Soojust, värve, rõõmu, vabadust!

     Täna oli mu esimene päev, kus ma järgisin eile õpitut. Hommikul esimese asjana sisendasin endale, et täna on mu elu parim päev. Kas just elu parim, kuid positiivsus tõesti tuli ning ma olin magnet headele asjadele.

   Esiteks oli täna imeline ilm ning mul oli ainult üks koolitund. Teiseks ma sain endale veel ühe töökoha. Kolmandaks, ma läksin kokkusattumusel Sõbralt-Sõbrale ning lootsin, et kuna kõik on nii hästi läinud, siis äkki ma leian ka sealt midagi. Olin kõik juba läbi vaadanud ja siis lõpuks leidsin ilusa Gina Tricoti kampsuni, mis oli ka minu suuruses ning maksis vaid euro.

   Ma sain kokku ka kõikide lähedaste sõbrannadega ja no see positiivsus ja energia on lihtsalt jumalik! Täna on olnud, ja on siiani, tõesti üks väga hea päev. 

Eilne õhtu oli väga maagiline. Ronaldi emme kutsus meid Vaarikasse, kus toimus üritus nimega Maagilise maailma loomine. See oli tõesti imeline. Ma olen inimene, kes ei usu, et me peaksime teenima oma usus kedagi teist, vaid iseennast. Mind on kogu mediteerimise ja hingerahu leidmine väga sümpatiseerinud ning eile saime ka teha juhendatud mediteerimist.

See naine on kõige säravam isiksus, keda ma näinud olen. Ta käsitles veel paljusid teemasid, mida ma ei oska teile selgelt edasi anda. Põhimõtteks oli leida hingerahu, elada iga päev nii, nagu see oleks su elu parim päev ning olla tänulik iga kogemuse üle.

i know you know what i mean

 Viimasel ajal on mu sisemine melanhoolik taas laineid löönud ning
mul on ausalt juba Ronaldist kahju. 

Kuid õnneks on mul imeline mees, kes kannatab mind igas mu olekus.
Ma endiselt ei mõista, kuidas mul nii vedanud on. 

Love ya, babe.

Ma pole siiani suutnud otsustada, mis sellest blogist saab. Ma tunnen iga päevaga rohkem, et ma ei oska enam kirjutada. Vähemalt mitte midagi huvitavat. Vanasti võisin ma päevas mitu postitust teha, kuid see oli seetõttu, et ma oskasin negatiivsuse küüsis olles väga hästi oma tundeid edasi anda. Nüüd olen ma väga õnnelik inimene, kuid kirjutada oskaksin ma ainult igapäevastest asjadest.
Ma olen instagramis märganud, et paljud teevad seda #100DaysofHappiness. Sellest tuli mul idee, et ma võiks koguda terve nädal positiivset materjali, et pühapäevasel päeval sellest postitus teha. Iseenesest on see hea plaan, kuid ilmselt need postitused tuleksid üksluised ja jällegi igavad. Samas, kui mu viimased kaks lugejat ka mu blogist loobuvad, siis saangi ainult endale kirjutada ega pea mõtlema, kuidas teiste lugemist põnevamaks muuta.