Santa Claus is coming to town

Ma olen blogimaailmast nii kaugeks jäänud. Vähemalt olin oktoobris tubli ja kirjutasin iga päev. :)

Äkki detsember annab mulle blogimiseks rohkem kõneainet. 

Igatahes läheb meil väga väga hästi. Homme saame juba oma esimesed arved ära maksta, ehk me oleme siin juba kuu aega elanud. Aeg on jube kiirelt läinud. 

Tänane päev on olnud täis jõulutunnet. Koristasime, dekoreerisime.. Nagu näha, siis peale korteri jõulumeelsemaks muutmise, muutsin ma ka blogi sellele aastaajale kohaseks.

Ronni emme kinkis meile sussid. Jah, meil käivad endiselt päkapikud.

Kuna meil hetkel veel päris kuuske ei ole, tuleb selle armsakesega leppida. 

Kuna ma ei suutnud välja mõelda, kuidas neid tulesid seinale ilusti panna, panin ma need hoopis sellisel moel voodi peatsisse. Võiks arvata, et magamistuba näeb nüüd kohati bordell välja, aga tegelikult nii hull ei ole. 

Loodan, et teil oli ilus esimene advent! 

Ma olen vist ikka väga vanaks ja igavaks läinud. 

Varem oli tüüpiline, et askis tuli vähemalt kord nädalas mingi pommitamine, kus ma vastasin u 100 küsimusele päevas. Nüüd tuleb kuu jooksul heal juhul 5 küsimust. 

Ilmselt ei ole ma kellegi radarile jäänud või pole midagi mille kallal võtta. Või siis olen ma ise liiga kurjalt vastanud ning mu anonid on läinud. 

Ma ei tea isegi, kust mul järsku see igatsus tuli. Ilmselt sellest, et ma olen viimasel ajal palju üksi kodus olnud ning varem oli ask hea ajaviide. 

Tõesti, ma tunnen end väga vanana. Mul läheb alatihti meelest, kui vana ma üldse olen. Mul on tunne, et ma läheneksin kolmekümnendale eluaastale. 

Ma tahaks lihtsalt vinguda ja viriseda.

Läksin vahepeal trenni tagasi, et selles lihtsalt samamoodi pettuda ning ilmselt uuesti ära tulla. Ilmselt kunagi viitsin siin ka seletada miks. Lühidalt ei ole mul mingit motivatsiooni käia trennis lihtsalt passimas ning aega raiskamas. 

Ronn hakkab ka töö tõttu aina vähem kodus ööbima. Ma läheks ise hea meelega tööle, sest kool on samuti juba väga vastikuks kohaks muutumas. Nii hea oleks. Mitte mingeid kirjandeid, esseesid ega kontrolltöösid milleks õppida. Pead lihtsalt hommikul ärkama ja end tööle vedama. Hiljem saad ka selle pingutuse eest raha.

Ma ei saa ka lumest kirjutamata jätta. Nii mõnus ja ilus on see kõik, kuid meil olid hommikul veel suverehvid all ning seetõttu jäi mul kooli minemata. Ma küll viisin Ronni hommikul kell 7 tööle, kuid siis ei olnud veel isegi mitte jääd. Kui ma pidin ise minema, siis oli juba lumi ja kõik muu. Mu issi ei lubanud mul sõita, sest isegi tema jäi koju. Õnneks said mu issi ja Ronn õhtuks golfikesele talverehvid alla. 

Lumega seoses ei suuda ma detsembrit ära oodata. Tahaks juba korterit kaunistada, kuuse tuppa tuua ja mis peamine(!) advendikalendrit süüa. Meil on neid kokku isegi neli. Põhjus on selles, et eelmine aasta läksime me 1. detsembril poodi ning neid õigeid kalendreid ei olnud, isegi teised kõik olid otsas. Seega kohe kui me see aasta esimest korda nägime neid, pidime nad ära ostma. Kuid tavalist nostalgilist jõuluvanaga advendikat seal ei olnud. Selle asemel oli seal Darth Vader'i oma. Mõned päevad hiljem nägime Rõõmus ka tavalist jõuluvana oma ning ei saanud seda poodi jätta. Nüüd on meil mõlemal kaks kalendrit ja me oleme olnud haigelt tublid, et me ühtegi veel avanud pole. 

