it seems i have a choice to make

kas inimene ei tohi olla kurb ega kuri, ilma, et teiste arvamus temaks muutuks?

ma olen siiski sama inimene, aga sorri, et ma ei suuda jääda õnnelikuks
situatsioonides, kus mu elu pea-peale keeratakse.

ma tahan lihtsalt ära. siit linnast, selle rahva juurest.
iga mööduva päevaga pettun ma aina rohkemates inimestes.
 ma ju teadsin(!), et te ei ole õiged sõbrad, kuid ma siiski ootasin teist enamat.

tundub, et inimestel toimub mingi taandareng. me oleme juba piisavalt vanad, et
võtta vastutust oma tegude eest ja piisavalt suured,
et võiks hoida ja väärtustada oma sõpru, sest me ei ole enam pubekad.
aga milleks see kõik? milleks võtta vastutus, kui sa saad käituda nagu väike fcking titt
ja süü enda pealt ära lükata ning hiljem teha nägu,
nagu midagi ei juhtunud?
milleks on vaja riskida kõikide suhetega, mis sul on, lihtsalt selleks, et sa saaksid
kuskil seltskonnas oma sõprade(!!!) probleemide üle naerda.
mul tekib tunne, et keila inimesed ei kavatsegi kunagi suureks kasvada.
ma olen alati arvanud, et ei tohi midagi kahetseda,

 kuid hetkel ma kahtlen igas oma põhimõttes.
kahetsusega või mitte,
ma armastan seda linna, aga ma vihkan neid inimesi.
tekib tunne, et ma olen pool oma elust raisanud ära inimestele,
kes ei vääri sellest mitte väiksematki osa.

pole sõnu..