Südamelt ära

Kuna keegi oli nii armas, et kirjutas mulle kommentaaridesse idee, millest kirjutada, siis seda ma teha üritangi. :)

Pidin kõik südamelt ära rääkima, mis meil Ronniga toimub ja kui kaugele see kõik on läinud. Ma küll ei saa täpselt aru, mida selle viimase lausepoolega mõeldud on, aga eks ma siis räägin.

Meil on kõik endiselt suurepärane, tegelikult isegi parem kui kunagi varem. Päris ausalt, meil on olnud terve suve peale kokku äkki 3 "tüli"? Vist isegi mitte nii palju. Tüli all ma ei mõtle mingit suurt draamat, vaid mingeid pisiasju, mis on natuke suuremaks puhutud kui lihtsalt väike nääklemine. Ühesõnaga on meil kõik väga hästi. *ptui-ptui-ptui*

Nagu ma juba mainisin, ei saa ma täpselt aru, mis tähendab "kui kaugele see kõik on läinud". Well, tuleb tunnistada, et tõesti ei suutnud me pulmadeni oodata... Okei, okei. Kui kaugel meie suhe on? Me otsime ammu korterit, meil on tulevikuplaanid täitsa olemas, Ronts käib ja vahib sõrmuseid (jah, ta ei oska minu eest asju varjata) ning ta emme räägib juba vanaemaks saamisest. Ärge hellitage lootusi- pulmakellad veel nii pea kõlama ei hakka.  

Kuidas mul üleüldse kõik on? Tööl läheb mul hästi, sest oskan seda teha ning siin on nii palju säravaid inimesi, kes lihtsalt teevad oma siirusega tuju nii heaks ja südame hellaks.
Muidugi ega ka tööst puudust ei ole.

Koolis on ka kõik okei, kuigi mul on juba umbes 20 puudumist. Õnneks on mul mõistev klassijuhataja ning olen ka teisted õpetajad olukorraga kurssi viinud, kõik saavad aru ja suhtuvad sellesse isegi üllatavalt hästi.

Kodus on kõik mõnus. Oleme viimastel nädalatel minu juures elanud (kui ma just tööl ei ole) ning see on hea vaheldus, sest me ei pea kahe kodu vahelt jooksma, et ma saaksin end korda teha. Kui eile õhtul korra Ronni juurde läksime, oli tema tuppa astudes tunne nagu ma poleks seal aastaid viibinud. Ehk kodu on jälle kalliks saanud. Helina tuli ka eile tagasi, aga ma pole teda ikka veel näinud ega näe enne tänast õhtut, sest no lihtsalt töö, kool, autokool ja trenn on vahel. 

No muidu on täitsa vahva, kuid kogu see kupatus kokku- kool, töö, trenn, isiklik elu- on päris koormav. Ma lihtsalt tahaks ühte päeva, mil me Ronniga oleksime mõlemad töölt vabad ja saaksime üksteise kaisus lihtsalt magada. Üleüldse igatsen ma voodi-pühapäevi, mil me saime terve päev lihtsalt ilma ühegi kohustuseta voodis vedeleda ja nautida üksteise seltsi. No vähemalt saame nüüd maja mingiks ajaks enda käsutusse, ehk loodetavasti kattuvad ka mõned meie vabad päevad ning saame lihtsalt oleskleda ja üksteise seltsis veidi kauem olla kui mõned tunnid päevas, mis on ka pisteliselt.

Mis puutub nö isiklikku ellu või siis vabasse aega, siis ma tahan olla võimalikult aktiivne ja kõikjale jõuda, kuid kuna ma vajan ka und, siis ma olen kogu aeg dilemma ees: kas teha midagi või lihtsalt magada? Kuid kuna nädalavahetused on juba nii täis planeeritud, tekib mul tunne, et enne oktoobri lõppu ma magada ei saa. Loodetavasti saan ma vaheajal oma unevajaduse rahuldatud.

Ma vist ei teinud seda nii täpselt, kui oodatud oli, kuid vähemalt midagigi. :)