*

Ma tean, et ma ei ole siiani Ibiza ega kolimise postitust teinud, kuigi ma lubasin, et eksamiperioodil on mul rohkem aega sellega tegeleda. Ilmselt kui uudiseid olete lugenud, siis teate ka mis mured meie peret vaevasid/vaevavad.

Esmaspäeval sain peale eksamit teada, et Ronni isa on Nepalis. Sel hetkel oli ta veel paari teise eestlasega teadmata kadunud. Ainuke, mis lohutas oli see, et teadsime, et tema ei olnud see, kes surma sai, kuid samas ei teadnud me ju ikkagi, kas ta on elus või ei.

Kui juba selgus, et nad jäid lihtsalt kopterist maha ja nendega on kõik okei, kuid lihtsalt ühendus puudus, sai juba veidi rahulikumalt hingata. Kuigi nad jäeti ekstreemsesse olukorda, teadsime, et ta saab seal hakkama. Ta oli kunagi päästja ja on varemgi maavärina koldes operatsioonil käinud.

Nüüdseks on nad juba Nepali pealinna jõudnud ning varsti tulevad koju. Ronni isa intervjuud võite kuulata siit.

Asi mis mind häiris selle juures oli see, et Ronaldile räägiti olukorrast alles kaks päeva hiljem. Kuulasime ja vaatasime uudiseid toimuva kohta, ma isegi tõin selle teema oma eksami kirjandisse sisse, aga me ei teadnud, et keegi nii lähedane oli samal ajal seal. What? Kui raske oli telefon kätte võtta ja ohvri pojale(!) midagi öelda. Laupäeval olid juba katastroofist uudised ja esmaspäeva lõunal suvatses keegi talle lõpuks helistada ja teatada, et ta isa võib sama hästi, et surnud olla.

Häirib ka see, kuidas sellistes olukordades, kus keegi viga või surma saab, tahavad järsku kõik selle osaks olla. Milleks?! Tõsi, on neid, kes perekonda üritavad toetada, aga on ka neid, kes kaudselt teavad ühte pereliiget ning hakkavad käituma, nagu nende peret oleks tragöödia tabanud. 

Mina ei ole näiteks vajalikuks pidanud fb's kõiki Ronni ja Riine postitusi laikida. Toetus ei avaldu minu jaoks mingites numbrites, isegi kui sa nagu loll igat sõna selle kohta laigid. Muidugi ma elan ka toimuvale kaasa. Tegemist on siiski minu äiaga. Kuid ma toetan pigem Ronni kui Facebooki.

Ronniga oleme arutanud, et veider on veel näiteks see, et nii palju kui meie näinud oleme ja teame, näidatakse toetust just Ronni isale. Ronni empsiga tehakse intervjuusid ja igal pool on kirjad "ootame teda koju". Me pole näinud kuskil ühtegi sõna päevakangelase naise kohta, kellega ta seal üldse viibib. Päris täbar olukord. Kui neile koju tulles pidu tehakse, käitutakse ka nii, nagu oleks mees üksi selle katsumuse läbinud?