I can't catch a break

 Bronhiidist sain jagu ning nüüd on mu tarkusehambad mind tapmas.

Mulle öeldi küll 2 aastat tagasi, et ma neid lõikama läheksin, kuid kas ma tegin seda? Ei. Nüüd tulen ma muidugi selle juurde tagasi, kui üks nendest läbi mu igemete põske nülib. Okei, ma tegelesin sellega ning oleks suve alguses ka röntgeni ära teinud, kuid töökohta arvestades ei saanud ma suvel lõikust teha ning ootasin kuni töö läbi saaks. Wuhu..

Lisaks tervisele on ka teised asjad pekkis. Kuna Golfipoiss mu ID-kaardi ära sõi, siis pole mul ühtegi kehtivat dokumenti, mis tähendab, et ma ei saa ARKi minna enne, kui ma uue ID-kaardi teen. Jah, mul pole isegi passi. Tegelikult on, aga see on umbes 5-6 aastat kehtetu olnud. Ma ei saa isegi poodi veini järgi minna.. 

Ehk jah, olen dokumendita kodanik, kuid asi edeneb. Käisin täna migratsiooniametis ära ning nüüd tuleb oodata. 

Ma võin käsi südamel öelda, et mul on täna kõige kohutavam pohmell, mis mul olnud on!

Kell on pool kuus ja ma sain alles nüüd millestki ampsu võtta ning inimlikul moel vett juua. 

Ma ei taha elusees nii moodi juua enam. Ei, see ei ole see, mida kõik iga kord ütlevad, vaid tõesti. Ma üldiselt ei joogi midagi kanget ning ma olen üleüldse enda piirid väga selgeks teinud, kuid miks ma eile nii loll olin? Seda ma nüüd küll ei tea. 

Tequila on minu sõber, kuid ta on kohutavalt armukade. Kõikidel suurematel pidudel joon ma tequilat, sest sellest ei hakka mul halb ning kuigi keel ja jalad on omasoodu, siis mõistus on alati kaine olnud. Järgmisel hommikul on ka alati suurepärane enesetunne jnejne. Kuid eile sai ta väga tigedaks, sest peale tema jõin ma veel teisigi jooke ning nüüd mu teod karistavad mind..

Kõik mu tänased plaanid läksid untsu ning kuna alates homsest hakkan ma jälle korralikult koolis käima, siis on mul sitaks õppida ehk noh.. huvitav kuidas ma nüüd kõigega hakkama saan.

Kuid pidu oli väga lahe. Mu armas-kallis Lisette saabus täisealiste sekka. Tegelikult küll kaks nädalat tagasi, aga ikkagi. 

Näitasime taas, et me Ronniga oleme beer-bongi masterid. Pilt räägib enda eest. Nimelt oli mäng kestnud u 4-5 minutit ja seis oli selline:

Mängisime kokku ainult kaks mängu, sest keegi meiega rohkem mängida ei tahtnud. Õnneks! Ma ei kujuta ette, mis enesetunne mul praegu oleks, kui ma oleksin veel rohkem õlut joonud.

Jah, Ronnil oli sama hull enesetunne kui minul, aga temast on mul kohutavalt kahju. Ta läks kell 8 hommikul tööle..

Loodan, et te ka nii rumalad ei ole kui mina. Ehk kui teil on seatud mingid reeglid, kuidas/kui palju/mida juua, siis ärge rikkuge neid viisakuses sünnipäevalapse suhtes. Kui viimane pakub teile erinevaid shotte, ärge lihtsalt võtke vastu. Teil endal on järgmisel päeval parem.

Vaadake mille ma täna lõpuks kätte sain!

Täna on mu eelviimane päev, mil ma 24h tööl olen, jeeee!!

Kuigi tööpäev on nüüd phm juba läbi, siis tuleb mul ikkagi siin eelviimast korda magada. Kuigi mul on ka oktoobris 3 vahetust, siis need on õnneks 13h'sed ja saan kell 21 õhtul juba koju. 

Ehk mul tuli tuju oma heameelt teiega jagada. 

Mitte, et mul siin töötada ei meeldiks, aga ma olen ikka päris väsinud sellest. Kool ja töö korraga ei ole ikka hea asi, aga vähemalt saan ma palju raha oma vabaaja ohverdamise eest. Tuleb tunnistada, et elu on päris ilus, kui raha on piisavalt ja ausalt öeldes ülegi. Mitte et raha saaks kunagi liiga palju olla, kuid sellesmõttes üle, et kõik ei kulu ära ja saab ilusti mustadeks päevadeks kõrvale panna.

Endiselt häirib mind see, et Keilas ei ole üürikortereid. Lisaks häirib ka see, et me ei tea, kas me saame siis jaanuarist Ronni onu korterisse või ei. Ma oleks over the moon, kui me sinna saaks, aga see on nii suure kahtluse all. Ma samas mõistan ka teda, et ta ei taha perekonda sinna võtta, sest see rikuks suhted naabritega ära. Jah, kõik naabrid on kibestunud vanamutid, kes ei lase elada ja iga asja tõttu helistavad omanikule ja kaebavad ning Ronni onu peab asju üürinike ja majaelanike vahel pidevalt klaarima.

