Tuleb välja, et minu "peagi" on ikka päris pikk aeg.

Mind täitsa huvitab, kas kellelgi on see blogi veel meeles ning satub veel aeg-ajalt siia?

Igatahes läheb meil endiselt suurepäraselt. Varsti hakkab täituma meil 4 aastat ning enne seda saab meil täis 2 aastat kooselu ning kasvatame oma kahte lapsukest. 20 aastaste kohta on see päris hea saavutus, või mis?

Ainuke suur muutus meie elus on minu ülikooli minek. Ma olen mega excited! Muidugi see juhtub vaid siis, kui me otsustame Kreekast tagasi tulla. Jep. 19 august lähme Kreekasse! 

Oeh.. Kus ma veel uhkeldada saan, kui mitte siin?

Ok-ok. 

Kui keegi veel siia satub, siis andke mulle teada, kuidas teil läinud on? :)

Update

Kuidas meil läinud on?

Suvi läks väga töiselt mööda. Peale lõpetamist leidsin oma tee tagasi Benitasse. Nüüd on mul homme viimane tööpäev siin ning edaspidi võib mind näha Keila Tervisekeskuse administraatori laua taga. 

Ülikooli ma ei läinud. Kes on pikemalt minu blogi jälginud, teavad, et ma olin juba väga ammu paanikas, kuna ma ei teadnud, mis ma edasi tahan teha. Ma ei suutnud ka kooli lõpuks seda välja mõelda. SAISi avalduse tegin nii psühholoogia kui ka ajaloo erialale. Soov ajalugu õppida tuli alles avalduse esitamise ajal, kuid enam ma sellest soovist lahti pole saanud. Tekkis see nii, et olin teinud just ajaloo koolieksami ning jõudis äkitselt kohale, et miks mitte minna oma lemmik õppeainet õppima?  

Sisseastumiskatse läks küll halvasti. Polnud piisavalt ettevalmistust. Mina olin eksami raames keskendunud just 20 sajandi sündmustele ning Eesti ajaloole alates Liivi sõjast. Sisseastumiskatsetel ma neid teadmisi kasutada ei saanud, sest seal oli pigem juttu kunstiajaloost ja eKr ajastust. Ma tundsin end kõige lollima inimesena üldse. Sisse ma ei saanud, kuid testil sain üllatavalt palju punkte. Kuid nüüd vähemalt tean, milleks järgmisel aastal end ette valmistada. Väga löödud ma ei olnud, sest olin tegelikult juba ammu arvestanud, et sel aastal ma ilmselt kooli ei lähe. Mul ei ole ju kunagi ühte kindlat ainet olnud ning ajaloo avastasin ka alles mõned päevad enne katseid. 

Psühholoogia katsetele ma kohale ei läinud. Mulle tundus see mõttetu, sest jõudsin järeldusele, et seda nkn õppima ei läheks. Kuigi kogemus oleks ära kulunud. 

Ronn on endiselt G4S'is ning talle väga meeldib seal. Ta on end seal aina kõrgemale positsioonile upitanud ning ega see ainult sellega ei piirdu. Ta sooritas eile veel ühe koolituse ning teda võib näha üsna pea ka abipolitseiniku radades. Lisaks on tegemisel ka relvaluba. Kuid kahjuks sel aastal jäi 1 kohaga alla ega saanud Sisekaitsesse sisse. Kuid järgmisel aastal tuleb kasuks juba abipolitseiniku kogemus. 

Ja nagu te juba teate, võtsime me endale juulis esimese kassi ning augusti lõpus teise.


Muidugi ei olnud me terve suvi ainult tööl. Käisime mitu korda Võsul, nii seltskonnaga kui ilma. Positivusele küll ei jõudnud töö tõttu, kuid Käsmus sai siiski käidud. Käisime väga palju muidugi Ristnal jne. Kuid kahjuks selliseid trippe nagu eelmisel aastal tegime, sel aastal teha ei jõudnud.

Selleks korraks kõik. Üsna pea tuleb postitus meie kodu kohta.

Saage tuttavaks- Albert

2. septembril liitus meie perekonnaga üks lumepallist flegma- Albert. Nüüdseks on ta küll üks paras tegelane, sest Kusti õpetab talle ainult lollusi.

Mul on tunne, et see kass on meil päris kaua olnud, aga tuleb välja, et ta pole meie juures isegi kuu aega veel olnud.. 

Algus oli päris jube. Kusti oli väga solvunud ja tige. Ühte tuppa ei saanud neid jätta ja tekkis tunne, et nad ei lepigi kunagi ära. Kuid Kusti võttis ta üks hetk ilusti omaks. Nüüd nad pesevad üksteist, magavad üksteise kaisus ning teevad koos pahandust.

