Paanika!!!

 Üks päev blogimist jäi vahele! Ilmselt olete te kõik jube pettunud, et ei saanud eile üht järjekordset ja tüütut postitust kolimisest lugeda..

Eilsega suutsin oma riided ära pakkida ja garderoobi puhtaks teha. Hakkasin ka mööbliga tegelema, kuid asjata. Vahet ju ei ole, et oled kapilt ära võtnud absoluutselt kõik kruvid- midagi see endiselt ei mõjuta. Jääb mulje, et need kruvid on sinna lihtsalt moe pärast pandud.

Võtsin ka kõik pildid oma seinalt maha. Kuid kuna see nägi nii tühi ja imelik välja, panin ma vähemalt ajutiseks vinüülid seina tagasi. Eks emps hiljem ise teab, kas jätab need alles või ei. Ehk sellist vaatepilti enam ei ole.

Ka Ronn pakkis enda toa ära. 

Pakkimise käigus tekkinud emotsioonid tuli selfidesse investeerida. Ühtlasi olid need ka meie viimased pildid Ronni peegliga.. Kurb.

Täna olen terve päev jamanud enda voodiga. Vene värk on ikka väärt kraam.. See voodi oli esimene asi, mille mu vanemad koos ostsid ning see oli oma 25 aastat tagasi. Meie Helinaga oleme selle kunagi katki hüpanud. Ka minu valduses olles on see katki läinud, aga paar uut lauda madratsile toetuseks ja asi ants. Ehk päris jube oli seda lahti saada. Reaalselt miljon lauda ja kolmekordselt kruvisid. Lõpuks sain hakkama! 

Ja mis nüüd selgus? Mul oli päris mitu vastamata kõnet. Korteri omanik oli helistanud, et öelda, et nad ikkagi tõid meile sinna voodi ning lõpetasid just selle kokkupanemise.. :) Ühelt poolt on see muidugi väga tore, sest siis ei pea selle minu kolaka transportimisega vaeva nägema. Samas... Ma olen sellega terve päev tegelenud. 

Ilmselt oleks emps selle nkn välja visanud, ehk täiesti raisku mu töö ei läinud(?!). Lisaks ei tea me veel, milline see voodi välja näeb ning meile anti luba see seal ka kokku panna, kui meile ei sobi. 

Muidugi, mida rohkem asju valmis saad, seda hullemaks toa olukord muutub. Ülevaade milline kolahunnik mu tuba hetkel on..

JUBA HOMME ON MEIL OMA PESA!!!!!

Ei saa ka mainimata jätta, et kogu minu pakkimisprotsessi saateks on olnud Sheerani uus album.

Tuleb tunnistada, et oma toa pakkimine teeb üpris kurvaks. Mitte ainult kolimise pärast, vaid just seetõttu, et minu tuba muutub lastetoaks. Pole ju mõtet ilusat ja suurt tuba raisku lasta..

Ehk mind teeb kurvaks teadmine, et peale välja kolimist ei ole see enam kunagi minu tuba. Õnneks jagan ma seda teadmist Rontsiga, sest tema emal on sama plaan- anda väiksele vennale suurem tuba. Ausalt öeldes olen ma kurb isegi sellepärast, et Ronni tuba ei jää tema toaks. Seal oleme ju oma 2 aastat peamiselt veetnud.

Muidugi oodatakse meid siiski mõlemasse majja, lihtsalt me saame väiksed ja armetud toad ehk "külaliste toad".

Aga pakkimine on tõesti täies hoos. Laupäeval tahaks juba asjad sinna viia.

Algul ei saanud küll vedama, sest mulle tundus, et polegi nagu midagi pakkida. Võtan toast kaasa vaid natuke mööblit, millega tegeleme neljapäeval/reedel, kodukino ning riided, mis on juba sorteeritud ja ootavad lihtsalt transporteerimist.

Kuid hoo sain sisse, kui mulle jõudis kohale, et ma pean ju laste jaoks toa tühjaks tegema.

Lapsed juba räägivad, kuidas nad mind igatsema hakkavad. Oskar ütles, et ta igatseb mind juba praegu ning pressisid minult head ööd musid, kallid välja. Ärge valesti aru saage, ma ei teinud seda sunniviisiliselt. Üldiselt nad lihtsalt ei oota seda minult. Neil on üldse päris harva "Johanna igatsus". Varem oli pidevalt, kuid nad on nüüdseks ära harjunud, et nad mind üpris vähe näevad.