Ma ju nii tahaks sisustuselemente, nõusid jms osta. :(

1. The meaning behind my URL- kõigest hüüdnimi

2. A picture of me

3. Tattoos I have-  Tegin selle pildi mingi 2 aastat tagasi, kuid ma pole viitsinud kunagi neid uuesti pildistama hakata. :D

4. Last time I cried and why- Ei oska öelda. Ilmselt mingi filmi tõttu. 

5. Piercings I have- Kõigest kõrvaaugud

6. Favorite Band- Mumford and Sons, Nirvana

7. Biggest turn off(s)- Macho man

8. Top 5 (insert subject)- Sa vist oleksid pidanud mulle teema andma. :D

9. Tattoos I want- Jalale veidike old-schoolim valge roos, mille kõrval on minu moto: "Dismiss your fears"

10. Biggest turn on(s)- Ronn

11. Age- 18

12. Ideas of a perfect date- Tekiall cuddelemine ja filmide vaatamine. Süüa peab ka palju olema :D

13. Life goal(s)- Olla õnnelik ja edukas.

14. Piercings I want- Kunagi mõtlesin nabaneedi peale ning mitu korda on tulnud mõte ikkagi teha see, aga ilmselt jääb see kas kaugemasse tulevikku või siis üldse ära.

15. Relationship status- Peaaegu 2a suhtes olnud.

16. Favorite movie- Ei oma lemmikut, sest tean nii palju häid filme, et ma päris ausalt ei oska valida

17. A fact about my life- Mul on kaks tötoveeringut ja ka kaks op'i. Huvitav, kui kolmanda tätoka teen, kas siis tuleb kolmas op ka?

18. Phobia- Vetikad.

19. Middle name- Puudub.

20. Anything you want to ask- Ma tahan lihtsalt öelda, et te olete armsad.

Kuna askis tuli sellest juttu, siis eks ma kirjutan siia ka oma seisukoha geide suhtes. Saan selle postituse tõttu ilmselt päris mitu unfolloweri.. Ärge mind nüüd maha laske, aga mina nimelt pooldan igati traditsioonilist peremudelit. 

Üleüldse on heterode suhtes ülekohtune, et me peame(!!!) tolereerima, sest vastasel juhul oleme me kohutavad inimesed. Ehtne näide on  Eurovisioonil Austriat esindav mees/naine. Ma olen päris kindel, et kui see võit poleks talle läinud, oleks tulnud väga suur skandaal, et miks inimesed 21.sajandil siiski transvestiite ja geisi ei toeta/tunnusta/tolereeri. Ehk mõelge nüüd ise, see ju on kujunenud ühiskonna normiks, et inimesed peavad ülistama neid ja kui sa toetad traditsioonilist peremudelit, siis sa oled mats ja üldse jube inimene. 

Ausalt, mul ei ole nende vastu isiklikult midagi, kui(!) nad suudavad käituda nagu tavapärased inimesed, mitte ei kasuta enda orientatsiooni ära, et end esile tõsta või sundimaks inimestel sellist eluviisi sallida. Mulle näiteks väga meeldib Ellen ja tema saade ning mind ei häiri mitte mingil moel, et ta on lesbi. Tema on tavaline inimene, kes ei kasuta enda seksuaalset eelistust, et inimestelt mingit võlts poolehoidu saada.

Mind tegelikult häiribki geide juures ainult see, et neil on pidevalt tähelepanu vaja. Kas heterod korraldavad paraade, et näidata maailmale, mis orientatsioonist nad on? Ei. Mida aga teevad nemad? 

Just see ületähtsustamine ja näitamine, kui palju halba heterod nende suhtes teevad, on see, mis mind häirib. 

Ma päris ausalt kardan enda laste pärast, sest tegelikult on juba praegu heterode mahategemine päris suur, sest me ju teeme geidele halba ning viimased ei tee midagi valesti.

Ehk ma leian, et poleks mingit probleemi geidega, kui nad suudaksid käituda nagu tavalised inimesed. Kui nad ajaksid asju tsiviilsel moel, siis ei jääks nad kellelegi ette. 

Ma võtsin end eile kokku ja värvisin juuksed ära. Värvitoon tundus päris tume olevat ja ma veidi isegi kartsin seda muudatust. 

Tegime Rontsiga veidi reiti enne kui ma värvima hakkasin

Ma olin millegi pärast päris kindel, et ma jään väga tume. Veel olin ma kindel selles, et see värv jääb püsima.

Kuid ei jäänud eriti tume ja ma olen isegi pisut pettunud, sest ma olen päris kindel, et see kulub jälle väga kiirelt maha. 

Mu juuksed on tegelikult tumedamad, kui viimasel kahel pildil. Ronni toas on natuke loll valgus. 

Ma ei suuda ära kirjeldada, kui suur love-hate mul Ronni auto suhtes on!

See auto teeb alati trikke ning reaalselt veab alt. Täna oli taaskord juhtum, kus Ronn pidi mulle tööle järgi tulema, kuid üllatus-üllatus, auto ei läinud käima. Issi tuli küll järgi ja ma sain ise tagasi sõita, mis oli isegi parem, kui see, et Ronn oleks järgi tulnud, aga see ei muuda fakti, et Golfipoiss meid alt vedas.

Talv on tulekul ning ilmselt hakkame me üldse jala käima, sest mida külmemad on ilmad, seda rohkem ütlevad vanade autode akud üles. 

Niigi on selle auto parandamise peale päris küllaga raha läinud, kuid kui ühe asja korda saad, tekib teine. Kui roolilatt katki oli, tekitas see auto tohutult müra ja üldse jubedaid helisid. See sai parandatud, kuid nüüd on mootor see, mis möirgab. Tuleks mootoririhm väljavahetada+ veel sada asja sellega teha.

Kuid(!) ma armastan seda autot ning ma pole kordagi piinlikust tundnud selles olles, isegi kui ühe päeva jooksul tuli 3-4 inimest oma autost välja, et meile öelda, et meie autol ripub midagi põhjas ning hoolimata ka sellest, et see möirgab nii kõvasti, et inimesed kuulevad meid 700m ulatuses. 

