Tean, et te tahate, et ma midagi huvitavat kirjutaksin ja täitsa kindlalt tean, et teil on need korteri jutud juba üle visanud. Minul on ka, ausalt. Kahjuks on siiski nii, et mu pea on ummistunud täielikult korteritega, kolimisega, kooliga, kaalu langetamisega ning Ronni järel koristamisega. Seega jah, mul on hetkel suhteliselt üksluine elu. 

Nõme on ka see, et mina olen enda sõbrad unarusse jätnud ja nemad mind samuti. Seega plaan, et viimased nädalavahetused võiks sisustada siin istumistega, filmikatega või lambiste lauamängu õhtutega ei ole väga õnnestunud. Muidugi on selles süüdi ka Ronaldi töö.

Meil on ka päris huvitav vahejuhtum, mis meie ellu veidi põnevust on lisanud. Tegelikult mitte heas mõttes. 

Nimelt peale kolimist jäi meil päris palju asju auto pagasiruumi. Mitte midagi olulist ega vajalikku. Lihtsalt mingid magamiskotid ja mõned jalanõud vms, mida ei viitsinud tuppa tassida. Kui Narvas käisime, siis panime sinna ka paksud talvepüksid, sest külma ilma puhul on ju hea, kui autost saab nad kohe jalga tõmmata. 

Lisaks paarile asjale hakkas sinna kogunema ka Ronaldi vanaema antud toidud, mida oli sitaks. Need jäid autosse, kuna meile korterisse lihtsalt enam ei mahtunud.. Iga kord ta annab suure kastitäie purke, mune, kartuleid jne. Päris ausalt on meil neid korteris juba sitaks ning kuna meil on nii väike köök, siis tõesti hakkasid need asjad autosse jääma. Mis see väike külm ikka kartulile teeb? Ja ega külm ei teinudki..

Paar päeva tagasi panime me pagassile katte peale tagasi, sest see lihtsalt vedeles Ronaldi kuuris. Ühel päeval avastasin ma, et tagaistme üleval on väike auk ja tagaiste ise oli väikseid poroloni tükke täis. Rääkisin siis Ronnile seda, aga see ununes ära. Eile hommikul hakkasime Siimule rongijaama vastu minema ja nägime, et see auk on suuremaks läinud ja isegi kate oli veits katki. Nüüd tekkis küll paanika. Kas meil on tõesti mingi näriline autos??!

Tegime siis pagasiruumi lahti, hakkasime sealt puruks läinud asju ära viskama ja nägime ka kurikaela. Ilus suur pruun rott. Ilus, sest mulle haigelt meeldivad rotid, kui koduloomad. Kuid väga kohutav, sest ta oli meil autos! See tundus ja tundub minu jaoks siiani väga ebareaalsena, seega ma igaksjuhuks googeldasin. Rotid autos ei ole üldse ebatavaline probleem, vaid ikka päris laialdaselt levinud probleem. Rotid ja hiired ronivad ikka talvel külma eest majja või siis muudesse soojadesse kohta, näiteks autodesse. Üldiselt poevad nad kapoti alla sooja ning närivad seal ehk teevad autole väga-väga suurt kahju. Meil õnneks n-ö vedas (ega tegelikult siin pole midagi head), sest vähemalt ta seal rattakoopas elades ei saa muid juhtmeid närida, kui ainult tagumiste tulede omi. 

Nii julm kui see ka poleks, panime me juba eile suure rotilõksu üles. Kuradi kavalad on nad ikka. Me lootsime, et kui see on ainult meie autos elanud, siis ta on veidi rumal ja langeb kohe lõksu. Hommikuks oli sööt läinud, aga lõks veel lahti. Täna panime juustu kõvemini kinni, et ta seda sikutades sinna vahele jääks. Lisaks andis mu emme rotimürki. No nii halb.. Ta võiks lihtsalt välja hüpata ja mujale elama minna, kuid pole midagi teha. Autosse ta jääda ei saa. 

Muidugi meie nüüd ei tea, kust ta tuli ja kas ta on seal üksi. Ma olen päris kindel, et ta tuli vanaema kartulikotist. Ilmselt oli väike pisike poeg ning kuna tal süüa oli seal sitaks, siis jõudis ta kosuda. Samas kes teab, äkki tuli ta meile siin Tutermaal või mujal parkides. Ma ise loodan, et ta tuli kartulikotiga, sest siis on teda ainult üks ning loodetavasti sellist asja enam ei juhtuks.