Decisions, decisions..

Taaskord olen uppunud erinevate kõrg- ja kutsekoolide kodulehtede alla, aga ei leia endiselt midagi. Tegelt kutsekatest ma isegi leian midagi, mis ei ole täielikult välistatud. Näiteks kosmeetikuks võiks ma tõesti õppida, sest see teeb mulle endale ka ju head. Samuti võiksin ma rätsep-stilist olla ja riideid disanida, kuid ma ei tea, mis tööd ma tegema peaksin. Ma ei taha mingi jõhker disaner olla, mulle meeldiks lihtsalt õmmelda. Mu emps on samuti õmbleja, küll mitte rätsep, aga õmbleja üldiselt. Temalt olen näinud, et ega see õmbleja töö nii hea ja lilleline pole. Kui leiad korraliku töökoha, siis tõesti, aga siiski istuda terve tööpäev õmblusmasina taga ei ole minule. Tean-tean, et rätsep-stilist pole täpselt sama, kuid ikkagi. Kosmeetik olles ei ole ma kindel, et ma tahaks teiste inimeste poore päevast päeva uurida. Lisaks on raske alguses endale kliente leida, sest üldiselt käivad inimesed ju ikka kindla inimese juures. +Kui ma peaksin neile naha ja toitumise kohta nõu andma, ei oskaks ma näiteks vene keelt ning kaotaks jällegi kliente. 

Ma leidsin endale vahepeal eriala, mis mulle koheselt meeldima hakkas ja mida ma tõesti teha tahaks- EKA's on eriala nagu sisearhitektuur ja mööblidisain. Eksamite poolest oleks mul võimalus, kuid koolivoorud on rasked. Mul peaks olema suur portfoolio oma töödest ning peaksin kohe hakkama lahendama kompositsioone. No misasja... Ma tahan ju ainet õppima minna, et ma saaks selle selgeks, kuid nii paljudes kohtades võetakse sind ainet õppima eeldusel, et sul on juba vastav haridus olemas. Kui mul oleks juba kõik teadmised ja oskused olemas, siis miks ma üldse seda veel õppima läheksin?

Ehk kuna ma ei läinud kuskile kunstikooli ja mul puudub kunstianne, on see unistus minu jaoks läinud. Täitsa kurvaks teeb. Kutsehariduses on tegelikult olemas ka mööbli restauraator, mis mulle ka täitsa meeldiks, kuid see õppe toimub ainult Haapsalus ning see on viimane linn, kuhu ma minna tahaks. Ma ei tea miks, aga Haapsalu pole mind kunagi tõmmanud. Pigem vaatan kohti, mis oleks Pärnus, Tallinnas või Tartus. 

Kunagi kui ma hobustega igapäevaselt tegelesin, seadsin ma endale eesmärgi, et kui ma vanemaks saan, ehitan ma omale ilusa pisikese talli, kus ma saaksin oma tibudega iga päev koos olla. Eriala, mis ma õppida tahtsin, oli hobumajandus. Õpe toimub Säreveres, millega ma väga tuttav olen, kuna Järvamaa kutseka ühikates toimus Särevere spordilaagri majutus, millest ma võtsin 4 aastat osa. Ma ei välista, et ma seda kunagi tõesti õppima lähen, kuid hetkel tahaks ma õppida midagi muud, millest mingil määral karjääri teha saaks ja ära elatuda ning hobumajandust tahaksin ma kunagi enda arendamiseks õppida. Te ei kujuta ette, kui väga ma hobuseid igatsen, kuid ma ei tea ühtegi talli enam.. Niitväljad ja taolised kohad mulle ei meeldi, hobusega ei saa tegeleda. 

Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema majandus alase eriala peale. Palk on üldiselt hea ning töökohti palju. Kuskile ju ikka saab, kui ma turundusspetsialistiks tahaks saada. Vaadake selle kirjeldust kasvõi: 

"Õppekava eesmärk on kujundada piisav kompetents ja pädevus töötamaks turundusteadmisi nõudvatel ametikohtadel, andes eriala omandanule piisava paindlikkuse tulevaseks tööks ning võimaldades siirduda ettevõtlustegevuses nii turunduse, müügi, juhtimise kui ka projektijuhtimisega seotud valdkondadesse. Lõpetaja võib tööd alustada nii avalikus, era- ja kolmandas sektoris kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides."

 Minu arust kõlab küll päris hästi. Lisaks on õppe pikkus vaid 2,5 aastat ja selles peaks ka praktika sees olema. Õpe toimub Tallinna Majanduskoolis ning kõik on ju ok. Kui Tallinnasse peaksime jääma, oleks see ilmselt üks mu esmaseid valikuid. Samas on ka raamatupidamine hea laialdane eriala ning kestvus on 0,5 aastat lühem.

Ma iga päevaga mõistan üha enam, kui awkward inimene ma olen. Ma olen viimasel kahel päeval nii palju ebamugavust tundnud, et mu aastane limiit on täis.

Mul pole kunagi olnud probleeme võõrastega rääkimises. Olen ju töötanud klienditeeninduses+ olnud administraator ehk suhelnud päevast päeva võõrastega ning pole kunagi ebamugavust tekkinud. Ilmselt on asi selles, et see oli mu töö. Viimastel päevadel on inimesed käinud minu kodus.  Esiteks tuli veenäitu vaatama keegi korteriühistust, teiseks tuli meile Starmani tehnik ja kolmandaks äiapapa. Ok, tegelt kõige esimene kord oli pühapäevasel soolaleival, kui mul tekkis tunne, et ma ei ole isegi mitte omas kodus, vaid seisan nurgas nagu kõik oleksid mulle võhivõõrad.

Ma tunnen ise, kuidas ma ebamugavusega hakkan asju käppima. Ma ei suuda inimestele pikalt otsa vaadata ning mul hakkab jube palav. Ma ei hakka asju veel niisama käppima, vaid ma hakkan asju sättima ning otsin kogu aeg midagi, mida katsuda. See on jube. Ma olen teadlik, et teised vaatavad mind imelikult, kuid ma ei saa ka lõpetada. Ma tõesti üritan seda allasuruda, aga ma ei suuda. 

Endal on kuidagi eriti imelik, sest ma tegelikult ei ole üldse häbelik ega tagasihoidlik inimene..

Aga jah, me saime teisipäeval lõpuks interneti ja ka digiboksi. Elu on jälle ilus. :)

Soolaleivakad olid mõnusad. Mõlemal õhtul olid meie poolt sama ettevalmistusega. Mõlemal korral jõudsime koju vaid 1h enne külalisi ja pidime hakkama koristama ja süüa "valmistama". Esimeseks õhtuks valmistumine võttis veidi kauem aega, sest iga tegevusega kaasnes vähemalt 3asja, mis mul puudu oli. Näiteks porgandite ja kurkidega tegelema hakates selgus, et mul pole isegi midagi millega neid koorida. Õnneks üks veidike teravam nuga meil leidus.

Pildil olevad lahedad klaasid/purgid kinkis meile Kätlin. Väga geniaalsed täiskasvanute lutipudelid. Me saime veel väga palju lahedaid kingitusi, kuid siiski soola on mul nüüd kokku umbes 4kg ja leiba oma 8 pätsi. Kaks kooki saime ka ehk nii vähese toiduga me ei piirdunud.