See auto pole meid kunagi pärapersesse jätnud *ptui-ptui-ptui*. Trippides pole tal kunagi ühtegi häda olnud. Saime üle 800km'se trippi ilusti läbitud, oleme väga palju niisama Võsule saanud minna jne. 

Iga kord me kallistame ja musitame seda autot, et ta meile ikka truu oleks ning sõidaks. 

Ehk olenemata sellest, et see auto on vanem kui mina ning meil oleks targem uus auto osta, on meil liiga kahju seda müüa. Ilmselt läheb meie beebi siiski meie omandina kunagi romulasse. 

Väike update: Golfike sõi just mu ID-kaardi ära..

Update

Arstilt sain vastuse ning kopsupõletikku mul õnneks ei ole. Ma küll ei saanud konkreetset vastust, mis mul viga on, kuid ta mainis midagi bronhiidi võimalusest. Antibiootikumid saan ma ikkagi. 

Avastasin täna, et ma olen õppimisega päris palju maha jäänud, kuid järgmine nädal üritan ma kooli minna ning koheselt järelvastamisega alustada, et asjad kuhjuma ei hakkaks. 

Ma olen küll haige, aga mul on ikkagi süümekad, et ma koolis pole viibinud, aga tööl käin. Ega mul tegelikult teist valikut ei ole ka. Ma ei saanud haiguslehte võtta. Tegelikult ilmselt oleksin, aga ma ei tahtnud teistele koormaks olla ning mul on nkn viimased tööpäevad.

Tegelikult ma leian, et ma olen päris tubli olnud. Ma olen nüüd nädal aega haige olnud, kuid raban ikka samamoodi nagu muidu va kool. Ma olen selle nädalaga väga-väga palju bloginud (aplaus), ma sain oma autokooliga kõik korda, ma käisin 3 korda tööl (hoolimata palavikust ja faktist, et ma köhin oma sisikonda välja). Ehk ma olen päris uhke enda üle, isegi haigena olen ma produktiivne. 

Ma tahaks teile midagi huvitavat rääkida, kuid mul ei ole hetkel ideid.. :(

Ma ei viitsi uut postitust teha, ehk ma kirjutan siia. Ma olen kohutavalt suure dilemma ees. Ma ei tea, kas värvida oma juuksed tumedaks või tagasi heledaks. Hele oli ilus ja selle juurde on turvalisem pöörduda, aga(!) ma ei tahaks pideva blondeerimisega oma juukseid piinata.
Tumedaks ma tahaksin värvida juba puhtalt uudishimu pärast ja ka muutuse tõttu, aga(!) kui ma nüüd järgmine kord tumedaks värvin, siis võtan ma juba päris tumeda tooni, et see peale jääks. Samas ma kardan, et siis jääks see tume peale ega kuluks vaid mõne päevaga maha. Iseenesest oleks see hea, kuid kui tume mulle ei sobi, siis pean ma ikka siga palju vaeva nägema, et tagasi heledaks saada. Ehk jah. Dilemma..
On kellelgi mingeid soovitusi?  Kas ma proovin tumeda ära?

Tag: My first time!

Aitäh Karolin minu "nomineerimise" eest. Edasi ma seda teatepulka ei anna, sest esiteks ma ei tea kellegi blogisid ja teiseks ma ei tea kas need inimesed, kelle blogisid ma tean, üldse loevad minu oma. 

Btw, võite kasutada seda võimalust ja kirjutada oma blogid mulle kommentaaridesse. Te ausõna ei pea häbenema, sest te kõik meeldite mulle. :)

1. FIRST blog you ever read? Ma arvan, et see oli Sequin Magazine
2. FIRST blog you ever subscribed to? Sama, mis eelmine
3. Do you still talk to your FIRST love? Kuna me mingil määral suhtleme samade inimestega, siis jah.
4. FIRST kiss? 2009 kevad vist oli.
5. FIRST alcoholic drink? Red Russiani 0.33 siider.
6. FIRST car? Mul isiklikku ei ole, aga lubade saamisel, saan emme Škoda Superbiga sõita.
7. FIRST job? Kesto ohtlike jäätmete vastuvõtupunktide värvimine
8. FIRST pet? Kity, kes on nüüd 15-aastane
9. FIRST celebrity crush? Mu ainus celebrity crush- Kurt Cobain
10. FIRST real boyfriend? Oleneb. Esimene "tõeline" oli küll Lauri, kuid samas esimene päris-päris õige on tegelikult Ronald.
11. Who was the FIRST person to text you today? Kui facebooki sõnumid loevad ka, siis oli selleks inimeseks Ronald.
12. Who was your FIRST grade teacher? Mirjam Randaru.
13. Where was your FIRST sleepover? Ma ei mäleta, aga ilmselt siis kas Keity või siis Mareki juures.
14. What was the FIRST thing you did this morning? Panin äratuskella kinni ja äratasin Ronni üles.
15. FIRST concert you ever went to? Ausalt ei oska öelda. Me käisime kunagi vanematega igal pool Termika, Meie Mehe ja Smilersi kontsertidel.
16. FIRST broken bone? Näpuluust oli kild väljas. Täielik murd oli ilmselt pöialuu, sest selle sai paika ainult operatsiooniga. Mõlemad on tänu võrkpallile. :)
17. FIRST movie you remember seeing? Mäletan, et issi oli kunagi minu ja Helina kinno viinud, et Karupoeg Puhhi vaadata, kuid me kõik magasime selle ajal.
18.FIRST facebook profile picture? Ei oska öelda, milline kõige esimene olla võis, sest ma kustutasin pidevalt neid, aga nendest, mis alles on, on see ja see on profiilikaks pandud 29. aprill 2012

19. FIRST piercing? Kõrvaaugud. Umbes 7 aastaselt.
20. FIRST sport you were involved with? Uskuge või mitte, aga tantsimine.
21. FIRST tweet? 11. oct 2011 "miks ma jälle twitteri tegin?!"

