19

Mul on nii siiber sellest, kuidas eestlased(!!) teevad Eestit maha. Ma mõistan, et siin pole väga palju võimalusi ja palk on väike ning muidugi on inimestel soov maailma näha. Ma saan ka aru, kui inimesed kolivad siit minema, kuna neil on mujal paremad võimalused, kuid miks selle protsessi käigus oma riiki maha teha? Ma võiksin tulevikus ka mingi osa elust mujal elada, kuid Eesti jääb alatiseks minu koduks.
Kohutav on vaadata, kuidas aeg inimeste väärtusi muudab. Oli aeg, kus iga viimnegi eestlane oli uhke oma rahvuse üle. Eestlased võitlesid ühtselt vabaduse nimel. Nüüd on vabadus saavutatud ning mis toimub? Keegi ei väärtusta oma riiki, selle minevikku ega oma rahvast.
Eestis on küll madalad palgad ja töötute ning kodutute arv päris kõrge, kuid ega see ainult siin nii ei ole. Minu teada ei ole eestlastel olukord nii hull, kui näiteks mõnes suurriigis.
Eriti kurb oli lugeda artiklit, kus üks naine oli toonud välja põhjused, miks ta Eesti iivet ei taha tõsta. Mõtleme nüüd tema argumentidele. Kas selles on tõesti süüdi meie riik või juba tema suhtumine?
See, et ta on sattunud veidrate tööandjate otsa, kes ei taha tööle võtta ema või kes tahab teda vallandada lapsepuhkuse tõttu (mis on seadusega keelatud), ei tähenda, et kogu riigis selline süsteem on. Lisaks, kas riik on süüdi, et too naine on nii valiv ega suuda endale meest leida? Minu teada ei suhtuta ka lastesse vaenulikult. Kas kinodes pole mitte isegi lastele eraldi seansse? Kui mõnele kibestunud inimesele jäi laps ette ja kirjutas artikli selle kohta, siis rumalaks jääb ju kirjutaja. Kas jätta tõesti lapsed sünnitamata, puhtalt sellepärast, et keegi kirjutas midagi halvasti? Koolisüsteemi kohta nii palju, et ega see tegelikult päris nii ei ole. 7-aastane on päevas 4 tundi koolis, abiturient on seal ikka kõvasti kauem ja tal on ka korralikult suuremad pinged peal, kui kirjatehnika harjutamine. Kehalise hinne tuleb võrdluses sinu eelneva aasta tulemusega. Kunstiõpetuses ei käi ka asjad nii. Õpetaja vaatab sinu pingutust. Kui sa joonistada ei oska, aga vähemalt üritad, siis on sul ka hea hinne käes (räägin omast kogemusest, kuna mulle pole seda annet antud). Loomingulisuse kohta nii palju, et see on igal pool nii, võib-olla humanitaarkallakuga koolides mitte, aga muidu on see mujal ka nii. Meie riik on tõesti vaesem, kui Norra või Rootsi, kelle lastetoetus on väga kõrge, kuid tuleks meelde tuletada, et Eesti on noor riik ja tõesti on kõvasti arenguruumi, kuid selge on see, et nii väike riik ei suuda nii suuri toetusi pakkuda.
Tõsiselt kurb, et eestlased teevad oma riiki sellisel moel maha. Eesti riik alles areneb ning ei ole õige seda teiste riikidega võrrelda. Lisaks teevad inimesed meie riigi juures maha asju, mis on igal pool sama. Igas riigis on musti lambaid, kes rahva arust kõike valesti teevad. Inimesed, kes Eestit laimavad ning mõnda muud riiki ülistavad, võiksid mujale kolida ja tunda omal nahal, et mõned asjad ei muutu, ükstas puha, mis riigis sa asud.

Eelmisel pühapäeval (9.03.2014), toimus meie selle aasta esimene grill. Jätkus traditsioon, et aasta esimene grill toimub Ronaldi juures. Panin tähele, et iga aastaga muutub see grill aina varasemaks. Kaks aastat tagasi toimus see aprillis, eelmine aasta toimus see märtsi lõpus ja nüüd märtsi alguses. Järgmine aasta saab võib-olla juba veebruaris. 

Väga lahe päev oli. Grillisime ja istusime väljas mõned tunnid ja kui väljas liiga külmaks läks, kolisime kuuri. Nii naljakas oli taas seal olla. Viimati olime seal suurema seltskonnaga nädalake enne minu ja Ronaldi suhet. Ehk korralik nostalgia nagu ka viimaselt pildilt võib näha.

Nagu ma eelmises postituses mainisin, tunnen ma end viimasel ajal eriti vanana. Ronald lõpetab juba kooli ning mul on ainult üks aasta veel jäänud. Vanasti me ainult unistasime oma tulevikust ja nüüd on see praktiliselt käega katsutav. Ronaldi onul on Keilas korter, kuhu me saame detsembris juba sisse kolida.

Üleüldse olen ma viimasel ajal ka oma vanematega tulevikust arutanud.Ilmselt seetõttu jõudiski mulle kohale, kui vana ma olen. Ma olen alati arvestanud, et mu emps ei lase mind kodust enne kuskile, kui ma kooli pole lõpetanud. Nüüd rääkis ta ise juba minuga mehele minekust ja üürikorteritest jne. 

Aeg lendab. Ma ei jõua oma elu algust ära oodata. 

Moeshow

Suurepärane töö 58. lend! Kuidagi eriti imelik on vaadata neid pilte ja moeshow videot. Alati on ju meist vanemad inimesed seda teinud ning järsku oli juba meie kord. Üleüldse on viimasel ajal kohale jõudnud, et ma olen nii vana, aga see selleks. Show oli suurepärane ja ma olen positiivselt üllatunud, et meie  lennus leidub nii palju lahedaid inimesi.

Suured tänud Rasmus Pitkänenile, kes kõiki meie pingutusi jäädvustas. Kes ise kohale ei saanud tulla, siis show'd saab vaadata  siit.

Siit tulevad ka mõned pildid meie afterparty'st.