Töövari

Ma käisin täna psühhiaatriakliinikus töövarjupäeval. Ma olen alati arvanud, et hullumajad on vanad nõukaaegsed ehitised, millel on imelik lõhn ning jubedad trellid akente ees. Ilmselt see ettekujutus pärines ka Tšehhovi novellist "Palat nr 6". Täna sain ma teada, et see on palju hubasem koht, kui nii mõnigi haigla.
Kui ma mõtlesin oma vanaema tööle, siis ma ei osanud kunagi midagi ette kujutada. Teadsin, et ta on valves ja muud midagi. Ta töötab 5. osakonnas, ehk vastuvõtus ning ühtlasi ka kõige hullemas osakonnas. Nemad saadavad enda juurest patsiente edasi teistesse osakondadesse, kui nad on nende jaoks sobilikud ning kui nende tervis lubab üleviimist.
Mulle tundus see töö päris mõnus. Vähemalt vanaema oma. Ta on vist valveõde. Ehk ta saab kogu info, mis igas osakonnas toimub. Kus kui palju ruumi on, et 5.osakonnast inimesi üleviia. Ta tegelebki sellega ning lisaks kui tuleb uus inimene, siis ta aitab doktoril ta ülevaadata ning dokumente vormistada. Kogu aeg oli huvitav, iga päev toimub midagi uut. Ma arvan, et mulle meeldiks isegi taoline töö. Veel rohkem meeldiks mulle uurida ja välja selgitada, mis nende peas toimub, et nad sellised on. Mulle meeldiks neid inimesi aidata. Näha nende arengut. Ehk jah, kui ma läheksin sellisesse kohta tööle, siis ainult psühhiaatrina, mitte õena. Kuna haiged on ikka päris hirmutavad minu jaoks ning ma ei tahaks nende eest hoolitseda sel viisil, et ma peaksin aitama neil pesta, kusta jne.
Nagu ma juba ütlesin, siis ma käisin ka meeste ja naiste osakonna palatites. Palatid seal on sellisel näol, et kui astuda lukustatud uksest sisse, oled sa suures ruumis, kus nad saavad telekat vaadata, süüa ja omavahel suhelda. Selles toas on ukse juures ka suur tahvel, kus on kirjas kuupäev, et neil oleks vähemalt mingisugune ajataju. Selle toa seina ääres istuvad koos haigetega ka turvamehed, kes neil silma peal hoiavad. -Juhul kui haige läheb agressiivseks ja ründab kedagi/midagi, siis kergemal korral tehakse rahustav süst, raskemal korral viiakse nad ohjeldus tuppa, ehk nad on voodites, kus pannakse nende käed kinni, et nad ei saaks kellelegi rohkem liiga teha.  Ohjeldus toas on ka väga range valve peal. Vägivalla juhtumite puhul tuleb kohe ära täita protokoll. Üleüldse on seal väga täpne dokumentatsioon. -Sealt edasi viib uks veel ühte suurde avarasse tuppa, kus on u 4 (võib-olla oli rohkem) palatit. Palatid pole mitte ustega, vaid kardinatega. Üldiselt on kardinad avatud, kuid privaatsuse mõttes on neil võimalus need sulgeda. Igas palatis olid ilusad seinamaalid. Akentel olid küll trellid ees, kuid need sulandusid aknamaalingutega ilusti, teisisõnu ei hakanud need trellid silma.
Kõik patsiendid nägid välja nagu oleksid nad õudukatest välja hüpanud. Ma ei julgenud isegi silmsidet luua. Üks nendest tuli seisis minu ette, kui üks õde mulle nö ekskursiooni tegi, vaatas mulle silma ja valas endale oma topsist vett pähe. Õde küsis, et mis sa teed, mees vastas, et peseb end. Nojah..
Oli soov minna ka oma onu juurde, kes töötab noorteosakonnas, kuid kahjuks sinna ei lastud. See eest tuli Marvis mind vanaema juurde lõbustama veidikeseks.
Ma nägin küll veel asju, millest ma siin rääkima ei hakka, aga see oli väga-väga huvitav kogemus ning andis mulle ka ettekujutuse, millega psühhiaater tegeleb ning kuidas nendes asutustes asjad käivad.