Diary vol 2

"Täna on 30.03.07 ja kell on 16:01 ma räägin nüüd endast. Ma arvan et teen selle päevikuks aga ma pole kindel. Ma sain eile endale kirjutuslaua. Keity on täiega imelikkuks läinud. Valetab mulle et teeb nii aga tegelikult ei tee. Ja ta sai mingi Kaidiga sõbraks. Ja siis on see jam et Cathy on ta teise koha best ja mina esimese. See on tore, et ma olen enne Cathyt, aga ma arvan et talle meeldib Cathy rohkem. Praeguseks kõik!!!! Hakkan oma asju sahtlisse panema!! Emme tuli ka koju, kohe vaatan mis kell on! Ma kirjutasin 11minti seda juttu. Ok ma lähen sau!! (LL) (KK)!!!"

Just nii. Asi, mis ma eile leidsin, oli mu päevik aastast 2007. Tuleb tunnistada, et me naersime Ronniga eile ikka päris-päris kõvasti 11aastase Johanna tõttu. Ma olen ikka ehtne melanhoolik..No nii suured probleemid olid ikka ja kõik on nii üle võlli viidud..  Ma päris kõike teile siia ei kirjuta, sest noh.. seal on ka päris piinlikke asju. Ma kirjutan nii nagu ma siis tegin, et ikka efektiivsem oleks. Natuke kommenteerin ka. Nautige! 

"9. aprill 2007. Täna tegin ma väga uure otsuse Keity ei ole enam minu best kuna 2 aastat kannatust valu nuttu jne see on liig!" 

"15.07.07 kell 11:54 hommikul. Sau! Pole ammu kirjutanud vahepeal on palju asju juhtunud! Ma viskasin Keityt ja Doreeni kividega (wtf??), visati muusikakoolist välja, keelati ratsutamine ära, sain enda tuppa arvuti, laager oli nõme jne. Meil oli joomakas* jaanipäeval. Mina, Aigar, Kaspar, Kristofer ja Helina. Peale jaanipäeva läksime Järveotsa ujuma see oli nii äge!!! Ok sau praeguseks"

* jõin ühe 0,33 siidri nimega Red Russian. See oli täiesti limonaadi maitsega..

"Täna on 31 juuli 2007. Vahepeal olin ma Mareki juures 4 päeva. Kolmanda päeva õhtul läksime me maadluse pärast tülli peale seda istusin ma üksi kiigel. Ja mõtlesin oma elule (kui deep). Ma kaotasin Breila(hobune), Keity, elumõte, siis sain teada et Marekil on pruta Maarja-Liis minu arust täiega kole inimene. Siis Marek täiega solvas mind sellega, et ta ütles minu kuuldes kogu aeg et Maarja on maailma lahedaim inimene jne. Ta ei saa vist apsoluutselt aru kuidas see mind solvas, ma olen ju ta parim sõber!  aga vist pole, siis ütles ta õhtul et tal on elus kolm kõige tähtsamat asja: pere, Maarja ja ratsutamine. Siis olin pikka aega vait ja ta ütles et sõbrad ka muidugi. Ja Keityle meeldib ka Charmant nüüd Mult võetakse juba teine lemmik käest ära! Ma ei suuda seda enam taluda! Millal mu elu üles mäge läheb! Mul läheb täiega alla mäge praegult"

"Täna on 6 jaanuar 2008 ja kell on 22:46.Ma polegi midagi Merilyst rääkinud ta on Mareki vanem õde, aga see on nii imelik, et kunagi ei sallinud ma teda ültse ja nüüd on tema mulle kõige kallim. Kui me vahepeal tülli läksime, siis ma olin nii kurb. Kui ma küsisin, et kas ta tahab ära leppida, siis ta ütles "ma pole enam kindel, kas ma tahan su sõber olla" see oli nii valus. Aga enne uut aastat leppisime ära ja tegime uue aasta lubaduse et me see aasta enam tülli ei lähe, loodan et see läheb täide! Kõige halvem on see, et Merily ja Maek on õde ja vend. See on nii vastik kuna minuarust on Merily parem, sest ta on tüdruk ja meil on rohkem asju millest rääkida. Aga kuidas küll ma Marekile seda seletan! Sain jõuludeks uue mobla Nokia 5200 punane!"

"15 jaanuar 2008. Merily on mulle väga kallis aga mina talle vist pole. Kui mina, Mirjam ja Merka koos oleme on kõik korras. Aga kui Lota tuleb siis tundub mõni kord, et Merkale on Lota tähtsam. Ma ei ütle, et mulle Lota ei meeldi. Meeldib küll ja saame hästi läbi, aga lihtsalt mõni kord olen ma vist nii öelda armukade mhhhh. "

Kui ma seda järgmist lauset esimest korda lugesin, ei saanud ma naeru pidama. Võib-olla olen ma liiga õel.. :D

"26 jaanuar ma jätsin just Mareki pea ukse vahele kogematta :S Me oleme tülis vist. Helina tegi meie uue trenasööri katki vist."