 Imetlege meie kaunist lauda. :)

Mõlemad õhtud sisaldasid kaartide mängimist ja teine õhtu ka Imagot. Nii reede kui ka laupäevaga jäin ma rahule. Kuigi reedel istusime me üldiselt Kätliniga terve õhtu kahekesi, sest Ronn vajus ära ning teistel oli mingi tungiv soov Tallinnasse minna ning siis hiljem Keilasse edasi(?!). Ühesõnaga jah.. Samas oli tore üle pika aja kõiki jälle näha. Loodan, et neile meeldis ka.

Pühapäev oli muidugi omaette ooper. Tuli minu pere koos vanaema, tädi ja viimase kahe lapsega ning Ronni pere ja vanaema, vanaisa. Kui keegi vähegi teab, kui lärmakad suudavad 5-6 aastased lapsed olla, siis korrutage see 6ga. :D

Kuid kõik läks siiski hästi. Saime taaskord palju ja vajalikke kinke ning väääga palju süüa. Õnneks enamus läks kohe lauale ja söödi ära ka, aga jääke on meil siiani alles. Ma nüüd ootan aega, et külmkapp muutuks taas kohaks, kus on ainult vajalikud ja meelepärased tooted. Ma ei salli jääke. Kui need ei ole just eelmise päeva omad, siis ma ei julge neid isegi maitsta, järjekordne imelik kiiks. Samas, vähemalt Ronn saab oma kõhu ilusti täis.

Tagasi tänasesse päeva. Ma pean jälle üksi olema+ ma suutsin ikka jubedalt haigeks jääda. Õigemini suutis Ronn mind lõpuks nakatada. Ta on nädal aega haige olnud ja nüüd lõpuks olen ma samasugune. Tegelikult tulid esimesed haigussümptomid laupäeval ja pühapäeval olin juba täitsa haige, aga ma ignoreerisin seda, sest ma polnud ega endiselt pole nõus haige olema. 

Teen romantikat iseendaga. Äkki mu tervis lõpuks halastab mulle ja paraneb kiiremini ning pikemaks ajaks.. 

Täitsa elus olen

Esimene öö üksinda meie uues kodus..

Ma pole vist kunagi nii mitu korda ukse lukus olekut kontrollinud kui täna. Ma ei oska öelda, miks ma tänast nii väga kardan. Mul ju oli töökoht, kus ma magasin iga öö üksinda, majas, kus on paljud surnud ning mõni neist ka minu vahetuse ajal. Ehk kui ma suutsin sellises kohas pimedas ringi käia, et uksi lukustada ja maja turvata, siis mis siin korteris viga magada on? 

Ilmselt on asi selles, et ma polnud ka tööl kunagi üksi. Üleval oli nii mõnigi õde+ peaõde, kes käisid samuti öösel maja peal ringi ning ilmselt see tekitas turvatunde. 

Suures majas üksi ööbida pole ka kunagi probleem olnud, sest nii minu kui ka Ronni aias on suured ja kurjad koerad. Ok, minu aias on kuri ja Ronni aias suur. Ehk ikka on mingisugunegi "turvavõrgustik" olemas olnud.

Mitte, et ma ei tunneks end siin turvaliselt. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et Ronn on ju alati mind öösel kaissu võtnud ning täna on ta tööl. Aga noh, tuleb ka sellega harjuda, et ametit vahetades hakkab tal veel rohkem öövahetusi olema. Ma ei tea, kas ma peaksin siis hakkama vanemate kodus ööbima või kõik oma sõbrannad endale külla kutsuma või iga öö paarikümmet nuga padja all hoidma, aga tuleb hakkama saada.  Ilmselt peaks lõpetama lihtsalt igasuguste õudukate, CSI'de ja I.D vaatamise. 

Kui homme postitust ei tule, siis ilmselt juhtus minuga midagi. Päriselt.

Kuna ma tulin isadepäevaks koju, siis kasutan ma võimalust ning blogin. 