Peamiselt sõidan selle autoga mina ja te ei kujuta ettegi kui jube sinna autosse istuda on. Alguses kontrollin üle, et ta jumala eest salongis poleks ning isegi kui ma sisse julgen istuda, laulan ja ümisen terve sõit, sest ta ju peaks mind kartma. Millegi pärast ma vahin terve aeg tahavaatepeeglisse ning kujutan ette, kuidas see rott katte peal istub ja mind vahib. Oh jah.. Soovisime kodulooma ja saime mis tahtsime. Koera ega kassi ei saanud korterisse võtta, niisiis tuli meile rott autosse. 

Siit loo moraal: ärge kunagi võtke vanaemalt kartulikotti vastu ning ärge kunagi(!!) jätke toitu autosse!

Ma tean, et peaks blogima, aga ma ei oska midagi tarka öelda. Tahaks kurta.. Mul on nii lambised nädalavahetused ning pole nagu ühtegi ideed ka.. :( Korraks suutis üks anon mu õhtut sisustada, aga nüüd on temagi läinud... Keegi kurat ei tule külla ka. Peamiselt muidugi sellepärast, et ma pole kedagi kutsunud. :D 

 Jah, nii mõttetu postitus ongi. Vähemalt kirjutasin midagi. :D

Nii palju mu lubadusest aktiivsem olla..

Ausalt öeldes pole mul viimasel ajal üldse tuju. Kogu see korteri jama on mind nii kurvaks teinud ja mu närvidega 1:0 teinud.

Eile võtsin lõpuks julguse kokku ja kirjutasin meie korteri omanikule, et veebruar jääb meie viimaseks kuuks ning siis lõpetame lepingu. Ta suhtus vist mõistvalt? Lubas varsti juhised anda, et mis nüüd toimuma siis hakkab. 

Ma istun reaalselt hommikust-õhtuni kinnisvaraportaalides ning mul on reaalselt kõik kuulutused peas. Meie finantseerijatest ei saa ma üldse aru ning see tekitab veel rohkem stressi. Üks hetk sobib ja teine hetk mitte. Ämm avastas, et tegelikult see esimene korter oli täitsa mõistliku hinnaga, kuid nüüd on muidugi juba hilja. Korter on broneeritud, jess. Ma ikka ei mõista teda. Üks hetk on kõik nii kallis, aga siis saadab ta mulle 200 000€ ridaelamuboksi kuulutuse. :D Oh well..

Eks viin teid lühidalt kurssi meie viimase korterijahiga. Kuna see Kalda tänava korter oli kõige parem, mis selles hinnaklassis saada võis ning see köök oli jumalik(!), siis otsustasime mööda vaadata asjaolust, et seal on elektriküte. Võtsin maakleriga juba eelmise nädala algul ühendust ning uurisin, millal saaks vaatama minna. Kuna ta peale põgusat meilivahetust mulle enam ei vastanud, siis helistasin talle u 30 minutit tagasi ja teate mis välja tuli? Ma tahaks end hetkel maha lasta.. Omanik on loobunud müümisest. WHAT????!?!?!

*week

Muidu läheb meil hästi. Ronn on G4Sis ning mõned vahetused veel Statoilis jäänud. Mulle G4S meeldib, sest tööpäeva algul tuleb auto talle järgi ning mina ei pea teda sõidutama+ Golf jääb minule. Lisaks ma saan temaga rohkem suhelda, eriti öövahetustel.

Mina käin ilusti koolis. Ma olen reaalselt peale vaheaega iga päev ilusti koolis käinud. Ma olen jube uhke. Hinded on ka nii head, et ma täitsa naudin e-päevikus käimist. Loodan, et enne poolaasta lõppu (aka reedet) mingeid üllatusi ei tule. 

Ühel päeval tehti avastus, et see korter on siiski liiga kallis. Sissemaksu mõttes. Seega hakkasime uuesti korterit otsima. Oh jumal..