"27 jaanuar me leppisime Marekiga ära, siis oli kõik korras ja siis mingi hetk hakkas jälle tüli norima aga leppisime uuesti ära"

"15. veebruar 00:43. Mulle sündis õde 14.02.08 kell 23:56 täpselt 4 min enne 15. veebruari. Sündiski sõbrapäeval! Ma olen täiega õnnelik jne. Homme räägin ma pean magama minema. Tsäuuu!"

Ja see homme oli 3 kuu pärast.

Ma küll ei tea, kas teile pakkus see nalja või mitte, kuid ma enam edasi ei kirjuta. Igatahes soovitud diary postitus on tehtud, olgugi, et rändasime 7 aastat ajas tagasi. 

Teile, kes te mu instagrami ei näe:

Jep, piletid on ostetud ning asi ametlik- me lähme kontserdile!!!

Valisime sada aastat, mis kohti võtta, kuid lõpuks võtsime siiski seisukohad, sest ma tahan nö näppu visata. Ma olen tegelikult suht kindel, et ma nutan seal kontserdil nagu loll, sest kui ma nägin, et ta Eestisse tuleb, siis mul hakkasid samuti silmad vett jooksma.
Ma ei tea, kas see on üleväsimusest, aga ma olen üldse viimasel ajal kuidagi emotsionaalsem. Kunagi lugesin, et liigne emotsionaalsus on märk, et inimene ei maga piisavalt. 

Lisaks käisin täna arsti juures ning nad kahtlustavad mul kopsupõletikku. Pidin isegi röntgenis käima ja puha. Homme saan vastuse, kuid ma ei usu, et mul midagi nii hullu on. Samas, mul pole küll kunagi kopsupõletikku olnud, kuid ma olen alati arvanud, et see on midagi palju jubedamat kui minu seisund. 

Update

Täna sain ma sellelt tädikeselt vastuse, et nemad ei ole kunagi sellist tunnistust väljastanud ning see on puhtalt ainult meie kooli asi. Ma mäletasin selgesti, et paberid jagati nende majas ning nende allkirjadega. Lisaks väitis ta, et nemad pole kunagi korraldanud üle 30h kursuseid.

Kuna pidin oma väikest venda vaatama, siis hakkasin ka oma toas uuesti tuhnima. Lappasin kõik raamatud läbi, et äkki ma pistsin nende vahele selle- midagi. Ronn tõi pööningult mu vanade kooliasjade kasti alla- midagi. Tegelt midagi ma sealt leidsin, aga sellest tuleb eraldi postitus. 

Hakkasin juba gümnaasiumi materjalides sorima, kuid enne leidsin raamaturiiulil olevate raamatute tagant ühe vana mapi. Ja kus oli minu tunnistus- selles mapis olevate paberite vahel muidugi!

Mul pole õrna aimugi, miks see mul nii rumalasse kohta oli pandud ja ma seetõttu oma elu nii keeruliseks tegin, kuid vähemalt leidsin ma selle õigeaegselt ega läinud laupäevasele kursusele.

Nagu ma juba esimeses lõigus ütlesin, mäletasin ma väga hästi, kelle poolt oli tunnistus väljastatud ning paberil seisab 3 kohas selle asutuse nimi, kursuse maht oli 35h ning väljastud oli see lihtsalt ühs teise naise poolt. 

Aga nüüd on mul vähemalt koorem õlgadelt läinud ning nädala alguses saan oma dokumendid ja ongi ARKi registreerimine ja teooria eksam käega katsutav.

Kuna vastus küsimsele "Mis Sheerani laulud mind aitasid?" läks liiga pikaks ning mu mõte hakkas jooksma, siis otsustasin ma sellest hoopis blogisse kirjutada.

Kujuta ette sumedaid sügisõhtuid, istudes üksi enda toas. Tuba on täidetud ainult küünlavalgusega. Sa lihtsalt lamad oma voodil ning vahid Sheerani ning Mumfordi saatel lakke ning üritad oma elu kokkuklappida ning oma soove mõista, et kuskile poole liikuda. Et rohkem mõista, mis tunded mind valdasid sel hetkel, siis palun: http://j0nzz.blogspot.com/2013/07/diary.html

Enamus laulud olid küll mu absoluutse lemmiku Mumford& Sonsi poolt, kuid Sheeranilt oli neid samuti.

Kui keskenduda ainult Ed'i lauludele, siis "Give me love" oli sel hetkel nii 1:1le minu olukorraga ning mul tulid iga kord pisarad silma ja kananahk ihule, sest see on nii lihtsalt nii võimas laul. Samuti tõi ja toob siiani "Small bump" mulle alati pisara silma, sest see laul on lihtsalt nii kurb. 

Kui mul sel ajal veidi parem tuju oli, oli mu kaaslasteks "Be like you", "Little bird", "One night", "So"  jt.

Parematel hetkedel, ehk kui meil juba kõik sujuma hakkas olid Sheerani esituses kuulatuimad laulud "Kiss me", "She", "Let it out", "Sofa", "Firefly", "Cold Coffee" ja muidugi, laul, mis on üks nn meie lauludest,  "Wake me up". Neid laule kuulasin ma tegelikult ka varem ning mingil määral aitasid need mind samuti, sest kuulates armastuslaule tuleb keegi ju silme ette ning minul tuli Ronn, kuigi oleks pidanud keegi teine olema. 

Imelik on mõelda, et ma mäletan seda kõike nii selgesti, kuid sellest on möödas kohe-kohe kaks aastat. Kuidagi hea on nüüd kuulata neid laule, sest kõik need emotsioonid tulevad tagasi. Võiks ju arvata, et see on halb. See oli ju siiski üks raskemaid aegu mu elus, kuid kuna kõik lahenes nii hästi, siis jõuavad minuni vaid positiivsed tunded. 