Nagu näha sai eile minu toaga peaaegu ühele poole. Kapid on enam-vähem tühjad ning homme tuleb tegeleda riiete ning tegelikult ka mööbliga, sest Ronn on reedel tööl.  Tänane ülesanne on Ronni tuba kokku pakkida, kuid ta ei võta üldse vedu.. 

Kui ma load kätte saan, võtan ma Ronnilt auto ära ja hakkan ise teda sõidutama. Õigemini parklatesse ootama jätma. Lisaks lülitan telefoni välja või siis ei võta lihtsalt vastu, et ta saaks eriti närvi minna. Oii, kuidas ma hakkan seda igapäevaselt tegema!  Ma tahaks näha kui õnnelik ta on, kui ta peale pikka ootamist ja närvitsemist jala töölt/ema juurest Tutermaale hakkab kõndima.

Minu needus on muidugi see, et isegi kui ma olen maruvihane ning mõtlen, et teen nüüd suure draama, et ta ikka end sama halvasti tunneks, kui mina, siis ei lähe see läbi. No, draama osa väiksel määral läheb, aga no kurat.. Ma ei saa ju selle nõmeda mehe peale kaua tige olla.

Ma olen viimasel ajal unfollowinud oma askis päris palju inimesi, sest nende paranoiline jutt ja paanikakülvamine on lihtsalt väsitav. Okei, päris palju sellest võib tõsi olla, aga ma ei mõista, mis elu see on, kui sa istud kõik oma päevad uudiseid vahtides ja otsides artikleid, mis sinu paranoiat süvendaks. Nii negatiivne ja tühi tundub nende inimeste elu. Ma tõesti ei ürita kedagi maha teha, kuid  lihtsalt jääb selline mulje.  Ausalt öeldes, on minu jaoks muutunud need inimesed, kes üritavad näidata, et terve maialm on ajupesu saanud, ise ajupesu saanud inimesteks. 

Mina näiteks ei viitsi ebola teemasse isegi süveneda. Jah, võib-olla nakatun minagi üsna pea ning suren koos oma lähedastega, kuid mis ma teha saan? Kui see ongi nii kohutav haigus, siis ei aita ju minu valitsuse vastu võitlemine midagi. Suren ju nkn. Seetõttu tulekski just ma oma elu täisväärtuslikult edasi elada. Kui suren, siis suren. Vähemalt sain ma oma elust nii palju, kui saada oli. Vähemalt ei raisanud ma oma elu viimaseid väärtuslikke kuid, nädalaid, päevi arvutis istudes ja otsides ainult negatiivseid uudiseid.

Mulle tuli ka millalgi küsimus, et kui ebola Eestisse jõuab, kas ma käin siis koolis edasi? 

 Kas te kõik jätaksite siis oma elu pooleli, sest kui uksest välja minna, võid endale ebola saada? Okei, ütleme, et te oletegi sellised argpüksid, aga mida te sööte? Poodi minnes, saate ju ebola. Ehk pigem sureksite nälga kui et riskiksite poodi minnes ebolaga? 

Lisaks teie vanemad käiksid ikka tööl edasi. Seega puutuksid nad inimestega kokku, võivad ka ebola korjata ja selle teile koju tuua. See tähendaks, et teie kodus istumine ja enda kaitsmine oli täiesti mõttetu.  

Võib-olla olen ma ise liiga skeptiline. Samas kinnitasid mu ema ja vanaema mulle juba ammu, et ei ole vaja karta ei linnu- ega seagrippi ega muid "epideemiaid". Samuti ei kartnud ma, et maailm lõppeb 2012 detsember.  Lisaks on nad õpetanud ka, et kõik suured tormihoiatused on üldiselt mõttetud, sest tõelised looduskatastroofid või rasked tormid ei tule hüüdes. 

Olen elanud peaaegu 19 aastat ning siiani pole ükski uudistes olnud suured epideemiad ega katastroofid tõeks saanud. Seetõttu ei kavatse ma ka praegu uskuda, et ebola tapab mu järgmisel nädalal. Jah, see võib nii juhtuda, kuid nagu ma juba mainisin, ei kavatse ma raisata oma elu mingite oletustele ja hirmudele. 