Kõik korterid, mis mulle enamvähem meeldivad on liiga kallid või fucking elektriküttega(!).

No offence kellelegi, aga ma ei suuda paneelmajja elama minna. Mulle ei meeldi juba idee, et köök on eraldi toas(kui see just geniaalselt või ilusalt lahendatud ei ole). Ilmselt majas elamine on mind ära rikkunud, aga ma armastan avarust. Mul tekib väike klaustrafoobia hoog juba lihtsalt paneelmajadest piltide vaatamine. Toad on piklikud, kitsad ja üldiselt mööblit täis topitud. Esimeseks asjaks ma lõhuksin maha seina suuretoa ja köögi vahel. Viskaksin kõik üleoleva mööbli välja ja värviks hea meelega kõik seinad valgeks.

Ma ei mõista, kas inimestel pole mitte mingit maitsemeelt. Ok, minul ka erilist ei ole, aga kurat.. kas neil silmi ei ole peas? Üks tapeet on kirevam kui teine, kõik mööbel on erinevat värvi, kardinad... oi, milliseid kardinaid ma näinud olen.. Kui te korterit endale ei otsi, siis vaadake neid ja naerge. Kui otsite, siis vaadake neid juhul, kui soovite sügavasse masendusse langeda.

Lõpuks ma leidsin siis korteri, mis oli avatud köögiga ja see köök on nii ilus! Korteri hind oli ka selles klassis, mida me saame endale lubada ning üleüldse selline avar, aga pisike kahetoaline korter. Kuid mis mu ilusa roosa mulli purustas? Elektri fucking küte. Miks ühes normaalses korteriühistus ei toimi keskküte. MIKS?!

Miks mulle elektriküte ei meeldi? Noo.. Me oleme siin terve aeg külmetanud. Radikaid hoiame sees nii palju, et me veidike sooja saaks, kuid üldiselt me istume siin umbes 15-17kraadises toas, heal päeval on siin 20 kraadi, ning külmetame. Kuid mis on meie elektriarve? 100+ eurot. Sellise summa eest võiks ju oletada, et meil on radikad hommikust-õhtuni sees ja mõnuleme siin 24 kraadiga, aga ei. Ja just selle külma ja niiskuse ja nende rahasummade tõttu tahan ma siit korterist välja saada nii kiirelt kui võimalik.Tahan põgeneda keskkütte käte vahele..

Samas on hetkel korteri ostmine seisma jäänud ning kuna Keilas normaalseid üürikaid ei ole, siis noh.. Tuleb meie vanemate soovile alla anda ja saba jalge vahel koju tagasi kolida. Seda ma ju ka ei taha.. Kuid tuleb tõesti tõdeda, et kuna ainult Ronn töötab ning säästud on ka läbi, siis 500+ euri iga kuu maksta on meie jaoks liiga kallis, sest elamise jaoks ei jää väga raha alles. Muidugi oleks meil kordades parem kodus olla ning saaksime selliste summade eest reisimas käia või noh.. Olgem ausad. kolm-neli kuud kodus ja me saaks teise auto juba osta. :D 

Ja kodus on soe!!

Aga no üldse ei taha peale sellise vabaduse nautimist koju minna. Ma juba ei viitsi mõelda, kuidas me jälle igapäevaselt kahe kodu vahel jookseme.. :(

Aga meil oli esimene elektrikatkestus..

.. mis kestis täpselt 3 minutit. :D

2014 kokkuvõte

Kuna ma ei olnud väga aktiivne blogija, siis mul väga palju infot pole, aga ma üritan.

Alustame algusest?

2014 aasta võtsime vastu dinner partyga. 

Ehk ühtlasi sel pildil olime me koos olnud aasta. 

Umbes nädal hiljem viis Ronald mind Saaremaale. Sadamas andis meie auto esimest korda otsad, kuid õnneks lükati see uuesti käima ning pidime järgmist praami ootama. Saaremaa oli nii mõnus. Grand Rose oli tohutult ilus koht ning kuna see oli meie esimene "ainult meie" väljasõit, oli see veel eriti imeline.

Käisime kuskil tuletõrjedepoos söömas. Tõsiselt hea toidukoht. Söök oli jumalik ning portsud olid nii suured, et isegi Ronald ei suutnud kõike ära süüa. Läheks hea meelega veel.

