjalid ja teeme need hiljem ronni empsi juhendamisel valmis.

linna jõudes läksime pagaripoistesse, mis on muidu nii hubane ja mõnus kohvik, kuid eile oli seal korralik action. aines vennad veetsid seal aega ja üks taidles ja laamendas. kutsuti politsei ja üldse oli korralik trall seal. hiljem saime siimu ja dianaga kokku ja läksime piljardisse. no ulme, kuidas skill kaob, kui pole u pool aastat mänginud. peab nortsis rohkem harjutama..