Minu jaoks oli suur üllatus, et ma endale üldse kassi võtsin ja nüüdseks on mul juba kaks kassi.. Ma ausalt ei tea, mis minuga juhtus. Seda kassi ei saanud lihtsalt võtmata jätta. Luban, et kolmandaks loomaks tuleb koer. :D Kodu on juba kodu moodi, kui kaks pisukest sind kodus ootavad. Muidugi on produktiivsus kõvasti langenud, sest kui nad kahekesi sülle magama tulevad, ei taha neid üldse äratada. Üldiselt jään ma nendega koos siis juba magama..

Saage tuttavaks- Kusti!

Meie perel on nüüd ka kolmas liige. Jah, me oleme ametlikult perekond.

Ma olin üleeelmisel reedel tööl ja nägin õhtul kuulutust ühest armsast kassipojast. Ma ei oska öelda, mis mul juhtus, et mu süda nii härdaks läks. Ma olen totaalne koerainimene ning olin kindel, et kassi mina never ei võta. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus. Kuid kui ma Kusti pilti nägin, tuli mul ülimalt suur kassiisu ja ma tahtsin teda nüüd kohe ja praegu endale saada. Õnneks oli ta veel saadaval ning pühapäeval saime talle järgi minna. Tänaseks on ta meil juba kaks nädalat olnud. 

Tema lemmikuteks mänguasjadeks/lõbustajateks on osutunud laadijate küljes olevad krõpsukesed ja muidugi minu sukad/sokid. Just täpselt, ainult minu omad.. Tegelikult olen üleüldse mina tema lemmik mänguasi. Nimelt on hea mind igast võimalikust kohast närida, minu otsas aeleda ja minu valuvälja proovile panna. 

Lisaks on ta meil täielik kiskja. Kui tema sööb, ei tohi sa kuskil läheduses viibida. Nii pisike, aga uriseb nagu isalõvi. 

Kuna ta on nii krutskeid täis kutt, siis pilti temast väga teha ei õnnestu, seega saate selle sama reklaamipildi, mis me 2 nädalat tagasi tegime. 

Niisiis on mul nüüd kaks meest kodu valvamas. :)

Elsa lõpetamine

Lõpetamise hommik oli rohkem kui kohutav. Mul oli tunne, et ma hakkan üsna pea enda sisikonda välja oksendama. Juba jõudsin emmele helistada, et ma ei lähe kuskile ning tema käsutas Ronni apteeki. Isa pani selle juba hommikuiivelduse arvele.. Hiljem tuli välja, et asi oli vist närvides. Ise ma küll närvis ei olnud, aga võib-olla alateadvus oli selles süüdi?

Teema, mida tahaksin käsitleda, on Paldiski mnt teeremont. Vanemate juurde pääsemine on ikka päris hull mu närvide ja auto proovilepanek. Lõpuks parkisime auto Harju Elektri juurde ja jalutasime sealt koju.

Sättimine sai viimasel minutil valmis ning teetööde tõttu tekkis tunne, et jään lõpetamisele ikkagi hiljaks. Õnneks jõudsin siiski kohale. Minu saatja oli mu kõige armsam klassivend- Jan. Sobis ideaalselt gümnaasiumile punkti panemiseks. Läksin temaga koos esimesse klassi, saatsime üksteist ka põhikooli lõpus ja nüüd siis lõpetasime koos gümnaasiumi.

Ma tegin piltite seast väikse valiku. Peamiselt need, mida ma otsima ei pidanud. Kõik lõpetamise pildid on mööda arvutit ja internetti laiali, seega kui ma teiega koos pilti üles ei pannud, ärge võtke südamesse. :) Mainin veel ära, et kleidi õmbles minu emme.

Tänan veel teid kõiki, kes te mulle häid sõnu, lille ja soove jagasite! Muah!

"Näidake oma ilusat hammastega naeratust"

Kõige armsam juhtum sellel päeval oli see, kui üks armas pisike tüdruk tuli oma emaga minu juurde ning ema küsis, kas laps saaks minuga pilti teha. Ta tahtvat Elsaga pilti saada. Hiljem selgus, et see tüdruk oli Jani sugulane. Ta oli pärast minu kleiti veel joonistanud. No nii armas!

Ma ei üritanud üldse Elsa moodi olla, aga selgus, et lõpptulemus tuli selline. Väga paljud kommenteerisid minu sarnasust Elsaga. 

 Kleiri tegi passipilti..

JA ONGI 12 AASTAT LÄBI!!

Ma tunnen end siiski väikse tatina, kes ei ole valmis veel ellu astuma. 

Puhkus

Ma olen vist suht done selle blogimisega..

See ei ole enam väga lõbus, pigem nagu kohustus. Iga kord siia tulles on tunne nagu veaksin kedagi alt ja see ei meeldi mulle. See, et aski postkastis on u 10 kirja, kuidas ja millal ma lõpuks blogin, ei aita väga kaasa. Ilmselt mõne aja pärast muutub blogimine jälle toredaks sündmuseks ning siis naasen teie juurde.

Praeguseks kõik. 