Kõige naljakam on asjaolu, et ma olin siis veel alaealine. Nii imelik on mõelda, et ma üldse alaealine olen olnud. :D

2014 aasta alguses hakkasin ma nö aktiivselt üritama oma juukseid muuta, sest blond oli mind täiesti ära tüütanud. Ja voilaa, mõni nädal enne aasta lõppu sai mu eesmärk lõpuks täidetud. Jeeee

Veebruaris sain ma kutse Benitasse suveasendajaks tööle minna. Ma olin juba siis mega elevil selle töökoha pärast ning põhjusega. See oli tõesti hea koht, kus töötada. 

17. veebruaril jõudsin minagi täiskasvanute hulka. Wuhu!

Õigel päeval käisime seda piljardit ja bowlingut mängides tähistamas.

 Ka pidu oli suurepärane

Märtsis jõudis kätte meie lennu moeshow "The Ring".

Seda saab vaadata siit.

Mulle isiklikult meeldis moeshow kõvasti rohkem kui rokipidu. Kuid ilmselt seetõttu, et ma ei pidanud moeshows tantsima. Ok.. natuke ikka pidin küll.

Märtsi alguses korraldasime me ka aasta esimese grilli. Neid oli kevade ja suve jooksul tohutult palju. Mmmm..

Märtsis ja ka aprillis oli Ronni juures suur aiatöö hooaeg. Nimelt oli vaja kasvuhoone maha lammutada ja uue jaoks sobiv auk kaevata. Ma olin ka tubli naine.

Ma ausalt ei mäleta, mida huvitavat me veel kevade alguses tegime. Ronnil olid sel ajal juba tutipidu ja eksamid. Vabadel hetkedel käisime igal pool võrku mängimas ja grillimas.

Millalgi mais läks Ronn Statoli tööle. Kuid mai lõpus kuumadel ilmadel tegime me juba esimese roadtripi. Nõva jeee!

Tegime ka aasta esimesed ujumised. Vesi oli jääkülm, kuid 30+ kraadi juures oli see ideaalne jahutus.

Kõige parem nali selle tripi jooksul oli ilmselt Ainari telgi kokkupanemine.

Nõvalt tagasi tulles, käisime ka Rummul. Ma käisin esimest ja siiani ka viimast korda seal!

Tuhamäe otsas käisime ka ära.

Kokkuvõttes oli Nõva väga lahe kogemus

Juunis lõpetas Ronts gümnaasiumi.

Sel ajal tegime ka palju spontaannseid trippe. Näiteks ühel õhtul alustasime u keskööl sõitu Võsule.  Ilm oli küll selleks ajaks juba jälle külmemaks läinud, kuid täitsa mõnus oli seal siiski.

Jaanipäeva tähistasime sel aastal päev varem, kuna õigel päeval olime mõlemad tööl. Käisime Vasalemma jaanitulel ning hiljem pralletasime Mairo juures. 

Kuna me grillisime palju, siis tuli leida viise, kuidas seda tegevust erilisemaks ja paremaks muuta. Niisiis käisime ühel õhtul lihtsalt niisama Nõval grillimas.

Ja siis jõudis kätte katastroofiline Ronni sünnipäev.. Kuna Ronn ei osanud midagi sünnipäevaks soovida, siis otsustasin kinkida talle karahvini, sest ta poes kogu aeg vaatas ja imetles neid asju.  Lisaks meisterdasin ma veel fotoalbumi meie lahedatest hetkedest. Ma tegin tööl olles ka koogi valmis, sest ma tulin alles sel hommikul töölt. Isa tuli mulle järgi, käisime poes, ostsime viski karahvini sisse ja tegin muud ettevalmistused ära. Ma olin ikka päris palju vaeva näinud, et kõik korda läheks ja siis...

Ma tahtsin lihtsalt südamest nutma hakata. Ma  lihtsalt...

Lõpuks võtsin end kokku, panin küünlad põlema ja läksin Ronni äratama. 

