Follow-up

Üks pank ei andnud ja teisele on taotlus esitatud. Vastuse saame 3 päeva jooksul. 

Pöidlad pihku..

Tulemas on unetu öö?

Ilmselt küll.. Homme selgub, kas me saame laenu või ei. 

Pls universum, pls!

Unistused siiski täituvad!

 Ma olen viimasel ajal väga muserdunud koju kolimisest ning üks hetk hakkasin ma ärkama hommikul pöördumisega universumi poole ning laususin mõttes oma soovid. Täpselt nii nagu me kunagi ühel koolitusel õppisime. 

Üleeile käisime Kätliniga ilma nautimas ning läksime ka uut uuskasutuskeskust uudistama. Riietest ei leidnud ma midagi ja hetk enne väljumist silmasin ma diivanit. Ühte imeilusat tumesinist korralikku diivanit. Ma reaalselt ahhetasin ja istusin(loe: vajusin) sellesse. Ma teadsin kohe, et selle viin ma koju, sest kuskilt ei saa sellist iludust vaid 65€-ga. Ma ei saanud seda ostmata jätta, sest kunagi on meil nkn diivaniost käsil ja nende hinnad on poodides meeletud. Eile käsime Kätlini Defekaga sellel järgi, mis oli muidugi omaette ooper, aga saime ta ilusti kuuri paigutatud.

Täna..
Täna hommikul ärkasin suhteliselt vara, sest läksin kell 11 trenni. Ärgates oli esimene uudis ämmalt, et kell üks lähme mingit korterit vaatama. Kui ma seda linki vaatasin... See korter on nii ilus!! Veidi pisike on, sest ühetoalisest on tehtud kahetoaline korter. Pildid on juba ilusad, aga päriselt oli see ideaalne! Kuna see, kes seda renoveeris ja müüb on Ronni empsi sõbranna, siis juba peale 5 minutit seal olemist surus ta meie kätt ja õnnitles ostu puhul. Esmaspäevaks maksame broneeringu kinni, mis on üpris kopsakas summa, kuid saame hakkama. Ühtlasi soovitas ta meile ka head laenuhaldurit, kelle jutule pääseme järgmisel nädalal ja kui kõik hästi läheb, saame juba aprillis sisse kolida!

Ma teadsin, et see diivan viib heade asjadeni. Usaldage alati oma sisetunnet ja saatke oma soovid universumile! Ma tean, et ma kõlan nagu räme hipi, aga see töötab! 

Kas ma olen ainuke naine, kes arvab, et need "Tell your girlfriend I'm sorry for being prettier than her" pildid on väga kohatud? Kas väärtustega inimesi on tõesti nii vähe? Või ongi mingi uus mood sebida võetuid mehi? 

Ei, keegi ei ürita minult Ronni üle lüüa ning ma ei muretse sellepärast. Mind lihtsalt tohutult häirivad nii ennasttäis naised, kellel pole mingeid piire. Tegelikult on see isegi hale. Kas tõesti ei leia mujalt mehi või muud tegevust kui võtta ette võetud mees ja üritada seal kiilu lüüa tema ja ta naise vahel? Ma mõistan, kui tõesti on tunded tekkinud, aga miks seda nii upsakal moel peab tervele maailmale näitama? 

Teil endal ei ole häbi taolised pilte jagada? Teie olete ju kaotajad selles olukorras. Mees kellele üritate muljet avaldada on ju siiski teise naisega, mitte teiega. 

*slap

Olge lohakad endasugustega või leidke endale mingidki väärtused, aitäh!

Ma olen alati uskunud, et kõik juhtub põhjusega. Kui saatus tahab, siis see ka juhtub. Vahet ei ole, mis valikuid sa elus teed, lõpuks jõuad sa ikka sinna, kus sa olema peaksid. Teekond sinna on täis kas õppetunde või lihtsalt seiklusi. Samas vahepeal ma kahtlen selles ja vahel ei saa ma kohe aru, mida see tähendas.

Ma ei ole pikalt bloginud, sest kuidagi nukker on olla. Nii kurb on oma kodus end külalisena tunda. Üleüldse ei tahtnud me koju tulla juba seetõttu, et me peaksime kogu aeg edasi-tagasi sõitma. Päris raske on asju lahtipakkida, kui sa ei tea kuhu mida panna. Äkki peaksin kogu varandust kaasas kandma? Muidugi see nukrus ei piirdu nüüd enam ainult sellega.

Mul tekkis vahepeal tunne, et inimesed kohe üldse ei salli mind. No ilmselt tõesti, kui mu suhtlusringkond piirdub kahe inimesega. Ok, kui Ronni arvestada, siis kolmega. Eriti loll tunne oli pidusid korraldada ning keegi ei taha väga kohale tulla. Hiljem tuli välja, et samal ajal oli mu klassiõe üllatuspidu, kuhu oli kutsutud terve klass v.a mina. Ausalt öeldes ei olnud just parim tunne. Kui ma teid häirin, siis võite mulle seda öelda. Kui oma nime alt ei julge, siis mul on ask, kus saab end anonüümselt väljendada. Lisaks saab siin kommenteerida.