Kuna ma veel tema uut albumit endale tõmmanud ei ole, siis peaks sellegi ära tegema ning tutvuma ka ta viimaste lauludega.
Mainin ära, et ma olen küll fänn, aga ma ei ole obsessed mitte temast, vaid tema loomingust. 

Tegelikult olen ma vist üldse maailma halvim fänn, sest ma ei tea oma lemmikbändi liikmete nimesidki.. Ainuke artist, kellest ma rohkem tean on Kurt Cobain, sest tuleb tunnistada, et ta oli mu esimene ja hetkel ka viimane celebrity crush. 

Mind ootab ees ilmselt parim sünnipäev, sest ei keegi muu kui Ed Sheeran tuleb minu sünnipäeval(!!!!!) Eestisse! Ma küll ei tahaks muutuda 13 aastaseks fangirl'iks, aga ma ei saa midagi parata. Ed'i muusika on mulle väga südamelähedane, kuna 2012 aasta sügisel aitas see mul endas selgust leida. Muidugi aitas lisaks Ed'ile mind selles ka Mumford and Sons, The Lumineers ja mõned üksikud laulud teistelt artistidelt, kuid nagu ma mainisin oli Sheeranil sellest väga suur osa.  

Ma küll tahtsin teha seda postitust siis, kui piletid on käes, aga nagu näha ei suutnud ma sellega oodata.

Ma tahtsin juba eile kirjutada postitust, kui ebaviisakad võivad inimesed olla, kuid asi juba peaaegu et lahenes või siis läks isegi hullemaks.

Nimelt ma käisin 10. klassi lõpus esmaabi kursusel, see oli meil kohustuslik valikaine. See paber on mul aastaga kaduma läinud ning nüüd on seda autokooli jaoks vaja, sest ilma selleta ei saa ma lõputunnistust ning ARK'i minek jääb venima. Seega olen ma seda pool suve taga ajanud. Ma olen otsinud kodust kõik oma sahtlid ja kapid läbi ning mida pole, seda pole. Saatsin e-maili naisele, kes selle kursuse läbiviija oli ning tema suunas mind ühe teise isiku juurde edasi. Saatsin siis ka sellele naisele oma soovi meilile ning jäin ootama. Tuli välja, et ta oli augusti lõpuni puhkusel. Ootasin siis veel ning peale seda kui ta puhkus läbi sai, kirjutasin ma talle veel paar korda, kuid ühtegi vastust ma ei saanud. 

Kuna ma sain vahepeal autokooli eksamid sooritatud, siis hakkas aeg juba peale suruma ning otsustasin eile talle helistada, kuid vastu muidugi ei võetud. Tunnistan päris ausalt, ma hakkasin juba päris kurjaks saama, sest see oli minu suhtes ülimalt ebaviisakas. Mõistan, kui telefonile ei vastata, sest inimene ei pruugi sel hetkel kontoris olla, kuid meilidele võiks ju ikka vastata, eriti kui inimene on neid päris mitu saatnud. 

Õnneks nüüd täna ta vastas mu kõnele (btw, ta oli mu kirju lugenud, kuid lihtsalt ei vastanud), aga ütles, et selliseid tunnistusi tal ei ole. Kokkuvõttes pidi ta nüüd uurima hakkama ning ma helistan homme jälle. 

Ma ei mõista, miks inimesed üldse meile saadavad, kui neile ei vastata? Meilides oli kõik info olemas: millal ma käisin, kes oli juhendaja, minu andmed jne. Miks ei saanud see inimene siis varem juba uurida ning mu meilile vastata. Kui seda tunnistust ei ole, siis olekski võinud ju vastata "Tere! Kahjuks ei ole meil teie tunnistuse koopiat. Tervitades....." 

Võib-olla käivadki asjad siis mujal niiviisi. Mina pean enda töö juures küll kogu aeg kõigiga meilides suhtlema ning siin tehakse seda väga kärmesti. Kui vastus on eitav, siis vastatakse inimesele, mitte ei jäeta teda ootama. Mõelge kui te kandideeriksite kuskile tööle ning keegi teie kirjale ei vasta? Kui kaua te ootaksite seda vastust? 

Nüüd ma ei teagi endiselt, kas ma saan selle koopia või ma pean laupäeval minema autokooli esmaabi kursusele ning maksma 25€ paberi eest, mis mul tegelikult juba olemas on.
**** this.

Ma olin nii kaua laupäeva oodanud, sest nii minul kui ka Ronnil oli vaba päev ning maja oli samuti meie päralt. Lootsime, et me saame lõpuks nö voodi-päeva teha ning lihtsalt oleskleda ja mõnuleda. Soov mingil määral täitus, sest me tõesti olime terve päev koos ning voodist väga ei tõusnud. Muidugi peab ju mingi kiiks sellel olema, eks ole? Me mõlemad jäime haigeks, ehk me olime kaks voodihaiget. Vahe oli selles, et kui Ronnil päeva jooksul enesetunne aina paranes, siis minult vaid halvenes. 

 Päeval oli mul kohutav kurguvalu, köha ning nohu, kuid õhtuks sain ma endale ka 38 palaviku. Lihtsalt mainin siia juurde, et minu normaalne kehatemperatuur on 35,5 kraadi, ehk 37 on minu jaoks juba kõrge palavik. 38 tekitas mulle tunde, et ma enam ei ärka.

Ronnile meeldis minu eest hoolitseda. Samal ajal kui ma oma sisikonda välja köhisin, istus ta mu kõrval ja rääkis, kui nunnu ma olen. 