Õnneks oli ta koogi ja albumi üle väga õnnelik ning hakkas hoopis mind lohutama, et see kink raisku läks ja kogu see raha, mis ma viimases hädas kokku kraapisin(ma polnud ju veel palka saanud), läks lihtsalt tuulde. Ja muidugi sel ajal kui me all kingitust koristasime, tossasid puhutud küünlad üleval edasi. Hea, et maja maha ei põletanud. No see oli kohutav. Pidu õnneks tuli ilusti välja ning inimesed jäid samuti rahule.

Iga kord kui mõlemal oli mitu järjestikust vaba päeva, kasutasime kohe võimalust ja läksime kuskile. Enamasti lebotasime Võsul. 

Kuid jõudsime ka Eesti tripi teha. No see oli küll suve parim elamus. Lihtsalt kahekesi mööda Eestit ringi sõita ja võtta sellest kõik mis võtta annab. Ja kindlasti ei saa unustada, et me põgenesime äiksetormi eest ning see sai meid igal pool kätte.

Olime ka sel aastal folgilised

Ning Orjaku pubis suutsime ka ära käia

Terve suvi tapsime end tööga, kuid iga vaba hetk oli oluline. Seetõttu ka nii palju väljasõite või siis niisama linnas käimist.  Kuid töö ei lõppenud enne oktoobri lõppu. Seega oli sügisel päris raske puhkehetki leida. Kool, töö ja algselt ka trennid. Muidugi nõudis mu keha puhkust ning andis sellest mulle märku bronhiidiga. Sain küll koolist puhata, kuid tööl pidin ikka käima. 

Käisin 2014 aastal kaks korda doonoriks. Esimest korda märtsis ja teine kord augusti lõpus. Kahjuks ebaõnnestus see mõlemal korral. Esimene kord öeldi, et see on tavaline, et esimesel korral andmine ei õnnestu. Teist korda torgiti mind mõlemas käest, kuid kuna veri endiselt ei voolanud piisavalt kiiresti, väideti, et mu veenid on liiga peenikesed ning ma peaksin vähemalt aasta aega pausi pidama. Nojah.. 

Septembri keskel sain ma lõpuks autokooli tehtud. Tegelt ma tegin seda vähem kui pool aastat, sest sõitma hakkasin märtsi lõpus-aprilli alguses ning mul olid väga suured pausid sõitudel. Vähemal sain ilusti tehtud. :)

Meie aasta ja üheksa kuu täitumisel oli mul suur soov Ronnile midagi erilist teha. Ega ainult mehed ei pea naistele lilli kinkima, või mis? Seega kinkisin minagi talle lille.

Samal õhtul käisime Laitse Rallypark'is, sest kinno minek tundus lamp.

Oktoobri lõpupoole saime ühtlasi ka lõpuks korteri. Me olime suhteliselt lootust kaotamas, sest tundus, et me lihtsalt ei leiagi midagi, kuid õnn siiski naeratas meile.

Oktoobris toimus rebaste rets. See oli omaette tore üritus. Ainult pidu oli see, mis pettumust valmistas. 

Autokooli ja lubade juurde tagasi tulles. Autokooliga seoses oli nii palju jamamist tervisetõendiga. Kui selle lõpuks üles leidsin, ootasin ma ikkagi päris pikalt autokooli pabereid, et ARKi saaks minna. Samal päeval kui paberid kätte sain ja tahtsin ARKi minna, sõi Golf mu ID-kaardi ära. Seega pidin hoopis migratsiooni ametisse minema uusi dokumente taotlema. Kui veel nädal olin oodanud, sain dokumendid kätte ja lõpuks võisin ARKi minna. Teooriaeksam oli 10.oktoobril ning tegin selle 0 veaga ära, wuhu! Sõit pidi toimuma 22(?) oktoober, kuid kui kohale läksin ja autot ees ei olnud, selgus, et keegi tegi avarii ning mulle anti uus aeg- 1.november.

1. november on siiani mu elu parim päev. Reaalselt.

Hommikul käisime isaga sõitmas, et enne eksamit kõik läbi käia. Me sõitsime peaaegu 2 tundi. Peale seda sõitsin ARKi ning eksam võis alata. Eksami sain ilusti sooritatud, jällegi esimese korraga, wuhu! Ma olin nii närvis, et ma reaalselt värisesin ning kui teada sain, et ma tegin selle ära, siis ma olin nii õnnelik, et ma tahtsin nutta. Noja siis ma nutsingi.. :D

Peale eksamit läksime Ronniga korterit üle võtma. Aaaahhh, kui hea tunne see oli. See korter ei ole küll midagi erilist, kuid see tunne, kui sa saad esimest korda iseenda kodu võtmed kätte ja kolid vanemate juurest ära. No täitsa selline tunne, et elu alles algab. :D Terve päev tassisime asju kodudest siia ja siit kodudesse. 