Dismiss your fears..

Kolimise ja rebaste postitustele vahelduseks mõtlesin teile veidike rääkida, mis me vaheajal teinud oleme. Ütlen juba ette, et mitte midagi erilist, sest vaheaeg oligi mõeldud puhkamiseks ja aja maha võtmiseks. Esmaspäeval käisime korterit vaatamas ja oleme ka palju linnas shoppamas käinud, nagu eelmises postituses rääkisin, aga me käisime ka näiteks bowlingus. 

Enne bowlingut pidime aega veidike parajaks tegema ja läksime Reval Café'sse. Tellisime kuumad šokolaadid, sest üldiselt on need olnud tavalised kakaod, võib-olla natuke magusamad, kui tavalised kakaod, aga mitte midagi sellist, mis me saime. Sealne kuum šokolaad ongi sulatatud šokolaad. 

Ma olen küll tohutu šokolaadifanaatik, kuid see oli minu jaoks liig. Sulatatud šokolaad ei ole minu jaoks jook. Ma reaalselt tundsin, kuidas mulle näkku punnid tulevad, sest üleliigne šokolaad teeb mu näonaha kohtavaks. Ma ei ütle, et see halb oli. See oli hea, aga see oli liiga magus ja paks. Ma ei suutnud isegi seda väikest tassi ära juua. 

Bowlingus läks päris halvasti. Ma üldiselt oskan mängida ning ka teistel on paremad tulemused, kuid miski oli seal seekord mäda ja kõigi tulemus oli päris halb.. Tavaliselt tuleb ikka 100 punkti ikka ära.

Aga noh, vähemalt suutsin ma selle jubeda mängu võita. Teise mängu tulemust ma enam ei mäleta, sest see läks ikka täiesti käest ära.

Mingi päev tõime ka laua ära. Teine laud oli küll palju ilusam, kuid ka suurem ning me ei tea, millised jalad sellel olnud oleks. See laud on pisike,kuid seda saab ikka päris suureks teha. Lisaks on sel ilusad mustrid peal, kuid need ilmselt hävinevad värvimisel. +See oli odav. Shoppamas käies oleme avastanud, et tavalised uued pisikesed lauad maksavad kõvasti üle 100, isegi üle 200 euro. Mõned üksikud on ainult 100 ringis. Me saime enda kasutatud laua 20'ga. 

Reedel toimus Noorteka öö. Me olime seal ainult kella 2ni, sest me ei olnud enda autoga ning ei oleks viitsinud seal kas terve öö olla ega ka jala koju minna. Õues on nii külm!

Mängisime piljardit, õhuhokit, lauajalgpalli, xbox'i ja kabet. Ma saavutasin mälumängus teise koha, kuid mu auhind jäi kogemata nortsi. 

 Vähemalt leidsime me Ronniga uue armastuse/sõltuvuse- kabe. No me oleme nii kokku loodud, et mul pole sõnu. Ma armastan mõtlemis/loogikamänge. Ma ei tee üheski tunnis muud peale numbrimägu ja sudoku. Isegi tööl olles oli mul kogu aeg sudoku või numbrimäng ees.

 Mul oli vahepeal telefon, kus oli ainult üks mäng sees ning selleks oli kabe. Kui ma Rõõmus töötasin, mängisin ma seda alatihti. Lõpuks leidsin ma seal ka mooduse, kuidas numbrimängu mängida- salvrätikul! Vahepeal võtsin isegi ruudulise paberi tööle kaasa, et paremini mängida saaks.

See, et Ronnile kabe meeldib ning ta selles nii kuradi hea on, teeb mind õnnelikuks. Mul on vähemalt kuskile areneda.  +What can I say, intelligence is sexy..

Kas te teatsite ühtegi paari, kelle romantiline õhtu sisaldab kabe mängimist? Ei? No nüüd siis teate. 

6 days remaining

6 päeva pärast saame võtmed!! Mõni tund enne võtmete saamist, saan ma sõidueksamile minna, juhul, kui keegi taaskord enne minu sõitu matsu ei pane..

1. november tundus terve see aeg nii kaugel olevat, kuid nüüd on selleni vaid 6 päeva ning oleks aeg juba vaikselt asju pakkida. Tegelikult päris kiiresti, sest järgmised 5 päeva on kool+trenn+töö, ehk ei jää aega, et korralikult pakkida. 