Lõpuks esitan teile siis before& after pildid. Tuletan meelde, et meil ei ole kõik veel täiesti valmis ning igat nurka ma ka pildistama ei hakanud. 

 Kööki saime siis lõpuks endale toolid ning kõik värvitud. Nagu näha, siis võtsime vabaduse ka üht köögikappi värvida. 

Kõige rohkem oleme komplimente saanud Ronni diivani kohta. 

Ma magamistoa teisest poolest ei hakka pilte lisama, sest seal on hetkel kõik üleliigne kola, mida me pole saanud veel mujale transportida.

Ei jõua hetkel pikka ja korralikku postitust teha, aga ilmselt sain ma natuke teie uudishimu maandada. :)

MDV, KUHU MU POSTITUS KADUS!??!?!

Avasin telefonist Bloggeri app'i ja järsku oli postitus läinud ja draftis ainult pool postitust, aga kommentaarid on endiselt all. Kas ma pean tõesti kolmandat korda juba seda sama postitust kirjutama??


Update- parandasin ära, kuid lühemalt. Bloggeri app läheb küll kustutamisele..

Kui imeline saab üks päev olla?! 1. november  läheb küll ajalukku.

Kõige pealt ärkasin u kell 8, sest elevuse tõttu ei suutnud ma magada. Ärgates olin ma reaalselt nagu väike laps jõuluhommikul..

Läksin kella kümne ajal isaga sõitma. Tiirutasime Hiiu ja Nõmme lähistel. Üritasime võimalikult palju eksami kohti läbi sõita. Ainuke probleem seisnes selles, et papsi auto on automaat käigukastiga, ehk ei saanud väga kohalt minekuid ja teise käiguga kurvide võtmist harjutada.

Kell 12:15 oli eksam. Ma ausalt öeldes ei olnud närvis, aga oma isa kohta ma sama öelda ei saa..

Närv tuli sisse kui ta tüdinud häälega ütles, et miks ma teisest õppesõidu autost mööda ei sõida ning siis kui ta ütles, et autol on rohkem käike kui neli. Seetähendab, et ta arvas, et ma sõitsin 90 km/h neljanda käiguga. Mul tegelikult oli kuues käik ning hiljem ta vabandas, kuid närv ikkagi kasvas. Tegin foori ees kaks korda äkk-pidurdust. Muidugi vabandasin ning mind rahustas veidike ka see, et nii pidingi tegema ja õnneks autosid taga ei olnud. Kui ei oleks pidurdanud, ei oleks mul hetkel ka lube. Kuid üldiselt olen ma väga ohutu ja ettevaatlik liikleja. Ma tegelikult endiselt ei usu, et ma tõesti selle eksami ära tegin. 

Kell 14 ajal tulime korterit üle võtma. Tõime ka esimesed asjad autost ära ning tagasi Keilasse. Võtsime minu juurest kogu kupatuse kaasa (nii Ronni kui ka mu isa auto olid ääreni täis) ning läksime Ronni vanaisa juurde käru võtma. Vedasime Ronni diivani ja mõned asjad veel kärule ning läksime Vaarikasse lauale järgi. Peale seda tõime asjad Tutermaale. No see korter oli äärest ääreni kaste ja mööblit täis. Teise diivani (koosnes 6'st osast) panime siit kärule ning viisime Ronni kuuri. Selle sinna mahutamine oli muidugi omaette kunst. Võtsime Ronni juurest veel viimased asjad, sõime, lobisesime Ronni emmega, läksime veelkord minu juurest ja poest läbi ning saime lõpuks koju tulla.

Kuna asjade tassimine käis läbi akna (va mööbel muidugi), oli tuba enam-vähem selline nagu järgnevatelt piltidelt näete. Pildid on küll veidike erinevatel hetkedel tehtud ning ma sujuvalt viisin asju teise tuppa, et ülejäänud asjad ära mahuksid.