Lõpetasime selle imelise päeva romantikaga. See päev oli tähistamist väärt. Ma sain load, me saime korteri ning lisaks täitus meil 22 kuud. Need emotsioonid..

Jep, meil ei olnud kaks esimest nädalat ei internetti ega telekat. Lisaks läks mu läpaka laadija katki, ehk me ei saanud isegi seda telekaga ühendada, et niisama filme vaadata. Seega me pelasime. :D

Nagu näha, siis me käisime ka igal võimalusel poodides raha peenestamas. Ilmselt teeksite te kõik seda sama, kui oma pesa saate. Kõik peab ju uus olema!

Soolaleivakad läksid ka väga ilusti. Noo vähemalt sõpradega. Ronni isaga oli päris awkward ning kui meie mõlema perekonnad olid, siis oli ka veidike palju seda kõike, aga saime hakkama.

Esimesed ööd üksinda selles korteris olid päris kõhedad.

Jaa juba oleme jõudnud detsembrini.

Me olime nii head lapsed, et meil käisid iga päev päkapikud. Lisaks ei söönud me advendikalendreid ette ära. Päris suur saavutus.

Me käisime detsembri alguses nortsiga Viljandis. Nüüd meenus mulle, et mul on see postitus valmis kirjutatud, kuid ma pole seda avaldanud. Enam pole väga mõtet ka. Igatahes oli see väga lahe kogemus. Paintballi pärast phm läksime ning sellega jäin ülimalt rahule. Polnud kunagi mänginud ning selle paari tunni jooksul surin ma ainult ühe korra. Seda ka seetõttu, et ma jäin lõksu ning ma ise astusin peidukast välja. Sain vastu maski ega saanud haiget. Vähemalt sain ma meie instruktori maha lastud. Enda arust olin küll tubli.

58. lend korraldas vahepeal ka rokipeo "Trapezium". Seda saab vaadata siit

Detsembri juures oli väga armas ka see, et meie lend hakkas tervikuks muutuma. Ka mina hakkasin oma uute ja vanade klassikaaslastega aina rohkem suhtlema. Ühel õhtul käisid päris paljud isegi meie korteris aega veetmas. Rääkimata sellest, et oma lennukaaslastega (väikse osaga nendest) võtsin ma ka selle aasta vastu. Tõesti on nii kahju, et alles nüüd nii suurteks sõpradeks saime, sest kohe on kool läbi. 

Jõulud olid meil rahulikud ja toredad. Peale jõule viis Ronn mu kaheks ööks Narva-Jõesuu Nooruse Spasse, kus me tähistasime meie kahe suurepärase aasta täitumist. Ideaalne puhkus!

Sealt tagasi tulles tulime korra kodust läbi ning kolisime Tähe tänavale. Tulime alles täna koju.

Aastavahetuse veetsime samuti seal. Lõpetasime aasta samasuguse peoga, nagu ka alustasime. Mõnest vahejuhtumist hoolimata oli meil ülimalt hea aastavahetus.

 Peale aasta pikkust üritamist jäi LÕPUKS!!!!! mulle värv peale. Nüüd olen ma juba kuu aega brünett olnud. Vot see on saavutus. Te olete sellest pildist ilmselt juba tüdinud ja uskuge mind, mina ka, aga see on ainuke normaalne pilt minust tumeda peaga. Seda ju keegi teist ootaski. 

Kuna keegi kunagi ütles, et tumeda peaga ei oleks ma enam see Jonni, siis tuleb tõdeda, võib-olla tõesti. Minu arust olen ma parem. Mu sisetunne, et tume sobib mulle paremini, ei vedanud mind alt. Mina olen rahul ning see ongi kõige tähtsam. ;)

Kokkuvõttes oli mul suurepärane aasta. Loodetavasti on 2015 veel parem.