Laua ostsime ära, kuid mitte sellise nagu plaanisime. Nad ei leidnud selle suure heleda täispuidust laua jalgu ning soovitasid meile väiksemat (mida ma tegelikult tahtsingi), kuid see on tume ega tundu olevat ka täispuidust. Ehk mõte lihvimisest, peitsimisest ja lakkimisest jääb hetkel kõrvale. Samas ämmake rääkis meile Annie Sloani kriitjasvärvidest, mille kasutamiseks ei pea enne ei lihvima ega muud moodi mässama, kui lihtsalt värv peale panna ning hiljem vahatada. Lisaks jääb sellel selline vintage look.  Lisaks leidsime Ronni kodust ühe ilusa pisikese diivanilaua, mida keegi ei kasuta ning loodame, et äkki saame selle. Vähemalt oleks üks asi õlgadelt läinud.. Kuid toole pole meil endiselt!

Oleme käinud nii Home4You's kui ka Jyskis ning tulemusena oleme suutnud sisustuselementidele raisata juba üle 150 euro. Oleme ostnud nii korvikesi, nõusid, rätikuid, toolikatteid, lauakatteid kui ka pleede. Ma teeks sellest kottide hunnikust pilti, kuid kõik asjad on meil autos. 

I can't wait!!!

Kuna muutsin alumisi nupukesi, siis on absoluutselt kõik mu tagasiside kadunud. Jube kurb.

Nägin täna twitteris päris mitu korda alljärgnevat pilti, mille nö pealkirjaks oli "me as a wife". Tuleb tunnistada, et Ronn reageerimisest võin järeldada, et ilmselt selline ma olengi.

 Täna jõudsin ma näiteks dilemmani, mis seisnes selles, et kumb saab nime Pontsik- kas meie tulevane koer, boa või armas notsu?

Ma tegelikult tahaks juba täna meile looma võtta, kuid ilmselt peab see mõte kaugemasse tulevikku jääma, sest alguses on vaja meil endaga hakkama saada ning alles siis muretsema kellegi, kelle eest hoolitseda. Ise teate, kas mõtlete selle all järelkasvu või lihtsalt koera/siga/madu. Besides, meil on niigi juba Golfipoiss, kelle eest  hoolitsema peame. 

Aga!! kui ma kunagi maja saan, siis on mul kodus terve loomaaed.. 

HOIATUS! Kätte on jõudnud aeg, mil minu blogi mattub kolimispostituste alla. 

Te ei kujuta ette, kui ärevil ma olen. Ma pole esmaspäevast saati magada saanud ning kogu mu mõttemaailm keerleb mööbli, sisekujunduse ja muu taolise ümber. Täna lähme ostame meile söögilaua ära. Seal oli tegelikult olemas, kuid see oli minu arust liiga suur ning loobusime sellest. Kuid ma nüüd natuke kardan, et see laud tundub ka äkki korteris liiga suur ja kohmakas. Samas saame selle nii odavalt ning nkn viimistleme seda ehk vahet ju ei ole? Kuid laud ei ole meie ainuke probleem. Meil pole ka toole. Täna lähme ka nende jahile. Tekib ka probleem, kas toolid sobivad lauaga? Kas mul on võimalust kõike samamoodi viimistleda? 

Vähemalt on voodi, diivan, pesumasin, pesurest, tolmuimeja, telekas ja taolised asjad olemas. Siiski on meil vaja muretseda veel triikraud ja -laud, teleka- ning kohvilaud. Potte ja panne on vaja ning nõusid. Nõud tahan ma ise osta, kuid äkki emmed, issid, vanaemad, vanaisad soovivad meile need natuke kallimaid asju osta või esialgu laenata. No nii soolaleiva kingiks. 

Kõige segavam faktor minu jaoks on tegelikult värvid. Mulle ei meeldi, kui tume ja hele mööbel segunevad. Näiteks laud on heledast puidust ja toolid tumedast. See käib mulle füüsiliselt vastukarva. Nüüd tulebki mu jonnimise koht.. Minu tuba koosneb tumedast mööblist, Ronni oma heledast. Kui me sinna kokku neid viima hakkame, siis ma ei kujuta ette, milliseks meie korter muutub. Korraks mõtlesin, et kuna me viime sinna minu voodi, mis on tumedast puidust, siis võiks magamistoa sisustada tumeda mööbliga. Vaimusilmas ma kujutan ikkagi ette suurt sigrimigri, mis mulle ei meeldi. 