Vahepeal ta ei meeldinud mulle üldse, sest ta käskis mul miljonit rohtu võtta ning käskis mul rõvedat teed juua- üleüldse ei lasknud ta mul enne magama minna, kui ma polnud liitrist veepudelit ära joonud.
Ta tegi mulle ka midagi, mida tema perekond nimetab "pardivarvasteks". Ehk jalavann, milles on sinepipulber. Ma ei olnud nõus seda üksi tegema ja niisiis me istusime koos teleka ees jalad vannis kõrbemas. 

Need olid kõige parema maitsega asjad, mis ma eile annustasin. Ehk tasakaaluks kõigele halvale ostsime me midagi head.

Ma küll ei oska haige olla, kuid tegelikult oli mõnus koos lebotada terve päeva.

Kõige hullem selle haiguse juures on fakt, et ma pean tööl sellisena olema.

Veel nõmedam on see, et ma  pidin täna hommikul kell 8 tööl olema, et ma kolmapäeval jõuaksin Vargamäele. Kuid kuna ma ole nii uimane nagu ma olen, panin ma oma äratuse kinni ning jäin hiljaks. Ehk nii palju siis mu Vargamäe ekskursioonist. 

Tegelikult, isegi kui ma oleksin jõudnud, siis ei oleks ma ikkagi saanud minna, sest ma olen ilmselt kolmapäeval ka haige. Ma küll ei haigestu tihti, aga kui ma haigeks jään, siis paranen ma väga kaua. 

Autokool läbi!!!! ARK ootab :)

Ja uus ask on ka. :)

Südamelt ära

Kuna keegi oli nii armas, et kirjutas mulle kommentaaridesse idee, millest kirjutada, siis seda ma teha üritangi. :)

Pidin kõik südamelt ära rääkima, mis meil Ronniga toimub ja kui kaugele see kõik on läinud. Ma küll ei saa täpselt aru, mida selle viimase lausepoolega mõeldud on, aga eks ma siis räägin.

Meil on kõik endiselt suurepärane, tegelikult isegi parem kui kunagi varem. Päris ausalt, meil on olnud terve suve peale kokku äkki 3 "tüli"? Vist isegi mitte nii palju. Tüli all ma ei mõtle mingit suurt draamat, vaid mingeid pisiasju, mis on natuke suuremaks puhutud kui lihtsalt väike nääklemine. Ühesõnaga on meil kõik väga hästi. *ptui-ptui-ptui*

Nagu ma juba mainisin, ei saa ma täpselt aru, mis tähendab "kui kaugele see kõik on läinud". Well, tuleb tunnistada, et tõesti ei suutnud me pulmadeni oodata... Okei, okei. Kui kaugel meie suhe on? Me otsime ammu korterit, meil on tulevikuplaanid täitsa olemas, Ronts käib ja vahib sõrmuseid (jah, ta ei oska minu eest asju varjata) ning ta emme räägib juba vanaemaks saamisest. Ärge hellitage lootusi- pulmakellad veel nii pea kõlama ei hakka.  

Kuidas mul üleüldse kõik on? Tööl läheb mul hästi, sest oskan seda teha ning siin on nii palju säravaid inimesi, kes lihtsalt teevad oma siirusega tuju nii heaks ja südame hellaks.
Muidugi ega ka tööst puudust ei ole.

Koolis on ka kõik okei, kuigi mul on juba umbes 20 puudumist. Õnneks on mul mõistev klassijuhataja ning olen ka teisted õpetajad olukorraga kurssi viinud, kõik saavad aru ja suhtuvad sellesse isegi üllatavalt hästi.

Kodus on kõik mõnus. Oleme viimastel nädalatel minu juures elanud (kui ma just tööl ei ole) ning see on hea vaheldus, sest me ei pea kahe kodu vahelt jooksma, et ma saaksin end korda teha. Kui eile õhtul korra Ronni juurde läksime, oli tema tuppa astudes tunne nagu ma poleks seal aastaid viibinud. Ehk kodu on jälle kalliks saanud. Helina tuli ka eile tagasi, aga ma pole teda ikka veel näinud ega näe enne tänast õhtut, sest no lihtsalt töö, kool, autokool ja trenn on vahel. 

No muidu on täitsa vahva, kuid kogu see kupatus kokku- kool, töö, trenn, isiklik elu- on päris koormav. Ma lihtsalt tahaks ühte päeva, mil me Ronniga oleksime mõlemad töölt vabad ja saaksime üksteise kaisus lihtsalt magada. Üleüldse igatsen ma voodi-pühapäevi, mil me saime terve päev lihtsalt ilma ühegi kohustuseta voodis vedeleda ja nautida üksteise seltsi. No vähemalt saame nüüd maja mingiks ajaks enda käsutusse, ehk loodetavasti kattuvad ka mõned meie vabad päevad ning saame lihtsalt oleskleda ja üksteise seltsis veidi kauem olla kui mõned tunnid päevas, mis on ka pisteliselt.

Mis puutub nö isiklikku ellu või siis vabasse aega, siis ma tahan olla võimalikult aktiivne ja kõikjale jõuda, kuid kuna ma vajan ka und, siis ma olen kogu aeg dilemma ees: kas teha midagi või lihtsalt magada? Kuid kuna nädalavahetused on juba nii täis planeeritud, tekib mul tunne, et enne oktoobri lõppu ma magada ei saa. Loodetavasti saan ma vaheajal oma unevajaduse rahuldatud.

Ma vist ei teinud seda nii täpselt, kui oodatud oli, kuid vähemalt midagigi. :)

Minult on palju küsitud, miks me elame pigem Ronni kui minu juures.