PS! Võimalik, et Ibiza postitan lõpuks siiski ära,sest olen selle kallal aeg-ajalt nokitsenud ja ka teie olete seda oodanud.

Tige tikker

Ma ei mõista ega salli inimesi, kes elavad teiste elusid.

Tra kust võtavad inimese sellise õiguse? Saadavad veel terve öö sõnumeid ja loevad moraali, et teiste elusid ei tohiks elada, aga kas ei ole irooniline, et täiesti kõrvaline inimene arvab, et kui tema seda teeb, siis on nagu okei? Mina ei tohi oma purjus meest keelata, aga mingi suvaline inimene võib mulle selle kohta moraali lugeda? 

Kõige lollim selle juures on fakt, et see inimene kuulis osa jutust, ehk seda keelamise osa. Seda miks ma seda tegin ei ole mõtet kuulata eks? Aga nüüd võib ju kõikidele tuttavatele minna rääkima, kuidas mina olen mingi vangivalvur. 

Ka teised inimesed kuulsid, mis toimus, aga nemad mõistsid, et ei ole mõtet paari tüli vahele astuda. Nemad ei saatnud mulle sõnumeid, kuidas "Nagu Marksism, üks asi viib teiseni" jne. Well, kuid see on nagu üllatus, et kui sina mulle mingit sitta ajad ja minu asjades sorgid, et ma tigedaks võin saada? Eriti kui see inimene teab väga hästi, kui temperamentne ma olen.

Ükski normaalne inimene ei topi end teiste probleemidesse. Mõistan, et uudishimust tahetakse teada, mis toimub, kuid kui ma olen inimesele mitu korda öelnud, et tegelegu oma asjadega, siis võiks nagu sellest aru saada. Kas enda elu on tõesti nii igav, et on vaja teiste elu elama hakata?Tüli/probleem/vaidlus oli minu ja Ronni vaheline, kuid see inimene võttis selles tülis endale Ronni positsiooni. Pärast tulevad sõnumid, et oleks võinud arutada asjad ju läbi. Ma üritasingi. Kuid ma üritasin seda teha Ronniga. Kuid kõrvalisel isikul oli nii kuradi raske vait jääda, et lasta minul ja minu mehel vestlust arendada.

Kõige haigem on see, et see vend käitub, nagu ma hoiaksin Ronni vangis. Sorri, et kell kolm öösel ma ei tahtnud, et mu purupurjus mees läheks kuskile linna peale hulkuma, kuigi meil oli juba koju minek käsil. Sorri ka seetõttu, et täna oli vaja vara ärgata, et emmedele koogid lõpuni viimistleda ja neile külla minna. Kui ma oleks Ronnil lasknud teise purjus inimesega kuskile lällama minna, siis ei oleks Ronn hommikul kuskile läinud ja lisaks veel terve päev virisenud.

Kuigi Ronn tõesti karjus mu peale ja läksime veidi riidu, siis see ei olnud mingi uus asi. Me oleme varemgi karjunud üksteise peale. :D No tõesti.. Me oleme mõlemad üsna iseloomukad inimesed ja meie jooksva 3 aasta jooksul, tuleb seda ikka ette. Hommikul oli Ronn väga rahul eilse õhtuga. Arvestades kui hull pohmakas tal oli, oli ta õnnelik, et ma teda kuskile edasi ei lasknud.

Asi ei ole ju selles, et Ronn ei tohiks kuskil käia. Ma käin ka lennupidudel, ta võib vabalt samal ajal midagi teha. Point on selles, et sel hetkel oli ta juba niigi purjus ja oli vaja koju magama minna. Ma ei ole keelanud Ronnil oma sõpradega suhelda. Ma pigem olen ise talle pinda käinud, et ta nendega suhtleks ega pelaks nii palju. Aga egas midagi, ma olen harjunud, et minust sitta räägitakse ja, et mina igas olukorras see paha olen.

Ehk moraal teile. Kui paarike tülitseb, siis jumala eest ärge sekkuge. Ärge minge rääkima, kuidas kumbki neist käitub valesti ega moraali lugema. Võõral inimesel ei ole mingit õigust sinna "rahu looma minna". Paarid peavad ise oma konflikte lahendama ja võõras võib tavapärase nääklemise vägagi üle võlli keerata. Muidugi ei meeldi mulle Ronniga möliseda või teda keelata, kuid ma tegin seda meie mõlema huvides. Ma arvan, et iga naine teab enda meest ja ta käitumist veidi paremini, kui mingi kutt, kellega ta väga tihedalt ei suhtle. Ma tean, et purjus Ronn kisub vahel tüli üles, kuid ma kannatan õhtu ära ja hommikul on ikka parem, et mees magab kodus mitte kuskil pargipingi all. 

Vähemalt sain end nüüd enam-vähem välja elada. Loodan, et ka see isik saab ka lõpuks aru, et ta ei ole kolmas liige meie suhtes.