Suuretoa puhul kardan ma nii väga, et Ronni oranž diivan ei sobi sinna. Kuid siis tuleb osta sobiva värviga kangas ja mu emme saab uue katte peale panna. Ämmamamma teeb meile vaiba ning ilmselt ka palju muid lahedaid käsitöö sisustuselemente. 

Ma sain lõpuks oma deebet+ pangakaardi kätte ja saan aliexpressist igasugu lahedaid asju ostma hakata!! 

Pole ime, et ma magada ei saa...

Sõidueksam tühistati... Mul pole sõnu kirjeldamaks kui pettunud ja tige ma olen!

rebased vol 3

Reede hommikul pidid rebased kell 6:30 tankimäe tipus olema ning meid ootama. Rõhutasime mitmeid kordi, et hilineda ei tohi. Kaks autotäit kunne pidid kell 6:35 tankimäe all olema ning andma käsu linnavalitsuse ette koguneda. Kes hilinesid? Kunnid. Ma olin juba kooli ees külmumas, kellegi telefoni nr mul ei olnud, keegi facebookis ei vastanud. Lõpuks tuli Karl alles 6:40 läbi veits kohale ning selgus, et ka teine sats kunne olid hilinenud. Ainult mina, kõige suurem hilineja, olin kohal ning jäin seetõttu ilma oma hommikusöögist. Jällegi õppetund- kaheteistkümnendas klassis võiks juba mõne lennukaaslase telefoni nr olemas olla, just in case.

Lõpuks jõudsime tankimäe alla ning rebastele sai ülesanne kätte antud. Pildid on päris kohutavad, aga õues oli nii pime, et ma imestan, et üldse midagi peale jäi (ma ei teinud välguga). Järgmine pilt on sõitvas autos tehtud, ehk jah.. Rebased joosksid ja meie käisime neile ruuporiga pinda.

Tiirutasime päris kaua Keila ümber, et näha, kas rebased ikka liiguvad ja jõuavad kohale. Kuid siiski jõudsid. 

Tantsisid ja laulsid linnavalitsuse ees kuniks kõik kohale olid jõudnud ning seejärel suundusime asutuse taha muruplatsile. Me märgistasime neid, andsime hommikusööki ning seejärel pidid nad üksteisel hambaid pesema. Kellel ei olnud hambaharja kaasas, pidid seda näpuga tegema.

Ma sain ka rakendust ja hõõrusin neid kiludega ja panin need seejärel neile kraevahele. Teised toppisid kilusid püksi, kuid ma tõesti ei soovinud seda teha. Natuke veel tantsisid ja hullasid seal ning siis algas kooli liikumine.

Kooli ees said nad laulda, õpetajaid tervitada ning üksteisega lähedasteks saada. Kuna nad olid ikka väga-väga halvad suutsid 3 muna ära lõhkuda, siis me lõpuks loobusime.

Kui me lõpuks saime sisse minna, olin ma juba jäätükiks muutunud. Ma reaalselt ei tundnud oma tulipunast nägu, käsi ega jalgu.

Kuna ettevõtlus ei viitsinud raamatupidamisse minna, siis istus terve klass aatriumis ning Karl ja Kevin läksid õpetajaga rääkima ning voilaaa, saime kaks esimest tundi vabaks. Reaalklassi rebastel oli ka esimene tund vaba, seega istusime nendega koos kappide juures. 

Meie lend sai muidugi ka jõhkra peapesu direktori käest, sest keegi oli toppinud mädanenud kala/krevette rebastele püksi ja selle vedeliku ka veel nendele peale valanud, ehk hais oli nii tappev, et rebased pidid õue end puhastama minema.

Esimeses ehk lühikeses vahetunnis sõid nad küüslauku. 

Triinel oli igav ja sodis mu rebast. Ma tegin talle ainult monokulmu ning paar R tähte..

Teises vahetunnis tegid nad traditsioonilist kulp+kaas asjandust. Tüdruk hoiab perse kohal potikaant ning poisi ülesanne on seda oma kulbiga taguda. Ma isegi ei tea, milleks see ülesanne hea oli, aga samas on seda iga lend teinud.

