JONNI

Ma olin nii kaua laupäeva oodanud, sest nii minul kui ka Ronnil oli vaba päev ning maja oli samuti meie päralt. Lootsime, et me saame lõpuks nö voodi-päeva teha ning lihtsalt oleskleda ja mõnuleda. Soov mingil määral täitus, sest me tõesti olime terve päev koos ning voodist väga ei tõusnud. Muidugi peab ju mingi kiiks sellel olema, eks ole? Me mõlemad jäime haigeks, ehk me olime kaks voodihaiget. Vahe oli selles, et kui Ronnil päeva jooksul enesetunne aina paranes, siis minult vaid halvenes. 

 Päeval oli mul kohutav kurguvalu, köha ning nohu, kuid õhtuks sain ma endale ka 38 palaviku. Lihtsalt mainin siia juurde, et minu normaalne kehatemperatuur on 35,5 kraadi, ehk 37 on minu jaoks juba kõrge palavik. 38 tekitas mulle tunde, et ma enam ei ärka.

Ronnile meeldis minu eest hoolitseda. Samal ajal kui ma oma sisikonda välja köhisin, istus ta mu kõrval ja rääkis, kui nunnu ma olen. 

Vahepeal ta ei meeldinud mulle üldse, sest ta käskis mul miljonit rohtu võtta ning käskis mul rõvedat teed juua- üleüldse ei lasknud ta mul enne magama minna, kui ma polnud liitrist veepudelit ära joonud.
Ta tegi mulle ka midagi, mida tema perekond nimetab "pardivarvasteks". Ehk jalavann, milles on sinepipulber. Ma ei olnud nõus seda üksi tegema ja niisiis me istusime koos teleka ees jalad vannis kõrbemas. 

Need olid kõige parema maitsega asjad, mis ma eile annustasin. Ehk tasakaaluks kõigele halvale ostsime me midagi head.

Ma küll ei oska haige olla, kuid tegelikult oli mõnus koos lebotada terve päeva.

Kõige hullem selle haiguse juures on fakt, et ma pean tööl sellisena olema.

Veel nõmedam on see, et ma  pidin täna hommikul kell 8 tööl olema, et ma kolmapäeval jõuaksin Vargamäele. Kuid kuna ma ole nii uimane nagu ma olen, panin ma oma äratuse kinni ning jäin hiljaks. Ehk nii palju siis mu Vargamäe ekskursioonist. 

Tegelikult, isegi kui ma oleksin jõudnud, siis ei oleks ma ikkagi saanud minna, sest ma olen ilmselt kolmapäeval ka haige. Ma küll ei haigestu tihti, aga kui ma haigeks jään, siis paranen ma väga kaua.