Küsimus suurele ringile: kuidas teile meeldiks oma ainsal vabal päeval ärgata kell 8 hommikul, sest teie ukse taga on 3 kisavat ja kolistavat last? Ning  lõpuks tusaselt ja uniselt ust avades leiaksite eest sellise lõksu? Ilmselt mitte väga..

Ma olen vist ainuke noor inimene, kellele meeldib "Tõde ja õigus" ning naudib selle lugemist. Rääkimata sellest, et ma olen reaalselt pisaraid poetanud selle raamatu tõttu.

Ma ausalt ei oska seletada, miks see mulle nii väga meeldib. Ilmselt seetõttu, et see räägib ju eestlastest, meie vanadest traditsioonidest ja tõepoolest- õiglusest. Kui keegi ei mõista, miks ma nutsin selle ajal siis no... Naine sünnitas järjest 3 tütart ning kui lõpuks kauaoodatud poisslaps sündis, suri naine sünnitusel..

Lisaks see sitapea mees võttis kohe uue naise ja seetõttu poos selle naise mees end üles. Kui keegi julgeb mulle väita, et see raamat on igav, siis võite kuu peale sõita. Seal polegi midagi muud, kui naabritevahelised tülid, kuidas nad üksteisele pidevalt keeravad jne. OK, tegelt  Andres ei ole sitapea..

Teine asi, millest ma rääkida tahtsin on see, et meie armas kool kaotas ära traditsiooni, milleks oli, et kõik 12nda klassi õpilased sõidavad esimesel koolipäeval Vargamäele. Õnneks on mul nii hea klassijuhataja, kes käis traditsiooni nimel juhtkonnaga sõdimas ning meie reis toimub 17ndal septembril. 

Muidugi on nüüd minu jaoks probleemiks tõsiasi, et mina tulen 17nda hommikul kell 9 alles töölt, kuid väljasõit toimub juba 8:30. Tõsiselt loodan, et minu vahetust ülevõttev isik soovib tund aega varem tööle tulla.

Hiiumaa

Ja juba jõudsingi selle postituse unarusse jätta. Parem hilja kui mitte kunagi ehk me käisime 19-21 august Hiiumaal.

Ütleme nii, et me jõudsime tormiks Hiiumaale. Seega olime esimene õhtu "kodus" ja lootsime järgnevaks päevaks paremat ilma. 

Nii palju liikusime välja, et käisime kurikuulsas Orjaku pubis kurikuulsaid kananuggetseid söömas. Endiselt ei suutnud ma tervet portsu ilusti ära süüa.

Bailaaa

 Nagu kahelt viimaselt pildilt näha on, võtsime mehed Bailat mängides paljaks.

Ronn tegi sellel öösel kõigi elu päris huvitavaks, kuid selle põhjuseks oli liigne alkohol ja ta hammas.

Öösel oli tal päris kõrge palavik ning hommikuks oli ta mokk paistes. Ilmselt suri närv ära või siis valutas tal see tsüsti tõttu- me endiselt ei tea, sest kuna tal hetkel seda probleemi ei ole, siis milleks arsti juurde minna? Mehed..

Igatahes teisel päeval ei olnud ilm sugugi ilusam, aga sellegipoolest läksime trippima. Kuna me ei viitsinud teha sama ringi, mis muidu, siis alustasime Eiffeli torniga.

Seal olid mega lahedad sildid. Üleüldse oli see nagu Segasummasuvila ja ma kujutan ette, kui õnnelikud need lapsed seal kasvades on. Väga lahe.

Me Ronni ja Maritiga läksime ainult teise tasandini. Isetehtud tornid on natuke kahtlased minu jaoks ning kuna me sattusime Hiiumaale, kui seal kõik kolm päeva torm oli, siis väga ei kippunud kõrgemale. Tarmo käis aga tipus ära.

Leia pildilt piilujad.

Marit leidis ka sealt endale vastava maja.

Sealt ära minnes nägime lambaid. Nad olid küll kaugel, kuid peale paari "mää"d olid nad kogu karjaga meie ees.

Edasi siirdusime Estonia mälestusmärgi juurde.

Et seda pilti teha, pidin ma peaaegu ise tormiohvriks langema. Tuul oli nii tugev, et mul oli tunne, et see rebib mu näo otsast, rääkimata sellest, et ta mu sealt kivi otsast merre ei lükanud.

Edasi läksime kaitserajatisi vaatama. Kuna me eksisime natuke ära,siis mõtlesime väikse baari-peatuse teha.

Kui ninad olid täis tõmmatud, läksime edasi.

Jõudsime Tõrvanina(?) randa. Kui ma olin alati arvanud, et Kalana on Eesti ilusaim rand, siis no eksisin. Nüüdseks lemmikuks on see, oma puhtuse, liiva ja lainete eest. 

Väike haige Ronald väsis ära.

Vaade Orjaku linnuvaatlustornist.  Sellega lõppes meie väike roadtrip Hiiumaal. Läksime koju ja olesklesime, mängisime kaarte omanikuga ja vaatasime filmi.

Trippi iseloomustab kõige rohkem just see viimane pilt- me mängisime enamus ajast kaarte ja üldiselt võitsin ma ka kõik mängud. Ühe korra sain prääksuga kükke teha, aga enamasti oli see Mariti pärusmaa.

Tripp oli küll mõnus, kuid kui ilm oleks ilus olnud, oleks meil olnud võimalus paadi ja vesiratastega sõita. Muidugi Ronni tervis oleks võinud ka parem olla, aga noh- palju tahad, vähe saad.