Muidugi tänu kooseluseaduse vastuvõtmisele said seda esmakordselt teha ka mehed. Kuna need kaks meest olid ristiga üksteise külge aheldatud, siis pidid nemad oma käsklust sünkroonis sooritama.

Peale kõikide perekonnatüüpide demonstreerimise, pidid nad saama kokkuseotuna ühise klassina klassi jõudma- ka seda on iga lend teinud.

Ühisklass sai ülesandega päris hästi hakkama, kuid neid oli vähem ka. Reaalil oli sellega veidi rohkem probleeme.

Võib-olla ajan ma nüüd järjekorra sassi, kuid minu mäletamist mööda olid nad kolmandal vahetunnil väljas. Esimest ülesannet sooritas vaid kaks inimest ja selleks oli banaani söömine läbi suka. 

Siis algas paralleelselt näo jahuseks tegemine ja tampooni imemine.

Viimast sooritasid kolm inimest.

Kuid jahu eest ei pääsenud keegi. Kuna mina ja Tutti olime samuti pool sellest päevast üksteise küljes kinni, siis panin mina Karolini samuti kellegagi kokku, et ikka natuke raskem oleks.

Kuna nad ei tohtinud selle jahukihiga sisse minna, hakkasid nad suuremat jama maha küürima.

Seest oli küll ilus vaadata, kuidas nad seal end imetlevad ja nokivad.

Järgneval vahetunnil me natuke premeerisime neid, kes olid selle nädala jooksul aktiivsemad või lihtsalt tublid olnud. Preemiaks oli kiirnuudlite pakk. Peale seda pidid nad münti ühe rinnalt teise rinnale saama. See ei tulnud neil kohe üldse välja.

Vahepeal oli neil söögivahetund, kus nad pidid laudade all sööma. Kuulsin ka hiljem toredat lugu, et meie armas Ülle Vänto oli täiesti lampi Karolini juurde läinud ja öelnud, et mina olevat jäärapäine ja kasvatamatu inimene... What?? See naine pole minuga mitu aastat ühes klassiruumis olnud. Ta oli viimati mu õpetaja üheksandas klassis ja minu arust saime me sel ajal juba päris hästi läbi. Geograafia oli mul 5 ja väga probleeme ka temaga ei olnud.. Aga noh, ju ma olen tal siis hästi meeles või siis olen mingil seletamatul moel talle pinnuks silmis.

Igatahes sai kell lõpuks kaks ja kõik kogunesid staadionile.

Esimene ülesanne oli keerutamise ja kalaga teatejooks. Nimelt oli vaja joosta pulgani, pea vastu pulka panna ning keerutada nii kiiresti kui võimalik 10 ringi ning siis tagasi joosta ja järgmisele kala visata. Tundub ju lihtne?

 Nagu näha, siis ega ikka ei olnud küll. Selle viimase kukkumine oli kõige naljakam, sest ta potsatas nii äkki ja lõi ennast samal ajal kalaga näkku. 

Liug jäi eelviimaseks ning mulle tundus, et seda nautisid nad ka kõige rohkem.

Lõpuks jõudsid nad vandeni.. Võtsid ühe pitsi tomatimahla vahukoorega, mis sisaldas ka herneid, tegid rebasele keelekat ning olidki ametlikult väärilised gümnasistid.

 Pildil on ainult pooled, ma ei viitsinud teist poolt pildistada.

 

Pidu oli normaalne, aga samas meie lennu kõige igavam pidu. Ei, ma ei olnud ainuke, kes nii arvas. Meie rebaste pidu oli mega lahe, sest me ise olime nii noored ja tahtsime jubedalt pidutseda. Moeshow aftekas oli niii hea, sest me olime just kõik koos ühise lennuna midagi saavutanud ning kõik olid omad. Nüüd sellel peol oli vahepeal tunne nagu rebased oleksid sissetungijad. Samas ei saa ka nii öelda. Ilmselt tulenes see sellest, et rebased ei sulandunud kunnidega või siis me oleme ise juba liiga vanad.. või kained(?!)

Ma tegin seda postitust mitu päeva ning see on mul juba nii ülevisanud, et ma ei jaksa seda isegi läbi lugeda. Ehk sorri, kui need laused üksteisega kuidagi ei sobi või kui mul liiga palju vigu on. Võib-olla veidi hiljem viitsin üle vaadata.

Btw, homme on ARK.