Kust alustada?
Kõigepealt toimus juuli lõpul minu isapoolse suguvõsa kokkutulek, kuhu me Ronniga ka läksime. No see oli täielik katastroof.. Me pidime kõik koos minema, aga minu vanemad+ lapsed ja tädi läksid ees ära. Hiljem oli tore, et mu issi juhendamine Sepa tallu oli lihtsalt ma ei tea mis ning(!) me pidime vähemalt pool tundi Padise metsades uitama enne kui ta telefoni suvatses vastu võtta, et meid paremini juhendada. Parim muidugi oli see, et selle tiirlemisega 30+ kraadi palavuses suutis meie auto mootor ülekuumeneda ja pidime pidevalt seisma ja jahutusvedelikku kontrollima.
Me olime kokkutulekul vaid 15 minutit kui sedagi, sest päris ausalt ei tea ma nendest 500+ inimesest kedagi peale oma tädi perekonna. Nägu pidi tean kahte perekonda, kes on Keilast pärit ja samuti meie sugulased, aga neid polnud kohal. Uurisin veits meie sugupuud ka ning avastasin, miks me ainukesed Sepad suguvõsas oleme- nimi tuli abiellumisega kaasa mõned põlvkonnad tagasi alles ning nüüd on Oskar ainuke, kes seda nime edasi (k)annab ja eks tuleb loota, et ta saab endale kunagi poja ning meie nimi jääb siiski alles.
Tagasi sõites tegime korra peatuse, et Ronn saaks jahutusvedelikku juurde panna, aga kohe kui auto seisma jäi, voolas seda jugadena autost välja.
Ronts konsulteeris oma vanaisaga ning viimane ütles, et me prooviks Keilasse sõita. Panime viimase tilga jahutusvedelikku ära ja hakkasime sõitma, samal ajal hoidsime mootori temperatuuril silma peal. Täpselt enne Leholat hakkasid kraadid tõusma ja umbes 2 minuti jooksul suutis mootor juba tossama hakata. Sõitsime Leholasse sisse, et seisma jääda ning Ronn otsis kiiresti tulekustuti välja. Õnneks seda kasutama ei pidanud, kuna mootor jahtus ise veidike maha. Rontsi vanaisa tuli Leholasse ja pukseeris meid Keilasse. Nad nokitsesid veidi auto kallal ning nüüd see toimib jälle.
Vahepeal tegime ka naistekaid Kätliniga, sest teised ei jõudnud kunagi kohale. Üks õhtu, kui meil natuke käest ära läks, liitusid meiega lõpuks ka Marit ja Tarmo. Ma ei mäleta sellest küll suurt midagi, aga point on selles, et nad suutsid end kohale tarida.
1. augustil ärkasin ma üles, Ronn oli kadunud ja roos oli padjal. Kui alla läksin nägin, et mu armas-kallis mees tegi mulle pannkooke! Eriti armas oli fakt, et ta tegi pannkooke laste retsepti järgi, sest ta ei osanud pannkogi taigent ise teha..
Õhtul tegime üle väga-väga pika aja lõpuks ka magus-hapu kana, mis meil esimest korda ebaõnnestus, kuna Ronn frittis vale õliga ja seetõttu jooksis paneering kana külgedelt maha. Hea oli ikka, aga mitte selline nagu muidu.
Me käisime ka folgil, kuid kahjuks olime seal vaid üks päev, kuna 8. augustil tähistasime Kätlini juubelit ning pühapäeval lebotasime Võsul. Enne folgile minekut koristasime me lõpuks auto ära (meil oli see 2 kuud 2-kohaline auto olnud). Ma leidsin ka lõpuks oma bikiinid üles, mida ma olen saanud 3 korda kanda ja no voilaaa! Vihjeks: ülemine osa peaks lumivalge olema...
Folk ise oli väga mõnus. Pilte kahjuks eriti ei teinud, aga vähemalt midagigi. Enamus ajast mängisime kõik Unot ja nautisime niisama elu.
Kristofer suutis ühe rattatakso kuti ära rääkida, et saaks sõita proovida- ei tulnud välja..
Käisime ka ujumas- kõige soojem vesi, kus ma viimased aastad ujumas olen käinud. Õhk ja vesi olid mõlemad 24 kraadi.
Töö, trippimise ja romantika kõrvalt jõudsin ma lõpuks oma tee tagasi autokooli. Kuna mul said mais kõik tunnid täis, olen ma nüüd 4 korda lisatundides pidanud käima, et eksamile minna. Õhtuti olen issiga ka sõitmas käinud- sealt ka kohustuslik pilt roolist.
Eile värvisin juukseid ja peale seda läksime Kätliniga Kloogale, et Liinet külastada. Seal olid mu kallid Leotootsid ja üldse oli see ootamatu pralle päris lahe.
Kokkuvõtteks ütleks, et jälle on päris palju tehtud ning teisipäeval on taaskord uus tripp ees- seekord on Hiiumaale minek. Orjaku pubi kananuggetsid.. mmmm, supraaaaa!!
No comments:
Post a Comment