JONNI

Esimene öö üksinda meie uues kodus..

Ma pole vist kunagi nii mitu korda ukse lukus olekut kontrollinud kui täna. Ma ei oska öelda, miks ma tänast nii väga kardan. Mul ju oli töökoht, kus ma magasin iga öö üksinda, majas, kus on paljud surnud ning mõni neist ka minu vahetuse ajal. Ehk kui ma suutsin sellises kohas pimedas ringi käia, et uksi lukustada ja maja turvata, siis mis siin korteris viga magada on? 

Ilmselt on asi selles, et ma polnud ka tööl kunagi üksi. Üleval oli nii mõnigi õde+ peaõde, kes käisid samuti öösel maja peal ringi ning ilmselt see tekitas turvatunde. 

Suures majas üksi ööbida pole ka kunagi probleem olnud, sest nii minu kui ka Ronni aias on suured ja kurjad koerad. Ok, minu aias on kuri ja Ronni aias suur. Ehk ikka on mingisugunegi "turvavõrgustik" olemas olnud.

Mitte, et ma ei tunneks end siin turvaliselt. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et Ronn on ju alati mind öösel kaissu võtnud ning täna on ta tööl. Aga noh, tuleb ka sellega harjuda, et ametit vahetades hakkab tal veel rohkem öövahetusi olema. Ma ei tea, kas ma peaksin siis hakkama vanemate kodus ööbima või kõik oma sõbrannad endale külla kutsuma või iga öö paarikümmet nuga padja all hoidma, aga tuleb hakkama saada.  Ilmselt peaks lõpetama lihtsalt igasuguste õudukate, CSI'de ja I.D vaatamise. 

Kui homme postitust ei tule, siis ilmselt juhtus minuga midagi. Päriselt.