Sellel päeval, kui mind valdasid vaid need tunded, mida eelmises lõigus näete, läksime õhtul Kloogale. Seal oli nii tore! Õhkkond oli nii sõbralik ja ma tundsin seal end nii aktsepteerituna ja armastatuna. Eriti siis, kui Ronn hiljem ütles, et nii mõningad isikud käisid talle rääkimas, kuidas tal minuga vedanud on. Paar head sõna ja kõik need mõtted, et inimesed vihkavad mind, olid kadunud. Kes teab, äkki ma olin lihtsalt natuke liiga palju joonud.. :D

Kuid koju minnes juhtus väike õnnetus. Sõitsime kraavi. Hetk enne seda tundsime, et must jää on maas, kuid kuna kohe tuli kurv, siis ei olnud enam väga midagi teha. Ronn suutis avarii asjaolusid veidi leevendada, aga vältida seda enam sel hetkel ei saanud. Õnneks oli õnnelik õnnetus ning me kõik jäime terveks. Auto suutis ka ise kraavist välja sõita ja saime ilusti inimese koju transporditud.

Muidugi oli see minu jaoks suur märk, et me peaksime end kokku võtma. Lisaks hakkasin Ronnil veel rohkem turjas elama, et me laseks auto kellelgi üle vaadata, kuna ilmselt avarii ikka mõjutas meie beebikest. Ma ise suutsin tuvastada, et kõrvalistuja poolne esirehv oli töss.

Naistepäeval üllatas Ronn mind Pärnusse minekuga.

Muidugi polnud ta autot veel kuskile viinud ning me polnud kindel, kas me üldse kohale jõuame. Naljakas on see, et ma olen Ronnile kogu aeg pinda käinud, et ta auto eest hoolitseks. Eriti intensiivselt hakkasin talle närvidele käima selle jutuga, kui ma load sain. Siis sai Ronn lõpuks aru, et autoga ei ole kõik korras ning lubas järgmisel päeval lõpuks selle kuskile viia. Ilmselgelt jäi ta sellega hiljaks, sest tagasi sõite istusime Statoilis, mis asus umbes 50-60km kaugusel Keilast ja ootasime puksiiri..

Meie muidugi muretsesime, et me ei jõua koju, kuna meil äkki läheb rehv katki, kuid katki läks hoopis mootoririhm. Õnneks kui tossu hakkas tulema, saime kiirelt seisma jäädud ja mootori väljasuretatud ning alles siis läks mootoririhm. Kui mootor oleks samal ajal veel käinud, siis ei oleks selle autoga enam midagi muud teha, kui romulasse toimetada. 

Ma olen aru saanud, et kõik keerleb meie auto ümber. Järjest on märgid, et me kas peaksime tema eest rohkem hoolitsema või siis lõpetama ta piinad?  Kõigepealt rott autos, siis avarii ja nüüd mootoririhm.. Lõpuks saime ta ilusti remonti.

Peale remonti see jama muidugi jätkus.

Ma olin 200m sõitnud töökojast ja pidin juba teeäärde pidama jääma, sest õlirõhu tuli hakkas vilkuma. Ma sõitsin lõpuks töökojast koju u 1h, sest üks probleem tuli teise järgi. Esiteks tuli välja, et õli oli otsas. Õnneks üks abiline aitas mind sellega. Ostsime õli, panime mootorisse ning sõitma hakates oli sama jama. Kuid seekord tuli ka hais salongi. Muidugi oli see ilmselt seetõttu, et me olime just valanud. Varasemalt olin õppinud, et selle tulega võid sõita kuni haisuni, sest kui juba õlihais salongi tuleb, on järelikult midagi väga halvasti. Kuidagi (umbes 6 peatusega) jõudsin lõpuks Statoilini. Mul olid närvid jumala läbi ning järsku läks auto pimedaks. Jee.. Kuna ükski elektroonikaseade ei töötanud, oli viga akus. Mu abiline tuli mulle jälle järgi ning keeras aku klemmid kinni, sest need olid lahti.. Mul ei ole sõnu.. Mina ei osanud oodata, et ma tulen autoga remondist ja ma jään kohe teepeale.

Muidugi mina ju ei tea, mis käsk neile anti. Võib-olla öeldigi, et tehke lihtsalt mootoririhm korda ja kõik. Mina eeldasin, et vaadatakse kõik vead üle, teavitatakse meid nendest ja siis parandame kas kohe ära või veidi hiljem. 

Oh seda häda ja viletsust.. Hetkel tundub kõik tagasi normis olevat. Ilmselt see õlirõhu tuli jäi ka peale seda põlema, kuna aku jamas elektroonikaga. Hetkel on see jama läbi. Kuid mul on ikkagi tunne, et me peaks uuesti remonti minema ja laskma diagnosti vms teha. See auto on juba vaikselt pensionieas ja tema eest tuleb paremini hoolt kanda.