Lõpuks saime asju lahti pakkida. See kestis küll päris pikalt ning me olime surmväsinud, aga samas õnn ja elevus said väsimusest võitu ja ära tegime! Näide teile, kuidas Ronn asju lahti pakkis:

Igatahes, kui meil lõpuks ükski asi ei vedelenud (va magamistoas olevad riiete kotid/kastid), saime massažidušši ära katsetada. Ma ei tea, kas see on katki või me lihtsalt ei oska selle lahedaid funktsioone kasutada, aga minu arust oli see täitsa keskpärane. 

Õhtul tegime natuke romantikat ka. Tuli ju seda imelist päeva tähistada. Lisaks lubadele ja korterile, täitus meil eile 24-2 kuud. Ma ei kujuta ette, kuidas see mees mind peaaegu 2 aastat talunud on..

Pühapäeva hommikul läks Ronts kella kaheksaks tööle. Ma ei tea miks, aga ma ärkasin samuti pool kaheksa üles ning enam magama ei läinud. Hakkasin hoopis riideid triikima ja kappidesse panema. Lõunaks tuli Ronts koju ja tegin talle süüa nagu õige perenaine ikka.

Peale lõunat tuli kogu minu perekond meie uut kodu kaema (tuletan meelde, et mul on 7-liikmeline perekond). Saime nende poolt juba soolaleiva kingid kätte- nõuderest, veekeetja, röster, kandik+väiksed taldrikud (millele soolaleivakal pean koogi tegema ja millelt külalised seda süüa saaks), veidike söögipoolist ning kohvi. Sellised igapäevased ja väga vajalikud asjad. 

Lapsed suutsid juba kõik mustaks teha, aga samas aelesid nad põrandal, ehk tegid ka kõik puhtaks. Emmele ei mahtunud pähe, miks ma sellest suurest lauast lahti tahan saada ning hakkas mööbeldama, et mulle tõestada, et see sobiks siia väga ilusti. Kuid lõpuks veendus ta ise ka selles, et see laud peab kaduma. Lisaks arvab ta, et kogu elutuba peaks teistpidi olema. Õnneks ei hakanud ta sellega mööbeldama. :D

Kätlin tuli ka mulle vahepeal veidikeseks seltsiks. Ronn tuli kaheksaks koju ja kuna meil ei ole kuni teisipäevani internetti ega telekat+ läpaka juhe läks katki, oli meil elektroonika vaba õhtu. Meid see ei morjendanud. :)

Esmaspäeval magasime korralikult sisse. Kooli ei jõudnud, aga jõudsime hoopis shoppama. Tulemus oli järgmine:

Õhtul käisime oma vanu tube vaatamas. Ronni emps tegi tema toast oma salongi/Rimmo toa. Minu emps tõstis toad ümber ja nüüd minu tuba on laste tuba ja vastupidi. Kuna läpakas ei töötanud, siis tõime kodudest sitaks DVD'si ja PS2'e. Täitsa huvitav õhtu.

Eile jõudsin ilusti kooli. Peale kooli parandas Ronni vanaisa mu laadija ära ehk läpaka saime korda. Samal ajal helistas Ronni emme, et ta leidis Sõbralt Sõbrale kauplusest ilusad toolid. Läksime sinna ning kuigi me neid algseid ei võtnud, saime me ikkagi 4 väga ilusat ja odavat tooli.
Kahtlesime pool päeva, kas neid värvida või ei, kuid lõpuks siiski värvisime. Tulemusega olen väga rahul, sest see õnneks ei jäänud tavaline valge.

Before ja after pildid tulevad siis, kui me saame mõnest üleliigsest esemest lahti. Võib öelda, et hakkab looma. Täitsa mõnus ja kodune on siin juba. :)

Sorri, tegin postituse lühemaks, sest pidin seda juba kolmandat korda ümber kirjutama ning see on mind juba täitsa kurjaks ajanud. 

IT'S MOVING DAY! HALLELUUJA IT'S MOVING DAY!!*

*Laulge "It's raining men" viisiga