10

2012 suvi oli üks kõige jubedam, aga samas üks parimatest suvedest. suve algus, kuni jaanipäevani oli enamvähem sujuv. lauriga oli veel kõik okei ja ma lõpetasin põhikooli ja kõik tundus okei. õhtu enne lõpetamist saime me kätliniga riho ja tarmoga kokku ja sealt hakkas meie seltskond vaikselt kujunema. jaanipäeval hakkasin ma mõistma, et me oleme lauriga kuidagi kaugeks jäänud. meil oli varem juba sellest juttu olnud, kuid siis sain ma aru, et tõesti ongi nii, kuna minu juures oli pidu ja kui varem me olime pidudel ikkagi koos, siis sel peol nägin ma teda siis, kui ta tuli ja musi tegime ja siis kui me magama läksime hommikul. lisette rääkis mulle siis kui kõik ära olid läinud, et mis lauri üldse vahepeal teinud oli ja siis hakkasin ma aina rohkem märkama, et me isegi ei rääkinud lauriga nii nagu varem. me hakkasime kätlini juures palju filmikaid tegema riho ja kätliniga. tarmo oli ka tihti seal. lauri ei tulnud kordagi, kuigi ma kutsusin teda. ta eelistas ronni juurde peole minna. lõpuks hakkasin ma riho, kätlini ja tarmoga ringi sõitma. kui me juba lauriga olime seal maal, et tülitsesime iga päev 2 nädala jooksul, siis oli juba meiega marit liitunud. käisime sõitmas, vahepeal läksime kuskile, kus lauri oli, rääkisime/vaidlesime lauriga ja alati kui ma muidu oleks nuttes ära läinud, läksin ma autosse. esitasid nad mulle igapäevase küsimuse, millele nad teadsid vastust. "noh, kuidas läks?" "munn mees" ja siis nad teadsid, et nüüd tuleb jookide ja vessu järgi minna ja kuskile randa maanduda või lihtsalt ringi sõita. ma võin öelda, et need neli inimest on väga head sõbrad. nad ei torkinud kunagi valusatest kohtadest ja mõistsid, kuidas mu mõtteid mujale saada. lauriga läksime lahku ka nii, et ma lõpuks isegi ei nutnud. nad viisid mu melissa maja ette, lauri tuli välja, maasikas kaelapeal, ütlesin talle, et meil on kõik läbi ja istusin tagasi autosse. ma ei saanud nende ees nutta ning mul poleks see isegi võimalik olnud, kuna nad on nii head inimesed ja nad tegid kõik, et mu tuju üleval oleks.

kuna lauriga oli kõik läbi, siis me hakkasime aina rohkem trippima. peale tööd läksin koju, sain veits olla ja siis oli juba tarmo/riho maja ees ja läksime ja tegime midagi. kõige parem mälestus on nendega siiski hiiumaa. käisime seal augusti alguses.

kätlin sai ka 18 augustis ja seal peol sain ma teada, et ronnil on endiselt tunded mu vastu ja meil arenes välja nö salasuhe. samuti ütles sel õhtul kristofer mulle, et ta teab mitut kutti keilas, kellel on mu vastu tunded. ma olen teada saanud, et üks neist oli johann, aga ma ei kujuta ettegi, kelle crush ma veel olla võisin. igatahespeale seda, kui ma johanniga lahku läksin ja riho meie seltskonda toorikud tõi, hakkasin ma nendega vähem suhtlema ja kui me ronniga kokku läksime, siis lõppes suhtlemine üldse mingiks ajaks. nüüd riho küll kutsub meid peole jne, aga samas ei suhtle me nendega üldse. kuid nad on siiski mulle kallid inimesed.