Ma ei oska kuskilt alustada. Ma olen õnnelik, et ma olen selline inimene nagu ma olen. Ma ei suuda ära kirjeldada, kui head inimesed mind ümbritsevad. Mu mees, mu pere, mu sõbrad. Mul on hea meel, et sellest Keila draamakeerisest õigel hetkel välja sain. Nii hea on mõelda, et rohkem kui aasta oleme tegelikult kõrvaltvaataja rollis olnud. Endiselt ei suuda ma järge pidada, kes keda vihkab ning see on suur kergendus, et see pole enam mu kohustus. Vahepeal on mõnus vana seltskonnaga olla, sest see on kohati kodune, kuid samas on see ka nii võõras. Nii palju uusi inimesi ja pole millegagi kursis. Ma ei oskagi öelda, kas ma olen kurb selle üle või ei. Tuleb leppida, et mõned inimesed muutuvad ja mõned mitte.
Kui rääkida viimastest seikadest, siis täna suutsin ma oma telefoni katki teha. Panin jalanõusi jalga ja telefon lendas taskust, ekraan all, kivipõrandale. Ma olen ülimalt kurb, kuna mu candy crushi karjäär on purunenud. Võib-olla saan seda kuidagi taastada, kuid kuna asendustelefon ei võimalda candy crushi mängimist, siis ma ei saa veel nii pea teada.. Kurb.
Lisaks olevat ma hea nõuandja ja sooviti, et ma teeksin eraldi lehe, et inimesed saaksid mulle kurta ja abi paluda. Olen ülimalt meelitatud. Tegin selle täna ära ja isegi paar inimest on seda juba kasutanud.
Homme on mul töövestlus. Ma isegi ei oska sellest midagi oodata. Ronni tädi tahtis mind sinna enda suveasendajaks ning ma nüüd ei saagi aru, kas ma olen juba nö tööle võetud ja töövestlus on tööd tutvustav vestlus, või ma pole tööd veel saanud ja algab alles mu hindamine. Eks näis. Oleksin selle töö üle väga õnnelik. Vahetused on küll 24h, aga ühes kuus on ainult seitse tööpäeva ning töö olevat lihtne ja palk ka päris korralik.
Kui juba blogin, siis võiks ka homsest päevast rääkida. Minu arust on see kõige mõttetum "püha". Meie peres on 14. veebruar Grete sünnipäev ning piirdubki sellega. Ma saan aru, et mujal on valentinipäev suur armastuse tähistamise päev (ilmselt oli eestlane, kes selle sõprapäevaks nimetas, sügaval friendzone's), kuid minu arust on see väga sisutühi püha. Lihtsalt üks päev, kus naised saaksid endale kinke nõuda ja vallalised saaksid end halvasti tunda (või siis lihtsalt viriseda). Kui sa armastad kedagi, siis sa teed seda ju iga päev, mitte ainult valentinipäeval. Sama kehtib ka sõprade puhul. Jah, ma tean, et see on lihtsalt püha selle igapäevase asja tähistamiseks, nagu ka emadepäev (ema armastatakse ka iga päev, aga ikka poputatakse teda sellel päeval), kuid siiski võtavad inimesed seda liiga tõsiselt. Okei, asi kipub segaseks..
No comments:
Post a Comment